Читать книгу Tulekahi - Brandon Sanderson - Страница 11

Lahkuda. Newcagost.

Ma pole kunagi... Ma mõtlen...

Lahkuda.

Ma lihtsalt ütlesin, et kavatsen minna. See oli hetkeemotsioon. Kui Tia ja Prof toast minema pühkisid, seisin mina seal lävel edasi. Mulle jõudis kohale, mida ma just korda saatsin.

Ma polnud iial linnast lahkunud. Ma polnud iial mõelnud linnast lahkumisele. Linnas olid Eepikud, aga väljaspool linna valitses kaos.

Newcago oli ainus, mida ma üldse kunagi tõeliselt tundsin. Ja nüüd ma lahkun siit.

Et leida Meganit, mõtlesin ma. Surusin ärevuse alla ja läksin Profi ning Tia järel pearuumi. Ainult natukeseks ajaks.

Tia kõndis oma laua juurde ja asus märkmeid kokku korjama – ilmselt juhtub see, et kui Babilari läheb Prof, läheb sinna ka Tia. Prof alustas Codyle ja Abrahamile käskluste jagamist. Ta tahtis, et nad jääks Newcagosse linna valvama.

„Jaa,” teatasin mina. „Panen asjad kokku. Lahkun linnast. Muidugi. Just täpselt seda ma olengi plaaninud teha. Kõlab toredasti.”

Mitte keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Niisiis läksin punastades kotti pakkima. Minu märkmikud, mille Tia igaks juhuks ümber kirjutas. Kaks komplekti riideid. Mu tagi. Mu püss…

Mu püss. Panin seljakoti põrandale ja võtsin välja katkise vindi ning kõndisin Abrahami juurde. Sirutasin selle ette nagu haavatud lapse kirurgile.

Ta uuris seda ja tõstis pilgu. „Toon sulle ühe oma varudest.”

„Aga…”

Ta käsi puhkas mu õlal. „See on vana relv ja teenis sind hästi. Aga kas sa ei arva, et on aeg uuendusteks, David?”

Vaatasin alla purunenud relva peale. P31 oli suurepärane vint, põhines vanal M14-l, see oli kõigi aegade üks parimaid vintpüsse. Soliidsed relvad, disainitud enne seda, kui asjad läksid üleni moodsaks, peeneks ja steriilseks. Valmistasime P31-sid Terassüdame relvatehases, kui kõndisin veel lapsekingades – need olid vastupidavad ja usaldusväärsed.

Ent omaenda sõdureid Terassüda nendega ei varustanud, P31 oli müügiks teistele. Terassüda ei tahtnud anda võimalikele vaenlastele moodsat kraami.

„Jajah,” ütlesin ma. „Hea küll.” Panin püssi maha. Ega ma siis nagu selle külge ei klammerdunud. See oli lihtsalt tööriist. Päriselt ka.

Abraham pigistas kaastundlikult mu õlga. Ta viis mind varustusruumi ja asus kastides tuhnima. „Tahad midagi keskmaa peale. 5.56, eks?”

„Ju siis.”

„AR-15?”

„Ehh. AR-15? Mulle sobiks, kui relv ei läheks üle nädala katki.” Pealegi oli igal diletandil ja tema koeral tänapäeval M16 või M4 variant.

„G7.”

„Pole piisavalt täpne.”

„FAL?”

„7.62? Võib-olla,” kahtlesin ma veidi. „Kuigi ma vihkan neid päästikke.”

„Sama pirtsutav kui mõni naine oma kingadega,” nurises Abraham.

„Kuule, see on solvav.” Ma tunnen küllalt naisi, kes pirtsutavad relvadega rohkem kui kingadega.

Abraham soris kastis ja õngitses välja ühe püssi. „See. Mis sa sellest arvad?”

„Gottschalk või?” küsisin skeptiliselt.

„Muidugi. Väga moodne.”

„Saksa oma.”

„Sakslased teevad väga häid relvi,” ütles Abraham. „Sellel on kõik, mida vajad. Automaatne, valang, poolautomaatne, kaugtuli, elektronkompressiooniga kokkupandav sihik, hiiglaslikud salved, võimalus lasta nii pimestuskuule kui ka tänapäevaseid kuule. Väga täpne, hea sihik, korralik päästik, mis ei hakka liigselt vastu ega käi liiga kergelt.”

Võtsin kõhklevalt püssi. See oli lihtsalt nii... must.

Mulle meeldisid relvad, millel oli veidike puitu peal, selline relv mõjus loomulikuna. Umbes nii, et sellega võis minna ka jahile, mitte ainult inimesi tapma. See püss oli aga üleni plastist ja mustast metallist. Selline, nagu kandsid Korrakaitsjad.

Abraham laksas mulle õlale, justkui oleks otsus langetatud ja kõndis Profiga nõu pidama. Mina tõstsin püssi torupidi üles. Kõik, mida Abraham selle kohta ütles, vastas tõele. Relvi ma tundsin ja Gottschalk oli aus püss.

„Sina,” ütlesin ma sellele, „oled katseajal. Ja et sa mulle muljet avaldaks.”

Tore. Nüüd lobisesin veel ka relvadega. Ohkasin, heitsin selle üle õla ja toppisin taskusse paar salve.

Astusin varustusruumist välja ja vaatasin üle väikese koti mulle kuuluva omandiga. Ei läinud üldse kaua, et kogu mu elu ära pakkida.

„Devini meeskond St. Louisest on juba teel,” teatas Prof Abrahamile ja Codyle. „Nemad aitavad teil Newcagot hoida. Ärge rääkige kellelegi mu lahkumisest. Ärge võtke ühtki Eepikut ette enne, kui saabub uus meeskond. Hoidke ühendust Tiaga ja teavitage teda kõigest siin juhtuvast.”

Abraham ja Cody noogutasid. Nad olid harjunud sellega, et meeskonnad lähevad lahku ja kolivad ringi. Mul polnud endiselt teada, kui palju inimesi Kättemaksjates kokku tegutses. Liikmed rääkisid mõnikord nii, nagu oleks see ainus meeskond. Ent mina teadsin suurepäraselt, et see teesklus oli vajalik selleks, et petta kõiki, kes võisid rühma järele luurata.