Читать книгу Laenamine on hõbe, röövimine kuld - Catharina Ingelman-Sundberg - Страница 5

Tänava kaugemas otsas asuva de Beeri teemandikaupluse personal oleks ehk pidanud tegutsema. Kuid turvavärav avanes kohe ja valvemeeskonna mehed astusid kenasti kõrvale, kui kolm tõtlikku noort habemikku kauplusse sisenesid. Kaht neist talutasid juhtkoerad ja kolmas aitas oma sõpradel leti juurde jõuda. Müüjaabi naeratas sõbralikult, pilk tulvil kaastunnet. Mehed tervitasid kombekalt ja palusid näha briljantideks lihvitud teemante. Seejärel tõmbasid nad välja oma püstolid.

„Teemandid siia!”

Müüjaabi ja tema kolleegid taganesid vaistlikult ning otsisid kobamisi häirenuppu, tõmmates samal ajal lahti sahtleid sädelevate vääriskividega. Käed värisesid, kui nad ehteid letile ladusid. Kaks meest surusid valvurid vastu seina ja tegid nad relvituks, sellal kui kolmas teemante spetsiaalselt selleks õmmeldud koera kaelarihma sisse toppis. Helklevatele aaretele järgnesid kähku tumesinine safiir ja mõned kivid, mida töökoda ei olnud veel lihvida jõudnud. Röövlid tühjendasid sahtleid ega pannud tähele, kui müüjaabi häirenuppu vajutas. Kui käivitus alarm, pistsid nad kaelarihma viimased kivid, vedasid tõmbluku kinni ja tõttasid välja. Viimane mees lühistas elektrivõrgu, nii et turvauks nende järel lukustus.

Väljas kõnniteel tõmbasid mehed parukad peast, kuid jätsid päikeseprillid ette. Seejärel jalutasid nad rahulikult mööda tänavat edasi, just nagu ei oleks midagi juhtunud. Juhtkoerte nippi olid nad varemgi kasutanud. See toimis hästi ja vähendas inimeste valvsust.

Mehed nägid välja nagu täiesti tavalised jalakäijad, põrmugi kiirustamata pöörasid nad ümber nurga Hayes Streetile, kuhu oli pargitud nende auto. Kuid vaevalt said nad sadakond meetrit mindud, kui neis tekkis kihk heita pilk selja taha, et näha, ega neid ei jälitata. Ja just siis pidid nad äärepealt otsa komistama pensionäride rühmale, mis oli hõivanud peaaegu kogu kõnnitee. Viis vanurit laulsid täiest kõrist ja tegid rulaatorite taga tantsu meenutavaid samme. Röövlid põrnitsesid neid.

„See you, ma ütlen!” hoiatas Märtha ning lõõritas koos oma sõpradega edasi. Nad olid kolmkümmend aastat ühes kooris laulnud, neile meeldis koos valjult ja kõlavalt laulda.

„Üle kastemärgade mägede viib me tee, valleraa,” trallitasid nad mitmehäälselt ning nagu lauldes ikka, muutusid nad pisut härdameelseks ja neil tekkis igatsus kodu järele. Nad olid omas maailmas, juhtunust teadmata, ja neil ei olnud ka kuhugi kiire, sest Barbie oli leidnud palju põnevat, mida nuuskida. Tänaval uidates olid nad möödunud paljudest restoranidest, kasiinodest ja juveelikauplustest ning Märtha muheles. Las Vegas oli seiklejate linn, ta tundis end siin koos sõpradega koduselt.

„Give way!” röökis juhtkoertega mees.

„Give me ise away, idioodid,” käratas Märtha vastu, ent taganes, kui üks koertest hambad paljastas. Siin tasub olla sõbralik, mõtles ta kähku ja otsis kobamisi Argentina vorsti, sellal kui Taibu pasteedi välja kiskus. Kuid suur lambakoer põlgas maiused ära, urises ähvardavalt ja sööstis edasi, et hambad Märtha jalga lüüa. Õnneks jõudis Taibu rulaatori vahele lükata ja järgmisel silmapilgul oli koer kaelarihma pidi rulaatorikorvi külge takerdunud. Nüüd sai Barbie elu sisse.

