Читать книгу Doktor Živago - Борис Пастернак - Страница 29

Olid Presnja päevad. Ülestõus haaras ka nende kandi. Paari sammu kaugusel neist ehitati Tverskajal barrikaadi. Seda oli võõrastetoa aknast näha. Nende õuelt tassiti sinna ämbritega vett ja valati barrikaad üle, et siduda jääkoorikuga kivid ja vanaraud, millest barrikaad oli kokku kantud.

Kõrvalõues oli malevlaste kogunemispunkt, midagi arstipunkti või toitlustuskoha taolist.

Seal käisid kaks poissi. Lara tundis mõlemaid. Üks neist oli Nika Dudorov, ta sõbrustas Nadjaga, kelle pool Lara oligi poisiga tuttavaks saanud. Ta oli nagu Lara – sirge seljaga, uhke ja sõnaaher. Ta sarnanes Laraga ega pakkunud seepärast huvi.

Teine oli realist Antipov, kes elas Tiverzini vanamuti, Olja Djomina vanaema juures. Marfa Gavrilovnat külastades märkas Lara, missugune mõju tal poisile oli. Paša Antipov oli alles nii lapselikult lihtsameelne, et ei varjanud õndsustunnet, mida temas kutsusid esile Lara külaskäigud, Lara oli tema jaoks otsekui mingi koolivaheaja kasesalu, kus oli puhas rohi ja pilved taevas ning kus võis takistamatult avaldada oma vasikavaimustust selle üle, kartmata sattuda naerualuseks.

Niipea kui Lara märkas, millist mõju ta poisile avaldab, hakkas ta seda alateadlikult ära kasutama. Muuseas, selle pehme ja järeleandliku iseloomu tõsisema taltsutamisega hakkas Lara tegelema alles aastate pärast, nende sõpruse hoopis hilisemas järgus, mil Patulja juba teadis, et armastab Larat meeletult ja et muud valikut tal elus enam ei ole.

Poisid mängisid kõige kohutavamat ja kõige täiskasvanumat mängu, sõda, kusjuures niisugust, milles osalemise eest poodi võlla ja saadeti asumisele. Kuid nende paslikute paelad olid selja taga kinni seotud viisil, mis andis tunnistust, et nad olid lapsed ning alles isa-ema hoole all. Lara vaatas neid, nagu vaatab lapsi täiskasvanu. Nende ohtlikus ajaviites oli tunda süütuse hõngu. See kandus neilt üle kõigele muule. Pakaselisele õhtule, mil sagrine härmatis oli nii paks, et näis oma tiheduse tõttu mitte valge, vaid must. Sinkjale õuele. Majale üle tee, kuhu poisid kadusid. Ja mis kõige, kõige tähtsam – revolvrilaskudele, mis sealtpoolt kogu aeg kostsid. „Poisid tulistavad,” mõtles Lara. See mõte ei käinud Nika ja Patulja kohta, vaid kogu tulistava linna kohta. „Nad on head ja ausad poisid,” mõtles ta. „Sellepärast nad tulistavadki, et nad on head.”