Читать книгу Laenamine on hõbe, röövimine kuld - Catharina Ingelman-Sundberg - Страница 8

Komissar Ernst Blomberg lösutas Kronobergi telliskivipunases politseimajas Stockholmis, käed kuklal ja jalad kirjutuslaual. Arvutiekraan helendas nõudlikult, kuid tal ei olnud mingit tahtmist ületunnitööd teha. Varsti läheb ta pensionile ja praegu on viimane aeg hoog maha võtta. Muide, pension ...

Ta tõusis istukile, toksis arvutisse salasõna ja sisenes politsei sisevõrku. Jah, politsei pensionifond. Huvitav oleks teada, kui palju talle pärast pensionileminekut kätte jääb. Komissaril olid suured maksuvõlad sellest ajast, kui ta eraettevõtjana töötas ja garaažis nätskeid näokreeme kokku segas. Äri oli edenenud hiilgavalt, kuid raamatupidamine jäi tal hooletusse. Selle eest tuli tal nüüd maksta, jah, kui vaid pensionist piisaks! Blomberg sisestas oma koodi ja tema ees avanesid pensionikonto tabelid. See oli küll eraasi tööajal, aga mida kuradit ... Kui palju oli olnud neid nädalavahetusi, kui ta oli tööle appi tulnud, sellal kui kolleegid keeldusid?

Ta klõpsas tabeliveergudel ja otsis üles fondi saldo. Püha müristus, kui haletsusväärselt vähe seal raha oli! Huvitav, kes on õigupoolest need, kes sellele kontole sissemakseid teevad, ja milliseid väljamakseid siit tehtud on? Blomberg oli saanud politsei kulul spetsiaalse IT-koolituse, niisiis oli ta nähtavasti võimeline seda kontrollima. Ta sirutas käe karamellikausi poole ja haaras sealt peotäie. Samal silmapilgul vilksatas ekraan. Fondi sissetulekud olid äkitselt suurenenud. Kummaline, praegu ei ole pangal ju tööaeg? Aga muidugi meeldiv, erruläinud komissaridele rohkem raha. See võis ära kuluda. Tema ise vajas viimast kui ööri. Üür oli šokeerivalt tõusnud ja siis ju muidugi veel see vana maksuvõlg ... Ta mõtles majanduskurjategijatest, kelle süütegusid ta tööl uuris. Neil olid luksuskorterid, purjejahid, Porsched ja puha, sellal kui tema, suur IT-spetsialist, teenis vaid mõned armetud tuhanded kroonid kuus. Mitte keegi teine ei osanud omaniku teadmata võõrastele meili- ja pangakontodele ligi pääseda. Ometi tema palka ei tõstetud.

Blomberg pomises midagi endamisi ja tahtis juba võtta veel maiustusi, kui ekraan jälle vilksatas. Pensionifondi oli lisandunud veel mõnisada tuhat. Jumal hoidku, kellel oli tahtmist vanu politseinikke peaaegu poole miljoniga toetada? Ta peab annetajat jälitama. Kui keegi nii abivalmilt raha pakub, siis võiks temalt ehk veelgi rohkem saada? Jah, ta võiks ehk ... tõesti, mispärast mitte asutada näiteks mittetulundusühing? Kanda kõik selle ühingu kontole üle ... Ei-ei, nii ei tohtinud mõelda. See oleks ju sama, mis kuritegu toime panna!

Korraga tuli komissarile hirm peale, ta tõusis ja sulges arvuti. Parem oleks minna koju ja kassile süüa anda, pealegi oli ta õhtuseks hokimatši teleülekandeks õlut ja kartulikrõpse ostnud.

Järgmisel õhtul jäi Blomberg ületunnitöö ettekäändel kauemaks töö juurde. Kella üheksa paiku, kui kõik olid koju läinud, sisenes ta taas pensionifondi ja leidis sealt neljasaja tuhande krooni suuruse sissemakse. Kust raha tuli? Sõrmed töötasid klahvistikul ja hetk hiljem ta peatus, kiikus toolil edasi-tagasi ning püüdis leitud infost aru saada. Politsei pensionikontole oli laekunud raha ühest Las Vegase pangast. Aga Rootsi politseil ei ole ju seal filiaali? Komissar Blomberg tõusis ja tõi endale tassi kohvi. Topeltespresso. Sest nii palju sai ta aru – siin võib arvuti taga kaua aega minna. Ta klõbistas sisse oma salajase aliase ja sisenes uuesti pensionikontole. Siit ei tohiks olla liiga raske välja otsida raha saatja konto Las Vegases. Miks mitte luua näiteks sihtasutus ja kanda raha selle kontole üle? Seda ei uuriks mitte keegi. Blomberg muheles endamisi ja tundis end otsemaid väga jõukana. Lõpuks ometi leidis ta oma arvutioskustele kasutust. Ja kui veab, võib Las Vegasest öö jooksul tulla ehk veel sissemakseid.