Читать книгу Doktor Živago - Борис Пастернак - Страница 26

Komarovski oli Lara needus, ta vihkas meest. Iga päev mõtles ta kõigele sellele ikka ja jälle.

Nüüd oli ta eluajaks mehe orjatar. Millega mees ta orjastas? Millega pressis mees välja niisuguse kuulekuse, et ta andis alla, tuli vastu mehe soovidele ja pakkus mehele naudingut oma ilmselge häbisse langemise värinaga? Kas sellega, et mees oli vanem, et ema sõltus rahaliselt mehest, et mees oskas teda, Larat, hirmutada? Ei, ei ja veel kord ei. See kõik oli jama.

Mitte mees ei olnud Larat endale allutanud, vaid Lara mehe. Kas ta siis ei saanud aru, kuidas mees tema järele igatses? Temal polnud midagi karta, tema südametunnistus oli puhas. Häbi ja hirm pidi olema mehel, kui Lara ta paljastab. Aga selles asi oligi, et ta ei tee seda ealeski. Selleks jääb tal puudu alatusest, mis oli Komarovski peamine jõud läbikäimises alluvate ja nõrkadega.

Selle poolest nad erinesidki. Sellepärast oligi kogu teda ümbritsev elu hirmus. Millega elu rabab, kas kõuemürina ja välgulöökidega? Ei, viltuse pilgu ja laimava sosinaga. Elus on kõik petlik ja kahemõtteline. Üksik kiud on nagu ämblikuniit – tõmbad, ja ongi puru, aga püüa ämblikuvõrgust välja pääseda – mida rohkem rabeled, seda hullemini sees oled.

Nii võidutseb tugeva üle alatu ja nõrk.