Читать книгу Tulekahi - Brandon Sanderson - Страница 7

„Ta on alustänavatele liikunud!” ütlesin ma ja tõmbasin välja ühe kahest allesjäänud veepommist. „Ta tuleb lähedal välja, üritab mind üllatada.”

Juba nende sõnade ajal liikus välk üle tänava ja maapinnast materialiseerus üles kiiskav kogu.

Viskasin oma Kool-Aidiga veepommi ja jooksin.

Kuulsin selle lõhkemist ja seejärel Lähtevälja ropendamist. Viivuks ei üritanud ükski energiapurse mind krõbedaks küpsetada, niisiis eeldasin, et sain talle pihta.

„Ma hävitan su, väikemees!” karjus Lähteväli mulle järele. „Ma rebin su lõhki nagu pabertaskurätiku orkaanis!”

„Vau,” ütlesin ristmikule jõudes ja ühe vana postkasti taha varjudes.

„Mida?” küsis Tia.

„See oli väga hea metafoor.”

Heitsin pilgu tagasi Lähtevälja poole. Ta sammus mööda tänavat, elektrit pilgeni täis. Selle jooned lendusid temast maapinnale, lähedal asuvatele varrastele ja hoonete seintele, kui ta lähenes. Oli alles vägi. Kas selline olekski võinud olla Edmund – lahke Eepik, kes meie heaks Newcagot elektriga varustas –, kui ta pidevalt oma võimeid ära ei annaks?

„Ma keeldun uskumast,” hüüdis see naine, „et sina tapsid Terassüdame!”

Mitoosis ütles sama, mõtlesin mina. Ta oli üks teine Eepik, hiljuti Newcagosse saabunud. Nad ei suutnud leppida sellega, et üks võimsaimatest nende seast – Eepik, keda pelgasid isegi teised nagu Lähteväli – oli tapetud lihtrahva poolt.

Ta nägi suursugune välja, üleni mustas ja laperdava keebiga, elekter temalt sädemete-sähvatustena kargamas. Kahjuks polnud mul vaja tema suursugusust. Mul oli vaja tema viha. Osa Korrakaitse liikmetest hiilis lähedal asuvast hoonest välja, seljal automaadid ja käes Kool-Aidiga veepommid. Viipasin neid ühe kõrvaltänava suunas. Nad noogutasid ja tõmbusid tagasi ootama.

Oli aeg üht Eepikut mõnitada.

„Ega ma ei tapnud ainult Terassüdant!” hõikasin talle. „Olen tapnud kümneid Eepikuid. Tapan ka sinu!”

Üks energiapurse tabas mulle varju pakkunud postkasti. Sööstsin hoone taha peitu. Teine plahvatus tabas maapinda ainult paar sentimeetrit sellest kohast, kus ma just kükitasin. Kui mu käsi maapinda riivas, tuli sealt löök – see pani mu vappuma. Vandusin, surusin selja vastu seina ja raputasin kätt. Seejärel piilusin ümber nurga. Lähteväli jooksis minu poole.

Tore! Ja ka hirmus.

Spurtisin ühe ukseava suunas üle tee. Lähteväli tormas nurga tagant välja just siis, kui hoonesse sisenesin.

Sinna oli rajatud rada läbi selle, mis pakkus kord ulualust mingile automüügisalongile. Jooksin otse läbi ja Lähteväli järgnes mulle välisseinast kiirelt läbi teleportides.

Sööstsin ühest ruumist teise vastavalt mustrile, mille eelnevalt paika panime.

Paremale, põika ruumi.

Vasakule mööda koridori.

Jälle paremale.

Olime kasutanud ukseavade kaevamiseks veel üht Profi võimet – seda, mida ta maskeeris tensorite nime kandvaks tehnoloogiaks. Lähteväli tormles mu kannul ja läbis seinu valgussähvatustega. Ma ei jäänud kordagi tema silme alla piisavalt kauaks, et ta saaks teha korraliku lasu. See oli täiuslik. Ta...

...ta aeglustas tempot.

