Читать книгу Tulekahi - Brandon Sanderson - Страница 10

Meil asus endiselt Newcago sisikonnas üks salajane baas. Ehkki ma külastasin iga päev ülal asuvat korterit duši all käimiseks, magasin siin all nagu teisedki. Prof ei tahtnud, et inimesed meie asukohta teaks. Arvestades asjaolu, et viimased Eepikud üritasid kõik konkreetselt meid tappa, näis see igati mõistliku otsusena.

Rändasime Abrahamiga läbi pika salakäigu, mis oli lõigatud otse metallist maapinda. Tunneli seintel valitses tensoritele iseloomulik siledus. Kui üks meist kasutas Profi purustusvõimet, saime tihket metalli, kivi või puitu põrmuks muuta. See andis tunnelile skulptuurse maigu, justkui oleks teras mingi muda, mida me oma kätega välja õõnestasime.

Cody valvas pelgupaiga sissepääsu. Me panime pärast operatsiooni alati valve välja. Prof eeldas muudkui, et mõni kohale ilmunud Eepikutest on eesjulgestus – keegi, kelle tapmise ajal vaataks üks vägevam Eepik pealt ning üritaks mõelda välja, kuidas meid üles leida.

See oli liigagi võimalik.

Mida me ikkagi teeme, kui üks Eepikute rühm otsustab linna maatasa teha? mõtlesin ma. Judisesin, kui me Abrahamiga pelgu­paika astusime.

Otse seintesse kruvitud kollaste pirnide poolt valgustatud pelgupaik oli keskmise suurusega terasruumide kompleks. Tia istus kaugemas otsas laua taga. Ta oli punapäine ja keskealine ning kandis prille, valget pluusi ja teksasid. Tema kirjutuslaud oli uhke puidust asi, mille ta paar nädalat tagasi üles seadis. See mõjus mulle veidra märgina, mingi püsivuse sümbolina.

Abraham kõndis tema juurde ja pillas kroonlehed lauale. Tia kergitas neid nähes kulmu. „Kust?”

„Lähtevälja taskust,” vastasin.

Tia korjas kroonlehed üles.

„See on kolmas Eepik järjest, kes tuleb siia ja proovib meid tappa. Ja kõigil on seos Taastatud Baabüloniga. Tia, mis toimub?” uurisin.

„Ma pole kindel.”

„Paistab, et Prof teab,” ütlesin ma. „Nii palju ta mulle enne rääkis, aga selgitust ei andnud.”

„Ma lasen siis tal sulle öelda, kui Prof on selleks valmis,” jätkas Tia. „Seniks on sul laual toimik. See, mille kohta küsisid.”

Ta üritas mu tähelepanu kõrvale juhtida. Lasin oma seljakotil maha kukkuda – selle peale olid seotud mu vindi tükid – ja panin käed risti. Siis avastasin, et heidan pilke laua poole, millel olevale toimikule oli kirjutatud minu nimi.

Tia lipsas minema, astus Profi tuppa ja jättis mind koos Abrahamiga üksi pearuumi. Abraham istus tööpingi kõrval seisvale toolile ja asetas relva mütsuga tööpingile. Gravatroonika selle all hiilgas rohekalt, kuid tundus, et üks osa sellest on pragunenud. Abraham võttis seinalt paar tööriista ja asus relva lahti monteerima.

„Mida nad meie eest varjata püüavad?” küsisin Tia laualt toimikut võttes.

„Paljusid asju,” ütles Abraham. Tema kerge prantsuse aktsent andis talle mõtliku mulje. „Nii ongi õige. Kui üks meist kinni võetakse, ei saa me teadaolevat infot paljastada.”

Mühatasin ja nõjatusin seljaga Abrahami kõrval olevale teras­seinale. „Babilar... Taastatud Baabülon. Oled seal käinud?”

„Ei.”

„Isegi enne mitte?” küsisin ma ja sirvisin lehti, mille Tia mulle jättis. „Kui seda kutsuti veel Manhattaniks?”

