Читать книгу Doktor Živago - Борис Пастернак - Страница 28

Lara ei olnud sügavalt usklik. Kiriklikesse talitustesse ta ei uskunud. Kuid mõnikord oli vaja selleks, et elu välja kannatada, minna edasi mingi sisemise muusika saatel. Niisugust muusikat ei saanud iga üksikjuhu jaoks ise luua. Selleks muusikaks oli jumalasõna, mis rääkis elust, ning jumalasõna üle pisaraid valamas käis Lara kirikus.

Ükskord detsembri alguses, kui Lara süda oli raske nagu Katerinal „Äikeses”, läks ta palvetama tundega, et kohe avaneb tema jalge ees maapind ja kiriku müürid varisevad kokku. See oleks talle ka paras. Siis olekski kõigel lõpp. Kahju ainult, et ta oli endaga kaasa kutsunud Olja Djomina, selle sädistaja.

„Prov Afanasjevitš,” sosistas Olja talle kõrva.

„Tss! Palun jäta mind rahule. Missugune Prov Afanasjevitš?”

„Prov Afanasjevitš Sokolov. Meie kauge sugulane. See, kes praegu loeb.”

„Ah ta räägib sellest salmilauljast. Tiverzinite sugulasest. Tss! Ole vait. Palun ära sega mind.”

Nad olid jõudnud jumalateenistuse alguseks. Lauldi psalmi: „Õnnista, mu hing, Jehoovat, ja kõik, mis mu sees, tema püha nime!”

Kirik oli tühjavõitu ja kajas.Ainult päris ees oli tihe rühm palvetajaid. Kirik oli ehitatud üsna hiljuti. Akna tavalised klaasid ei lisanud värvi hallile lumisele põikuulitsale ning inimestele ja sõidukitele, mis seal mööda sõelusid. Selle akna juures seisis kirikuvanem ning manitses valjusti, jumalateenistusest välja tegemata ja üle kogu kiriku kostva häälega, kurdivõitu kerjusemutti ja ka tema hääl oli kuidagi kroonulikult igapäevane nagu aken ja põikuulits.

Kuni Lara aeglaselt palvetajate vahelt ukse poole läks, pihus vaskkopikad, et osta endale ja Oljale küünalt, ning tuli niisama ettevaatlikult, et kedagi mitte riivata, tagasi, oli ProvAfanasjevitš jõudnud üheksa „õndsad on” maha vuristada nagu asja, mis ilma tematagi on kõigile hästi teada.

Õndsad on need, kes vaimust vaesed ... Õndsad on kurvad ... Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele ...

Lara astus edasi, võpatas ja jäi seisma. See käis tema kohta. Ta ütleb: kadestusväärne on põrmutallatute saatus. Neil on, mida endast rääkida. Neil seisab kõik veel ees. Nii ta arvas. Nii nägi seda Kristus.