Peatusin ühe ukse kõrval hoone tagaosas. Lähteväli ei tulnud enam järele. Ta seisis minu ukseni juhatava pika koridori alguses, elekter temast terasseinteni sähvimas.

„Tia, näed sa seda?” sosistasin ma.

„Jaa. Tundub, et miski hirmutas teda põhjalikult.”

Tõmbasin sügavalt hinge. See polnud kaugeltki ideaalne, aga... „Abraham,” sosistasin ma, „too üksused sisse. Lausrünnak.”

„Nõus,” ütles Prof.

Oodanud ja varitsenud Korrakaitse üksused tormasid automüügiesindusse. Ülejäänud saabusid ülalt treppidelt, kuulsin nende trampivaid samme. Lähteväli kiikas üle õla, kui koridori astus paar sõdurit täisvarustuses oma kiivrite ja futuristliku soomusega. Asjaolu, et nad loopisid erkoranže veepomme, rikkus veidi selle ilmumise stiilsust.

Lähteväli asetas käe enda kõrval olevale seinale, moondus elektriks, sulandus terasesse ja haihtus siis. Veepommid lõhkesid kasutult koridori põrandal.

Lähteväli ilmus taas koridori ja vallandas seda mööda energia­pursked. Pigistasin silmad kinni, kui lasud tabasid kahte sõdurit, kuid kuulsin ikkagi nende karjeid.

„See on siis parim, milleks kurikuulsad Kättemaksjad võimelised on?” hüüdis Lähteväli, kui saabus veel igast suunast veepomme loopivaid sõdureid. Sundisin end vaatama ja tõmbasin püstoli, Lähteväli vajus aga põrandasse.

Ta tõusis uuesti koridori keskel oleva sõdurirühma taga välja. Mehed kriiskasid, kui elekter nad endasse haaras. Surusin hambad risti. Kui nad ellu jäävad, saaks Prof neid „Kättemaksjate tehnoloogia” sildi all ravida.

„Veepommid ei tööta,” nentis Tia.

„Töötavad,” sisistasin ma ja vaatasin, kuidas üks tabas Lähtevälja. Ta võimed lõid kõikuma. Tulistasin, nagu ka kolm Korrakaitse püssimeest. Nood olid end sisse seadnud koridori teises otsas, minu vastas.

Kõik neli kuuli tabasid, kõik neli jäid tema energiavälja ja hävisid. Veepommid töötasid, lihtsalt mitte piisava tõhususega.

„Kõik koridori lõunapoolse otsa üksused,” käskis Abrahami hääl, „tõmmake tagasi. Kohe.”

Viskusin ukseavast eemale samal hetkel, kui järsk kuulirahe hoonet raputas. Abraham, kes oli sättinud end paika koridori teises otsas Korrakaitse täpsuslaskurite taga, laadis tühjaks oma XM380 gravatroonilist kuulipildujat.

Haarasin mobiili ja võtsin ette Abrahami videopildi. Nägin tema perspektiivist, kuidas relv pimeduses välkus ja kuul kuuli järel rikošettidega mööda teraskoridori edasi sööstis ning sädemeid lennutas. Iga Lähteväljani jõudnud kuul jäi ikkagi tema elektrivälja kinni või põrkus sellelt minema. Üks meeste ja naiste rühm Abrahami taga loopis üksteise võidu veepomme. Ülal avasid sõdurid laeluugi ja kummutasid alla Kool-Aidiga täidetud ämbri.

Lähteväli hüppas eemale ja põikas kõrvale. Samm sammu haaval taganes ta läigatatud vedelikust. Ta kartis küll seda, aga see ei töötanud täielikult. Eepiku nõrkus oleks pidanud täielikult ta võimed nullima ja seda ei juhtunud.

Ma olin päris kindel, et teadsin põhjust.

Lähteväli vallandas energiapursete rahe Abrahami ja teiste suunas. Abraham vandus ja käis pikali, ent kaitsekilp – Profi kingitus tehnoloogilise jõuväljaga tagi kujul – varjas teda ja ka inimesi tema taga. Kuulsin ülekande kaudu oigeid, kuid ei näinud midagi. Lülitasin kanali välja.

„Te pole midagi väärt!” hüüdis Lähteväli.

