Читать книгу Doktor Živago - Борис Пастернак - Страница 27

Lara küsis endalt: „Aga kui ma oleksin abielus? Mis siis teistmoodi oleks?” Ta asus tallama sofismide radu. Aga mõnikord valdas teda piiritu ängistus.

Kuidas küll Komarovskil ei olnud häbi vedelda tema jalge ees ja anuda: „See ei saa nii edasi kesta. Mõtle ise, mis ma sinuga teinud olen. Sa veered allamäge. Võtame kätte ja räägime emale ära. Ma abiellun sinuga.”

Komarovski nuttis ja käis peale, otsekui oleks tema, Lara, vastu vaielnud, tahtmata sellega nõus olla. Kuid see kõik oli vaid tühi jutt, Lara koguni ei kuulanud neid traagilisi õõnsaid sõnu.

Komarovski viis pika looriga varjatud Lara ikka ja jälle mõnda üksikkabinetti selles õudses restoranis, kus lakeid ja külastajad vaatasid teda ja otsekui riietasid ta oma pilguga lahti. Lara ei mõistnud muud kui ainult küsida endalt: kas siis armastades alandatakse?

Ükskord nägi Lara und. Ta oli maa all, temast oli alles ainult vasak külg ja õlg ning parem jalalaba. Tema vasakust rinnanibust kasvas välja rohututt ja maa peal lauldi „Mustad silmad ja valged rinnad” ning „Ei lubata Mašat jõe teisele kaldale”.