„Pole iial külastanud,” ütles Abraham. „Vabandust.”

Heitsin pilgu Tia lauale. Üks sealne toimikuvirn mõjus tuttavalt. Minu vanad Eepiku-toimikud – just needsamad minu koostatud, iga tuttava Eepiku kohta. Nõjatusin lähemale ja avasin ühe kausta.

Regaalia, oli kirjas esimeses toimikus. Varasemalt Abigail Reed. Eepik, kes valitses praegu Babilari. Libistasin välja foto vanemast, väärika välimusega afroameerika naisest. Ta mõjus tuttavlikult. Kas ta polnud mitte kunagi ammu kohtunik? Jah... ja pärast seda mängis peaosa omaenda tõsielusaates. Kohtunik Regaalia. Lappasin lehti ja värskendasin mälu.

„David...” hoiatas Abraham, kui lehte keerasin.

„Need on minu märkmed.”

„Tia laual.” Ta jätkas tööd relva kallal ega vaadanud minu poole.

Ohkasin ja sulgesin kausta. Selle asemel hakkasin lugema Tia jäetud toimikut mulle. Seal oli ainult üks leht, mille adresseeris Tiale üks tema sideisik ehk kirjatark – Kättemaksjate släng nende kohta, kes Eepikuid uurisid.

Sageli on raske kaevuda sellesse, kes olid Eepikud enne oma muutumist, eriti varaste Eepikute puhul, rääkis toimik. Terassüda on suurepärane näide. Me üksnes ei kaotanud suurt osa sellest, mis oli kord kirjas internetis. Ta töötas ka aktiivselt selle nimel, et summutada kõiki, kes tundsid teda enne Häda. Nüüd, kus teame tema nõrkust – tänu meie noorele sõbrale –, võime oletada, et ta soovis kõrvaldada igaüht, kes tundis teda varasemast ajast, selleks puhuks, kui nad ei kartnud teda.

Samas on mul õnnestunud hankida osalist infot. Terassüda, kelle pärisnimeks oli Paul Jackson, oli oma kohaliku keskkooli jooksutäht. Lisaks oli tal ka üpris kaalukas jõhkardi maine, koguni sel määral, et uhkest tunnistusest hoolimata ei pakutud talle ühtki mõjukamat stipendiumi. Esines vahejuhtumeid. Ma detaile ei leia, aga usun, et tema tõttu võis paaril meeskonnakaaslasel olla murtud luid.

Pärast keskkooli sai ta tööd kohaliku tehase öövalvurina. Kulutas oma päevi erinevatesse vandenõufoorumitesse postitades ja peatselt saabuva riigi kokkuvarisemise üle spekuleerides. Ei usu, et see oli ettenägelikkus – ta oli lihtsalt üks suurest ekstsentrikute grupist, kes polnud rahul sellega, millisel moel Ameerika Ühendriike juhiti. Ta ütles sageli, et ei uskunud, et tavainimesed on võimelised omaenda parimates huvides hääletama.

Enam-vähem kõik. Küll aga tunnistan, et minus tekitab uudishimu, miks sa tahad teada ühe surnud Eepiku tausta. Mida sa uurid, Tia?

Selle alla oli Tia käekirjaga kritseldatud järgmised sõnad: Jah, David, ka minus tekitab uudishimu, mida sa üritad välja kaevata. Tule minuga rääkima.

Langetasin lehe ja kõndisin Profi toa poole. Pelgupaigas me uksi ei kasutanud, pelgalt riidepalakaid. Kuulsin seest hääli.

„David...” peatas mind Abraham.

„Oma märkmetes ütleb ta, et läheksin temaga rääkima.”

„Ma kahtlen, kas ta mõtles, et kohe.”

Kõhklesin ukseavas.

„... need lilled on ilmne märk, et Abigail on asjasse segatud,” rääkis Tia ruumis parajasti vaiksel häälel. Suutsin seda vaevu kuulda.