Kutsu sattus hiigelkasvu lambakoera ees paanikasse, ta klähvis haledalt ja sikutas nii tugevalt rihma, et see pääses Stinal käest. Niutsudes pistis Barbie plehku, rihm järel lohisemas, mispeale teine juhtkoer, must labrador, samuti end lahti rebis ja talle järele kihutas. Barbie oli nimelt väga armas emane koerake, kellel oli lisaks kõigele muule veel innaaeg.

„Fuck, fuck, kaelarihm!” kisendasid mehed, kui nad nägid labradori koos teemantidega kadumas. Kaks neist tormasid koertele järele. Paigale jäi lambakoer, kes oli ikka veel rulaatori küljes kinni, ja röövel, kes üritas teda närviliselt lahti päästa.

„I am kohutavalt sorry,” palus Märtha vabandust.

„Fuck you,” kähvas mees.

„If you take it easy, siis edeneb paremini,” jätkas Märtha, kummardus ettepoole ja andis veel mõned head soovitused, õigupoolest parimad, mida oskas. Ent kuidas mees ka ei kiskunud ega sikutanud, koera kaelarihma ta lahti ei saanud. Korraga kõlasid politseiautode sireenid. Röövel kangestus ja tõmbas lambakoera nii tugevalt, et kaelarihm läks katki ja jäi rulaatori külge rippuma. Täielikus paanikas pistis ta mööda tänavat jooksu, lambakoer kannul.

„Hey stop! You forgot your dogband in the rollator,” karjus Märtha pööraselt vehkides, kuid mees ei peatunud, vaid punus oma auto poole. Tema kaaslased olid samuti sireene kuulnud, nad jätsid musta labradori jälitamise järele ja kihutasid auto suunas. Pärale jõudnud, avasid nad puldist uksed, viskusid autosse ja sööstsid rataste kaapides paigast, koeri kaasa võtmata. Seejärel kadusid nad kummide vilinal nurga taha.

„Imelikud inimesed! Ei paista ju üldse sedamoodi, nagu oleks neil juhtkoeri tarvis,” pomises Märtha. Ja seejärel harutas ta kaelarihma lahti täpselt nii, nagu oli mehele soovitanud. Vanaproua ohkas kergendatult, vangutas pikaldaselt pead ja torises: „Mõelda vaid, et mehed head nõu kuulda ei oska võtta.”

Märtha hea sõber Taibu heitis kaelarihmale pilgu.

„Jäta see rulaatorikorvi, me helistame pärast omanikule. Rihma sees on kindlasti tema nimi.”

See oli kõigi meelest hea mõte ja niipea kui neil õnnestus Barbie enda juurde tagasi meelitada, jalutasid nad hotelli suunas. Nüüd aga jõlkus seltskonnal sabas must labrador ja hotelli juurde jõudes sai Märtha aru, et neil ei jää muud üle, kui ka selle koera omanik üles otsida. Ta võttis koeralt kaelarihma ja asetas selle rulaatorikorvi samal hetkel, kui portjee nende juurde jõudis.

„Thank you so much,” hüüdis mees südamlikult, tõstis oma lemmiku üles ja astus reipal sammul vestibüüli, Barbie süles. Labrador haugatas ja sööstis neile järele, kuid paraku ei jõudnud ta sisse lipsata, sest suured klaasuksed sulgusid otse ta koonu ees. Rusutult vahtis koer kaua läbi klaasi, kuni ta lõpuks kõrvad longu lasi ja pettunult minema sörkis. Kuid kaks kaelarihma olid jäänud Pensionärikamba kätte.

„Mul on toas suurendusklaas. Nahkrihmale on kindlasti midagi peene kirjaga kirjutatud või siis on tõmbeluku taga aadressisedel,” oletas Märtha ja kõik sõitsid liftiga kaheksandale korrusele sviiti number 831.

„Elu on nii imelik, kunagi ei ole teada, mis edasi tuleb, eks ju?” sädistas ta viiv hiljem, kui oli lauale tõstnud joogid ja suupisted ning suurendusklaasi välja otsinud. „Vaatame siis, mis siin kirjas on.”

Märtha uuris kaelarihma, ent kuidas ta ka ei otsinud, ei leidnud ta ei aadressi ega isegi mitte nimetähti. Tüdinult vedas ta lahti kaelarihma tõmbluku, et näha, kas selle taga taskus ehk nimesilti ei ole. Korraga pudenes midagi parketile. Reha kummardus, korjas üles mingid tükikesed ja asetas need taldrikule.

„Koerte maiuspalad kaelarihmas, kui praktiline!”