Читать книгу Tulekahi - Brandon Sanderson - Страница 8

Tegin ukse lukust lahti ja trügisin vannitoast välja, ise üleni puuviljamahla matkivast joogist tilkudes. Üks sõdurite rühm seisis ruumis, relvad sihikul. Mind nähes need langetati. Osutasin üle õla ja Korrakaitse rühma kapten Roy saatis kaks alluvat laipa kontrollima.

Kurnatu ja vabisevana kulus mul kaks katset, et Megani püstolit kabuuri saada. Ma ei lausunud sõnagi, kui mitmed sõdurid mu lahkumise ajal au andsid. Nad kohtlesid mind aukartuse ja imetluse seguga ning üks sosistas: „Terastapja”. Vähem kui aasta jooksul Kättemaksjate juures viibides tapsin isiklikult peaaegu tosin Eepikut.

Mida need mehed ütleks teades, et võlgnen suurema osa oma mainest ühe teise Eepiku võimetele? Mind vigastuste eest kaitsev jõuväli ja surmasuust päästev ravi – need olid mõlemad Profi võimete portfellis ja ta maskeeris neid edukalt tehnoloogiateks. Tema oli see, keda me kutsusime doonoriks – selline Eepik, kes võis oma erakordseid andeid teistele laenata. Miskipärast lubas see jääda nendest rikkumata – teised võisid tema väest jõudu ammutada, kuid ise neid kasutades ähvardasid need teda hävitada.

Ainult käputäis inimesi teadis Profi kohta tõde. Nende hulka ei kuulunud Newcago tavakodanikud – maja ette oli kogunenud suur hulk selliseid. Sarnaselt sõduritega vahtisid nad mind imetluse ja elevusega. Nende jaoks olin ma kuulsus.

Tõmbasin pea õlgade vahele ja trügisin neist ebamugavust tundes läbi. Kättemaksjad olid alati olnud hämar grupp, ja ma ei liitunud nendega kurikuulsuse võitmiseks. Kahjuks pidime olema pidevalt nähtaval, et linnarahvas teaks – keegi hakkab vastu. Ja loodetavasti inspireerib see ka neid vastu hakkama. Seda nööri mööda oli raske kõndida, mina ei tahtnud kohe kindlasti jumaldamise objektiks olla.

Jõllitajate taga märkasin tuttavat kogu. Tumeda nahaga ja võimsalt lihaseline Abraham kandis musta-halli sõjaväelase mundrit – teraslinna jaoks valminud maskeeringut. Taipasin rebenenud ja kriibitud rõivaste põhjal, et Profi antud kaitsekilpi venitati viimase piirini. Abraham näitas ülestõstetud pöidlaid ja noogutas siis lähedal asuva hoone poole.

Läksin selle suunas. Minu taga tassis aga Roy oma meeskonnaga surnud Eepiku välja, et tema laipa näidata. Oluline oli, et inimesed näeks Eepikuid surelikena, kuid mina surma üle ei rõõmustanud. Mitte nii, nagu kunagi varem.

Ta paistis lõpus olevat kabuhirmus, mõtlesin ma. Ta oleks võinud olla Megan või Prof või Edmund... lihtsalt tavaline inimene, kes tõmmati kõigesse sellesse. Keda ajasid jubedate tegudeni võimed, mida ta endale ei palunud.

Teadmine, et need võimed rikkusid sõna otseses mõttes Eepikud ära, muutis minu seisukohta kõige selle suhtes. Väga palju.

Astusin hoonesse ja ronisin trepist üles. Viimaks jõudsin teisel korrusel ühte ruumi, mida valgustas nurgas üksik lamp. Nagu oodata oligi, leidsin siit Profi. Ta vaatas, käed ristis, aknast välja. Prof kandis õhukest säärteni ulatuvat musta laborikitlit, mille taskusse oli torgatud paar kaitseprille. Cody ootas pimeda ruumi teises otsas, kiitsakas, mahalõigatud varrukatega flanellsärki kandev siluett, snaipripüss üle õla.

Prof ehk Jonathan Phaedrus, Kättemaksjate asutaja. Me sõdisime Eepikutega. Me tapsime neid. Ja ometi juhtis meid üks selline. Kui ma seda esmalt teada sain, oli raske sellega leppida. Kasvasin üles Kättemaksjaid peaaegu jumaldades ja samal ajal Eepikuid jälestades. Avastada, et Prof oli mõlemat... see oli nagu avastada, et jõuluvana on salamisi ka nats.

Sain sellest üle. Ükskord ammu kõlas minu isa idee, et kord tulevad head Eepikud, minu jaoks naeruväärselt. Nüüd, olles kohanud mitte üht, vaid suisa kolme head Eepikut... noh, maailm tundus teistsugune. Või, õigemini, maailm oli ikka sama – lihtsalt, mina nägin seda nüüd väheke täpsemini.

