Читать книгу Tulekahi - Brandon Sanderson - Страница 6

Rabelesin koridori, ukseava minu taga lõhkes samal hetkel. Plahvatus heitis mind, nägu ees, vastu seina. Kuulsin, kuidas käis krõnks.

Ühelt poolt tundsin kergendust. Krõnksuv hääl tähendas, et Prof oli endiselt elus – tema Eepiku-võimed andsidki mulle kaitsekilbi. Teiselt poolt jahtis mind kuri, vihane tapamasin.

Tõukasin end seinast eemale ja kihutasin mööda metallkoridori, mida valgustas minu käsivarrele kinnitatud mobiil. Laskumisnöör, mõtlesin paaniliselt. Kummale poole? Vist paremale.

„Leidsin Profi,” teatas Abrahami hääl mu kõrvas. „Ta on kinni mingis energiamullis. Näib olevat tusane.”

„Viska sellele Kool-Aidi,” ütlesin hingeldades ja põikasin külgkoridori, kui elektripursked koridori mu selja taga ribadeks kiskusid. Sa vana säde. Ta oli tulivihane.

„Katkestan missiooni,” ütles Tia. „Cody, lenda alla ja korja David peale.”

„Selge,” sõnas Cody. Sideliinil oli kuulda nõrka müdinat – kopterirootorite hääl.

„Tia, ei!” ütlesin ühte ruumi sisenedes. Heitsin vindi üle õla ja haarasin veepomme täis seljakoti.

„Plaan laguneb koost,” nentis Tia. „Eesotsas pidi olema Prof, mitte sina, David. Pealegi sa tõestasid just, et veepommid ei tööta.”

Tõmbasin ühe välja ja keerasin ümber. Ootasin silmapilgu võrra, kuni ühele seinale tekkis elekter – see kuulutas Lähtevälja saabumist. Sekund hiljem ta ilmus ja ma lennutasin veepommi tema pihta. Ta vandus, hüppas kõrvale ja seinale paiskus punast.

Pöördusin ja jooksin edasi. Trügisin uksest läbi magamistuppa ja sealt rõdu poole. „Ta kardab Kool-Aidi, Tia. Mu esimene veepomm nullis energiapurske. Panime nõrkusega täppi,” ütlesin ma.

„Sinu kuuli peatas ta ikkagi.”

Tõsi. Hüppasin rõdule ja otsisin laskumisnööri.

Seda polnud.

Tia vandus mu kõrvas. „Selle poole jooksidki või? Laskumisnöör on kaks korterit edasi, jopski.”

Sa vana säde. Võin enda kaitseks öelda, et koridorid ja ruumid paistavad kõik väga ühesugustena, kui iga asi on terasest.

Kopter müdises nüüd lähedal, Cody oli peaaegu kohal. Hambaid kokku surudes kargasin üle rõduääre ja lennutasin end järgmisele. Sain piirdest kinni, vint üle ühe, seljakott üle teise õla kõlkumas. Vinnasin end üles.

„David...” jätkas Tia.

„Peamine lõks töötab veel?” küsisin ma terasesse tardunud õuetoolidest üle ronides. Jõudsin teisele poole rõdu ja hüppasin piirde peale. „Võtan su vaikust kui jaatavat vastust,” ütlesin ma üle karates..

Maandusin raskelt ja põrutasin järgmise rõdu teraspiirdesse. Haarasin ühest rõdupulgast ja vaatasin alla – rippusin kaksteist korrust maapinna kohal. Tõukasin ärevuse alla ja tirisin end vaevaga üles.

Minu taga piilus Lähteväli rõdule, kust ma äsja lahkusin. Ajasin talle hirmu nahka. See oli hea, aga samas ka halb. Vajasin meie plaani järgmise etapi jaoks, et ta oleks hooletu. See tähendas kahjuks tema provotseerimist.

Lennutasin end rõdule, otsisin taas välja ühe Kool-Aidiga veepommi ja heitsin selle tema suunas. Siis, vaatamata üldse, kas see tabas, hüppasin piirdele ja haarasin laskumisnööri käepidemest. Andsin jalaga hoogu.

Rõdu lõhkes.

Õnneks oli nöör kinnitatud katusele, mitte rõdule ja kaabel jäi püsima. Sulametalli tükke sähvas minust õhus mööda, kui ma nööril laskusin ja kiirust kogusin. Tuli välja, et see värk on palju kiirem kui paistis. Pilvelõhkujad möödusid minust hämuna. Tundsin, nagu kukuksin päriselt.

Suutsin karjatada – pooleldi paanikast, pooleldi ekstaasist – enne, kui kõik mu ümber jõnksatas ja ma maha prantsatasin ning tänaval veeresin.

„Ohoh,” ütlesin ma end käpukile ajades. Linn keerles nagu lopergune vurr. Õlg valutas ja kuigi ma kuulsin maandudes krõnksu, polnud see kuigi vali. Profi antud kaitsekilp oli läbi saamas. See talus vaid teatud koguse kolkimist enne, kui ta pidi seda uuendama.