„See on võimalik,” vastas Prof. „Aga kroonlehed ise on väga ilmsed. See panebki mind mõtlema sellele, kas mõni rivaalitsev Eepik katsub pöörata meie tähelepanu tema poole või...”

„Või mida?”

„Või proovib tema ise õrritada meid sinna minema. Ma ei saa midagi parata, see mõjub visatud kindana, Tia. Abigail tahab, et ma astuks temale vastu – ja ta jätkab mu meeskonna tapjate saatmist seni, kuni ma lähen. See on ainus põhjus, mida ma suudan mõelda selle kohta, miks ta palkaks konkreetselt Tulekahju.”

Tulekahi.

Megan.

Eirates Abrahami resigneerunud ohet trügisin tuppa. „Megan?” nõudsin ma. „Mis Meganiga on?”

Tia ja Prof seisid vastastikku. Mõlemad pöördusid minu poole, nagu oleksin tatirull tuuleklaasil pärast aevastust. Tõstsin lõua ja jõllitasin neile vastu. Olin selle meeskonna täieõiguslik liige, ma võisin ka olla osa...

Sa vana säde. Need kaks ikka oskasid põrnitseda. Avastasin, et higistan. „Megan,” kordasin ma. „Te, ee, leidsite ta üles?”

„Ta mõrvas Babilaris ühe Kättemaksjate meeskonna liikme,” teatas Prof.

Need sõnad tabasid mind nagu hoop makku. „See polnud tema,” otsustasin ma. „Mis iganes juhtus, teil pole kõiki fakte. Megan pole selline.”

„Tema nimi on Tulekahi. See isik, keda sa Meganiks kutsud, oli lihtsalt vale, mille ta lõi meie lollitamiseks.”

„Ei,” ütlesin ma. „See oligi päris tema. Nägin seda tema sisemuses, ma tunnen teda. Prof, ta…”

„David,” nähvas Prof vihaselt. „Ta on üks neist.”

„Sina oled ka!” karjusin ma. „Sa arvad, et me saame lihtsalt jätkata seda, nagu oleme seni teinud? Mis juhtub siis, kui linna tuleb mõni Eepik nagu Seljamurdja või Põrmustaja? Keegi, kes võib meieni pääsemiseks lihtsalt linna aurustada?”

„Seepärast me ei läinudki kunagi nii kaugele!” kisendas Prof mulle vastu. „Seepärast me hoidsimegi Kättemaksjaid saladuses, hääletuna. Ja me ei rünnanud iial Eepikuid, kes olid liiga võimsad! Kui see linn hävib, on see sinu süü, David Charleston. Kümned tuhanded surmad jäävad sinu südamele!”

Astusin šokeerituna tagasi, kui taipasin järsku, millega ma tegelen. Kas ma tõesti vaidlesin Jon Phaedruse, Kättemaksjate juhiga? Kõrgema Eepikuga? Õhk tema ümber näis väänduvat, kui ta minu peale karjus.

„Jon,” ütles Tia käsi ristates. „See oli ebaaus. Sina andsid nõusoleku Terassüdant rünnata. Me kõik oleme siin süüdi.”

Prof vaatas Tia poole ja osa vihast lahtus ta silmist. Ta mühatas. „Meil tuleb leida väljapääs, Tia. Kui me peame seda sõda, on meil vaja nende vastu relvi.”

„Teisi Eepikuid,” ütlesin ma oma häält üles leides.

Prof põrnitses mind pahaselt.

„Tal võib õigus olla,” nentis Tia.

Prof pööras selle pilgu nüüd tema peale.

„See, mida me oleme saavutanud,” ütles Tia, „tuli sinu võimetest. Jah, David võttis maha Terassüdame, aga ta poleks sinu kaitseta iial elanud nii kaua, et seda teha. Võib-olla on aeg hakata küsima endalt uusi küsimusi.”