Kinnitasin mobiili käsivarrele ja astusin koridori just selleks hetkeks, et näha, kuidas ta saadab elektrilaine läbi lae selle kohal olijate poole. Karjed.

Hüpitasin oma viimast veepommi ja viskasin selle siis. See lõhkes ta seljal.

Lähteväli pööras kannapealt minu poole. Sa vana säde! Üks Kõrgem Eepik oma hiilguses, energia paisumas... Oli see mõni ime, et need olendid eeldasid, et on valitsejad?

Sülitasin ta jalge ette, keerasin ja jooksin tagaukse kaudu välja.

Ta hõikas mulle järele ja tuli mu kannul.

„Ülemised üksused, Haveni tänav,” ütles Tia mulle kõrva, „olge valmis loopima.”

Inimesed ilmusid katusele, kui ma hoonest väljusin. Nad heitsid veepomme alla, kui Lähteväli minu järel välja tormas. Ta eiras neid ja järgnes mulle. Veepommid ajasid teda pigem veel rohkem närvi.

Ent kui need tema lähedal lõhkesid, lõpetas ta hõikumise.

Või nii, mõtlesin ma higistades ja prahvatasin hoonesse teisel pool tänavat. See oli väike kortermaja. Jooksin läbi koridori esimesse korterisse.

Lähteväli tuli mulle energia- ja vihatormina järele. Seinte jaoks ta ei peatunud, sest läbis need valgussähvatustena.

Ainult natuke veel! julgustasin teda hääletult ja sulgesin ukse. Siin majas oli elanikke ja me asendasime paljud tardunud terasuksed töökorras puust ustega.

Lähteväli tuli läbi seina, mina kargasin aga üle terasest diivani ja sisenesin järgmisesse ruumi – see oli kottpime. Virutasin ukse kinni.

Siseneva Lähtevälja valgus pimestas mind. Tema aura tabas ja järsku tundus see ennist saadud pisike šokk tibatillukesena. Elekter läbistas mind ja muutis lihased nõrgaks ning spastiliseks. Küünitasin suure nupu poole seinal, ent mu käed ei töötanud õigesti.

Põrutasin sellele hoopis oma näoga.

Vajusin kokku, alistudes tema energiast saadud šokile. Pea kohal avanes väikese pimendatud toa, kunagise vannitoa lagi – ja kallas meie peale tuhatkond liitrit Kool-Aidi. Selle kohal käivitusid omakorda dušiotsikud ja pritsisid punast vedelikku.

Lähtevälja energia sumbus märgatavalt. Elekter jooksis tema käsivarsi mööda pisikeste paeltena, ent kippus kogu aeg lühistuma. Ta sirutus ukse poole, ent see oli minu järel lukustunud. Vandudes tõstis ta rusika ja üritas koguda energiat teleportimiseks, kuid pidev vedelikuvihm häiris ta võimeid.

Tõusin raskustega põlvili.

Ta pöördus minu poole, urises ja haaras mul siis õlgadest.

Küünitasin üles, haarasin ta näokattest ja tõmbasin selle ära nagu suusamaski. Selle esiosas oli plastist tükk, mis ilmselgelt kattis nina ja suud. Mingi filter?

Maski all peitis end kräsus pruunide juustega keskealine naine. Vedelikku muudkui voolas – see jooksis ojadena üle ta põskede ja huulte. Sattus talle suhu.

Ta valgus kustus täielikult.

Ägasin ja ajasin end jalgele, Lähteväli aga karjus paanikas, rabeles ukse juures, lõgistas seda ja üritas paaniliselt avada. Toksasin oma mobiili ja uputasin ruumi pehmesse valgesse valgusesse.

„Vabandust,” ütlesin ma Megani püstolit ta pea juurde tõstes.

Lähteväli vaatas mind ja tema silmad suurenesid.

Vajutasin päästikule. Sedapuhku ei põrganud kuul minema. Naine kukkus maha ja tumepunasem vedelik asus tema ümber kogunema ning sajuga segunema. Langetasin püstoli.

Minu nimi on David Charleston.

Ma tapan ülivõimetega inimesi.