Astusin akna all seisva Profi kõrvale. Pikk, hallisegused juuksed ja nurgelised näojooned. Ta mõjus seal nii soliidsena, käed selja peal risti. Midagi stabiilset, liikumatut, nagu linna hoonedki. Kui astusin tema juurde, tõstis ta käe, surus mu õlga ja noogutas siis mulle. Austuse ja heakskiidu noogutus.

„Tubli töö,” ütles ta.

Irvitasin.

„Aga sa näed välja, nagu oleksid põrgust läbi käinud,” märkis Prof.

„Ei usu, et põrgus voolaks nii palju Kool-Aidi.”

Ta mühatas ja vaatas jälle aknast välja. Veel rohkem inimesi oli kogunenud ja mõned hõiskasid võidurõõmust. „Ma polnud iial märganud,” lausus Prof vaikselt, „kui isalikuks ma nende inimeste jaoks muutun. Püsin paigal, kaitsen linna. Väga tore, et mulle meenus, miks me seda teeme. Aitäh, et meid julgustasid. Oled siin midagi suurepärast korda saatnud.”

„Aga...?” küsisin ma, tabades konksu Profi hääletoonis.

„Aga nüüd peame heaks tegema selle, mida oleme nendele inimestele lubanud. Ohutuse. Hea elu.” Ta pöördus minu poole. „Esmalt Mitoosis, seejärel Instabam, nüüd Lähteväli. Nende rünnakutes on mingi muster ja mulle tundub, et keegi üritab mu tähelepanu köita. Keegi, kes teab, kes ma olen. Ja keegi, kes saadab Eepikuid võtma ette mitte mind, vaid mu meeskonda.”

„Kes?” Kes küll oleks saanud teada, kes Prof on? Isegi enamik Kättemaksjate liikmeid ei teadnud seda. Ainult siinne Newcago meeskond pühendati saladusse.

„Mul on kahtlusi,” ütles Prof. „Aga praegu pole õige aeg sellest rääkimiseks.”

Noogutasin ja teadsin, et sellel teemal pinnimine ei viiks mind hetkel edasi. Selle asemel vaatasin alla, kus oli rahvahulk ja surnud Eepik. „Lähteväli pani su lõksu, Prof. Kuidas see juhtus?”

Ta vangutas pead. „Tabas mind otse selle elektrimullindusega. Sa teadsid, et sa suudab selliseid teha?”

Raputasin pead. Mul polnud aimugi.

Prof ühmatas. „Vabanemiseks oleksin pidanud kasutama oma võimeid.”

„Oih,” ütlesin ma. „Noh... äkki peaksid kasutama. Äkki peaksime harjutama ja vaatama, kas võiksid olla Eepik ilma... tead küll. Ma mõtlen, sa saad neid anda teistele ilma ennast rikkumata, nii et võib-olla peitub seal mingi saladus, kuidas neid ise kasutada. Megan…”

„Megan ei ole su sõber, poja,” ütles Prof vaikselt, kuid kindlalt vahele segades. „Ta on üks nende seast. On alati olnud.”

„Aga…”

„Ei.” Prof pigistas mu õlga. „Sa pead seda mõistma, David. Kui Eepik lubab oma võimetel end rikkuda, on ta valinud vaenlase tee. Nii peame meie seda käsitlema. Iga teine lähenemine viib hullusesse.”

„Aga sina kasutasid oma võimeid,” ütlesin ma, „et mind päästa. Et Terassüdamega võidelda.”

„Ja mõlemal korral see peaaegu hävitas mu. Pean olema endaga kindlameelne, olema ettevaatlikum. Ma ei saa lubada erandite muutumist reaalsuseks.”

Neelatasin ja noogutasin.

„Ma tean, et sinu jaoks on asi alati olnud kättemaksus,” ütles Prof. „See on tugev motivaator ja ma tunnen heameelt, et sa oled seda kasutanud, poja. Aga mina ei tapa neid kättemaksuks, enam mitte. See, mida meie teeme... minu jaoks on see nagu marutõbise koera magama panemine. See on halastus.”

Viis, kuidas ta sellest rääkis, ajas mul südame pahaks. Mitte seepärast, et ma ei uskunud teda või et mulle see ei meeldinud – säde küll, tema motiivid olid tõenäolisemalt altruistlikumad kui minul. Lihtsalt, ma teadsin, et ta mõtleb Meganit. Ta tundis, et Megan reetis ta ja tõtt-öelda olid tal ilmselt kõik õigused nii mõelda.

Kuid Megan ei olnud reetur. Ma ei teadnudki, mis ta on, ehkki kavatsesin selle välja uurida.

All peatus rahvahulga juures üks auto. Prof kiikas sinnapoole. „Mine ja tegele nendega,” ütles ta. „Kohtume taas pelgupaigas.”

Pöördusin samal hetkel, kui autost ronisid välja linnapea ja mõned linna volikogu liikmed.

Tore, mõtlesin ma endamisi.

Ausalt öeldes oleksin parema meelega seisnud vastamisi järjekordse Eepikuga.