„Megan veetis kõik need kuud meiega,” ütlesin ma, „ega pöördunud kordagi meie vastu. Nägin, kuidas ta oma võimeid kasutas ja, tõsi, pärast oli ta veidi pahur, aga sisimas endiselt hea, Prof. Ja kui ta mind Terassüdamega võitlemise ajal nägi, muutus ta uuesti endaks.”

Prof raputas pead. „Ta ei kasutanud oma võimeid meie vastu selle pärast, et oli Terassüdame spioon ja ei tahtnud end paljastada,” ütles ta. „Ma tunnistan, et seetõttu võis ta olla mõistlikum – rohkem enda moodi – sel ajal, kui ta meiega mestis. Aga enam pole tal põhjust vältida oma võimete kasutamist, need on ta üle võtnud, David.”

„Aga…”

„David,” nähvas Prof, „ta tappis Kättemaksja.”

„Seda nähti pealt.”

Prof kõhkles. „Mul pole veel kõiki detaile. Ma tean, et vähemalt on olemas salvestus, mis tehti siis, kui ta võitles ühega meie seast. Ja seejärel leiti mees surnuna.”

„See polnud tema,” ütlesin ma ja langetasin kiirelt otsuse. „Ma lähen Babilari ja otsin ta üles.”

„Põrgutki sa ei lähe,” teatas Prof.

„Mida muud me teha saame?” ütlesin ma ja pöördusin lahkuma. „See on ainus plaan, mis meil on.”

„See pole plaan,” ütles Prof. „Need on hormoonid.”

Peatusin lävel, punastasin ja vaatasin tagasi.

Prof võttis näppu kroonlehed, mille Tia oli riidekapile visanud. Prof vaatas teda, Tial olid käed endiselt risti. Ta kehitas õlgu.

„Mina lähen Taastatud Baabüloni,” lausus Prof viimaks. „Mul on seal vana sõbraga asju ajada. Sina võid mind saata, David. Aga mitte seepärast, et ma tahan sind Meganit värbama.”

„Miks siis?” nõudsin mina.

„Sest sa oled üks kõige võimekamatest eesjulgestajatest, keda mul võtta on ja mul läheb sind vaja. Parim, mida saame Newcago kaitsmiseks kohe praegu teha, on takistada Eepikutel sellele keskendumast. Oleme ühe keisri kukutanud ja selle käigus edastanud sõnumi: Eepikutest türannide aeg on möödas ja ükski Eepik – olgu ta nii võimas kui tahes – pole meie eest kaitstud. Peame selle lubaduse ellu viima. Peame neid hirmutama, David. Üheainsa vaba linna asemel tuleb meil neile esitleda tervet mässulist mandrit.”

„Nii et kukutame teiste linnade türannid,” ütlesin noogutades. „Ja alustame sellest Regaaliast.”

„Kui suudame,” lisas Prof. „Terassüda oli ilmselt elusolevatest Eepikutest tugevaim, kuid ma võin sulle tõotada, et Regaalia on salakavalaim – ja see muudab ta täpselt sama ohtlikuks kui mitte enamgi.”

„Ta saadab siia Eepikuid,” osutasin mina, „et üritada Kättemaksjaid tappa. Ta kardab sind.”

„Võimalik,” nõustus Prof. „Igal juhul kuulutas Regaalia siia Mitoosist ja teisi saates sõja. Meie sinuga tapame ta selle eest – täpselt nagu tegime Terassüdamega. Täpselt nagu sina tegid täna Lähteväljaga. Täpselt nagu me teeme iga Eepikuga, kes meile vastu astub.”

Ta vaatas mulle otse silma.

„Megan pole nagu teised,” võtsin ma uuesti teema üles. „Küll sa näed.”

„Ehk ongi nii,” ütles Prof. „Aga kui mul on õigus, poja, tahan, et sa oleks seal ja vajutaksid päästikule. Sest kui keegi peab ta maha võtma, siis olgu see tema sõber.”

„Halastus,” ütlesin ma ja mu suu kuivas.

Prof noogutas. „Paki oma asjad kokku. Lahkume täna õhtul.”