„David?” uuris Tia. „Sa vana säde. Lähteväli lõikas ühe oma lasuga nööri läbi. Seepärast sa lõpus kukkusidki.”

„Veepomm töötas,” teatas liinil uus hääl. Prof. Tal oli tugev hääl, kare, aga soliidne. „Olen väljas. Ei saanud enne teatada, energiamull häiris signaali.”

„Jon,” lausus Tia talle, „sina ei pidanud temaga võitlema.”

„Läks nii,” nähvas Prof. „David, elus?”

„Enam-vähem,” ütlesin jalgele koperdades. Korjasin üles seljakoti, mis rullimise ajal maha libises. Selle põhjast voolas punast mahlajooki. „Veepommide osas pole aga kindel. Paistab, et leidub ohvreid.”

Prof mühatas. „Saad sellega hakkama, David?”

„Jah,” sõnasin kindlameelselt.

„Siis jookse peamise lõksu poole.”

„Jon,” ütles Tia. „Kui sina oled väljas…”

„Lähteväli ei teinud minust välja,” ütles Prof. „Täpselt nagu enne Mitoosisega. Nad ei taha minuga võidelda, nad tahavad sind. Peame ta enne maha võtma, kui ta meeskonna juurde jõuab. Teed mäletad, David?”

„Muidugi,” ütlesin ma vinti otsides.

See lebas katkisena lähedal, laesääre keskelt pooleks murdunud. Sa vana säde. Paistab, et keerasin päästikukaitse ka tuksi. Sellest ma lähiajal kindlasti ei tulista. Kontrollisin reiekabuuri ja sealset püstolit. Paistis korralikuna. Noh, nii korralikuna kui üks püstol saab olla. Vihkasin neid.

„Sähvatused selle kortermaja akendes, liiguvad allapoole,” andis Cody kopterist teate. „Ta telepordib mööda välisseina ja suundub maapinnale. Jahib sind, David.”

„Mulle see ei meeldi,” märkis Tia. „Minu arust peaks katkestama.”

„David arvab, et saab hakkama,” lausus Prof. „Ja mina usaldan teda.”

Hetkeohust hoolimata ma naeratasin. Kättemaksjatega liitumiseni polnud ma taibanudki, kui üksildast elu ma elasin. Kuulda nüüd selliseid sõnu...

Noh, mõjus hästi. Väga hästi.

„Olen söödaks,” ütlesin liinile. Sättisin end Lähtevälja ootama ja seljakotist terveid veepomme otsima. Neid oli veel kaks tükki alles. „Tia, vii meie üksused positsioonile.”

„Selge,” nõustus ta vastumeelselt.

Liikusin tänavat mööda edasi. Minu lähedal rippusid laternad vanadelt, kasututelt tänavalampidelt alla ja andsid mulle valgust. Seetõttu tabasin mõned akende tagant piiluvad näod. Akendel polnud klaase, üksnes vanamoodsad puuluugid. Lõikasime need ise välja ja paigaldasime sinna.

Terassüdame mõrvamisega kuulutasid Kättemaksjad põhimõtte­liselt Eepikutele laussõja. Mõned inimesed pagesid Newcagost, kartes selle eest tasu. Enamik jäi siiski paigale ja juurde lisandus paljusid uusi. Nende kuude jooksul pärast Terassüdame langemist olime Newcago elanike arvu peaaegu kahekordistanud.

Noogutasin pealtvaatajatele. Ma ei peletanud neid tagasi ohutusse kohta. Meie, Kättemaksjad, olime nende kangelased – ent ühel päeval tuli inimestel ise Eepikutele vastu astuda. Tahtsingi, et nad vaataks.

„Cody, näed sa midagi?” küsisin ma mobiililt.

„Ei. Ta peaks iga hetk saabuma...” Tema kopteri tume vari möödus pea kohal. Korrakaitse – Terassüdame politsei – oli nüüd meie oma. Mul polnud endiselt selge, mida ma peaksin sellest arvama. Korrakaitse andis endast parima, et mind mitmel korral tappa – sellest ei saanud lihtsalt niisama üle.

Tegelikult nad olidki Megani tapnud. Ta taastus. Enamjaolt. Tajusin kabuuris relva. See oli kord olnud üks tema omadest.

„Lähen vägedega positsioonile,” teatas Abraham.

„David? On Lähteväljast mingit märki?” küsis Tia.

„Ei,” ütlesin ma ja vaatasin piki mahajäetud tänavat. Inimesteta ja paari üksildase laterna valguses mõjus linn peaaegu samamoodi nagu Terassüdame päevil. Kõleda ja pimedana. Kus see Lähteväli nüüd hulkus?

Ta suudab teleportida läbi seinte, mõtlesin ma. Mida teeks mina tema asemel? Meil olid tensorid, millega sai kaevata tunnelit enam-vähem läbi ükskõik mille. Mida ma teeks, kui mul need praegu oleks?

Vastus sellele oli ilmne. Ma läheks alla.

Ta oli minu all.