Читать книгу Doktor Živago - Борис Пастернак - Страница 30

Saadi teada, et barrikaadi pihta võidakse tulistada suurtükist ja et nende maja on ohus. Sellele, et otsida pelgupaika tuttavate juurest mõnes teises Moskva kandis, oli juba hilja mõelda, nende rajoon oli ümber piiratud. Oli vaja leida varjulisem nurgake kuskil lähemal, ringi sees. Meenus „Tšernogooria”.

Selgus, et nad ei olnud esimesed. Kõik toad olid juba hõivatud. Paljud olid sattunud samasugusesse olukorda nagu nemad. Vana tutvuse poolest lubati nad paigutada pesulattu.

Kõige vajalikum seoti kokku kolme kompsu, et kohvritega mitte tähelepanu äratada, ja lükati võõrastemajja kolimist päevast päeva edasi.

Kuigi oli streik, jätkati õmblustöökojas seal valitsevate patriarhaalsete tavade tõttu tööd kuni viimase ajani. Siis aga anti ühe külma ja igava päeva õhtuhämaruses ukse taga kella. Keegi tuli rahulolematust avaldama ja etteheiteid tegema. Nõuti, et uksele tuleks perenaine. Esikusse läks kirgi maha jahutama Faina Silantjevna.

„Tüdrukud, tulge siia!” kutsus ta varsti õmblejannad esikusse ja tutvustas neid sisse astunud mehele järjestikku.

Mees teretas igaühte tundeküllaselt ja kohmakalt kättpidi ning läks ära, leppides enne Fetissovaga milleski kokku.

Tulnud töökotta tagasi, sidusid õmblejannad sallid kaela ja ajasid käed pea kohale püsti, et toppida neid kitsukeste kasukate varrukatesse.

„Mis lahti?” küsis sinna jõudnud Amalia Karlovna.

„Meid võetakse töölt ära, madam. Me streigime.”

„Kas ma siis ... Mida ma teile kurja olen teinud?” Madam Guichard puhkes nutma.

„Ärge muretsege, Amalia Karlovna. Ega me teie peale viha ei kanna, me oleme teile väga tänulikud. Aga jutt ei ole teist ja meist. Nii on nüüd igal pool, kogu maailmas. Kas siis meie selle vastu saame?”

Viimane kui üks läks ära, koguni Olja Djomina ja Faina Silantjevna, kes hüvastijätuks sosistas perenaisele, et ta etendab seda streiki omaniku ja töökoja kasu pärast. Kuid madam oli lohutamatu.

„Missugune must tänamatus! Mõelda vaid, kuidas võib inimestes eksida! See tüdruk, kelle peale ma olen nii palju hingejõudu kulutanud! Noh, heakene küll, tema on ju alles laps. Aga see vana nõid!”

„Ema kallis, saage aru, et nad ei saa teile erandit teha,” lohutas teda Lara. „Keegi ei ole teie peale vihane. Otse vastupidi. Kõike seda, mis praegu ümberringi toimub, tehakse inimese pärast, nõrkade kaitseks, naiste ja laste heaks. Jah, just, ilmaasjata te vangutate nii kahtlustavalt pead. Selle kõige tõttu on kunagi parem nii minul kui ka teil.”

Kuid ema ei saanud mitte millestki aru.

„Nii on see alati,” ütles ta nuuksudes. „Kui mõtted on niigi umbe jooksnud, siis tuled sina ja lajatad midagi niisugust, et võtab hinge kinni. Mulle pasandatakse otse pähe, aga tuleb välja, et seda tehakse minu enda heaks. Ei, mina ei saa küll enam mitte kui millestki aru.”

Rodja oli kadetikorpuses. Lara ja ema uitasid üksinda tühjas majas ringi. Tühjade silmaaukudega vaatas pime uulits tubadesse. Toad vastasid samasuguse pilguga.

„Lähme numbritubadesse, ema kallis, kuni väljas veel pime ei ole. Kas kuulete, ema? Kohe praegu, aega viitmata.”

„Filat, Filat!” hüüdis ta kojameest. „Filat, kulla mees, saada meid „Tšernogooriasse”.”

„Kuulan, proua.”

„Võta kompsud ühes, ja siis veel, Filat, palun hoia siin silm peal, kuni asjad selgemaks saavad. Ära unusta Kirill Modestovitšile teri ja vett anda. Kõik uksed keera lukku. Ja palun käi ka meid seal vaatamas.”

„Kuulan, proua.”

„Aitäh, Filat. Olgu jumal sulle armuline. Noh, istume korraks enne lahkumist, ja siis jumala abiga teele.”

Nad tulid välja uulitsale, siinne õhk oli neile täiesti võõras nagu pärast pikka haigust. Pakaseline, otsekui tuliseks köetud õhk veeretas hõlpsasti igasse kanti ümmargusi ja siledaid, nagu treitud hääli. Kogupaugud ja lasud matsusid, latsusid ja nätsusid, lüües kauguse laiaks.

Kuidas Filat neid ka ei püüdnud veenda, olid Lara ja Amalia Karlovna kindlad, et tulistati paukpadrunitega.

„Filat, sa oled rumal. Kas sa siis aru ei saa, et need peavad olema paukpadrunid, sest pole näha, kes laseb. Kes see siis sinu arvates tulistab, kas püha vaim või? Muidugi on need paukpadrunid.”

Ühel ristteel peatas neid valves olev patrull. Irvitavad kasakad otsisid nad läbi, silitades jultunult kätega pealaest jalatallani üle. Nokata mütsid olid neil uljalt ühele kõrvale lükatud. Kõik nad nägid ühesilmsed välja.

„Milline õnn!” mõtles Lara. Ta ei näe Komarovskit kõik see aeg, mis nad on muust linnast ära lõigatud! Lara ei saanud Komarovskist vabaneda ema pärast. Ta ei saanud emale öelda: ema, ärge teda vastu võtke. Siis oleks kõik ilmsiks tulnud. Ja mis siis sellest? Mida tal karta oli? Ah, jumal küll, tulgu mis tuleb, peaasi, et saaks Komarovskiga lõpp tehtud. Jumal, jumal, jumal küll! Ta minestab siinsamas tänaval jälestuse kätte ära. Mis talle praegu meelde tuli?! Kuidas on selle kohutava maali nimi, millel oli kujutatud paksu roomlast, seal esimeses omaette kabinetis, kus kõik alguse sai? „Naine või vaas”. Nojah. Muidugi. Tuntud maal. „Naine või vaas”. Tema ei olnud siis veel naine, et end niisuguse väärisesemega võrrelda. See tuli hiljem. Laud oli olnud nii rikkalikult kaetud.

„Kuhu sa tormad nagu peast segane? Ma ei jõua sulle järele,” nuttis tema taga Amalia Karlovna, ta hingas raskesti ja kippus maha jääma.

Lara kõndis kiiresti. Mingi uhke ja innustav jõud kandis teda edasi, nagu oleks ta kõndinud mööda õhku.

„Oh kui uljalt plõksuvad lasud,” mõtles ta. „Õndsad on häbistatud, õndsad on alt veetud. Andku jumal teile jõudu, lasud! Lasud, lasud, te olete sama meelt!”