Читать книгу Tulekahi - Brandon Sanderson - Страница 4

Ma vaatasin, kuidas Häda kerkib.

Olin siis kuueaastane ja seisin öösel meie korteri rõdul. Mäletan ikka veel, mismoodi vana konditsioneer ragises aknal minu kõrval ja kattis isa nuttu. Ületöötanud masin rippus paljude korrustega süviku kohal ja sellest tilkus vett nagu higi mõne enesetapumõtetega hüppama valmistuja laubalt. Masin oli katki, puhus õhku küll, kuid jahutada ei suutnud midagi. Mu ema lülitas selle sageli välja.

Pärast ema lahkumist jättis isa selle käima – tema sõnul tundis ta selle töötamise ajal end jahedamalt.

Langetasin oma pulgakommi ja kissitasin silmi selle imeliku punase valguse poole, mis tõusis silmapiiri kohale nagu uus täht. Ainult et ükski täht ei olnud iial olnud nii ere ega punane. Karmiinpunane. See mõjus nagu kuulihaav taevalael.

Samal ööl kattis Häda kogu linna mingi kummalise sooja kumaga. Seisin seal – pulgakomm sulamas, kleepuv vedelik sõrmede vahelt alla tilkumas – ja vaatasin kogu seda tõusu pealt.

Siis algas kisa.