Читать книгу Laenamine on hõbe, röövimine kuld - Catharina Ingelman-Sundberg - Страница 7

Summutatud sumin kostis ruumis nagu läbi teki. Pehmete punaste vaipadega mängusaalis puudusid aknad ja seal ei olnud ka kelli. Kõrged tumedad lauad oma ruletirataste ja roheliste mängupindadega tõmbasid ligi inimeste horde, enamasti õnneotsijaid. Mängukuradit ei olnud näha, kuid ta oli ometi nende seas olemas.

Tüsedad ülikondades või Hawaii särkides mehed uitasid laudade vahel ja tammusid närviliselt põrandale laotatud punastel vaipadel. Pikkades õhtukleitides ja juveelidega ehitud daamid kummardusid mängulaudade kohale, lükkasid keskele žetoonihunnikuid ja näppisid oma küüsi. Taamalt kostis mänguautomaatide kilinat.

„Täna mängime kõige suuremate panustega,” sõnas Märtha ja oleks oma elektrilise ratastooliga mängulaua juurde sõites Anna-Gretaga peaaegu kokku põrganud. Sõbranna, kes oli pikk nagu vihmaveetoru ja nägi välja nii, nagu oleks ta tulnud otse Mary Poppinsi filmist (puudu oli vaid vihmavari), suutis viimasel hetkel eest kõrvale pöörata. Ta heitis Märthale ärritatud pilgu.

„Püüa olla ettevaatlik! Me harjutasime ju eile pöördeid. Ja jumalapärast, vaata et sa kellelegi otsa ei sõida, sest siis tulevad valvurid.”

„Ei-ei. Siin küll liiklusõnnetusi vaja ei ole,” alustas Märtha, kuid jäi korraga vait. Turvamehed olid juba teel personaliruumi poole. Märtha kõõritas ust. Kõik olid olnud sama meelt, et õhtune rünnak pidi toimuma võimalikult vara, senikaua kui ruumis on veel žetoone palju, aga et nii kiiresti ... nad ju alles vaevu jõudsid ruletilaua juurde.

„Milline kentsakas lamp neil siin laes on. Seda ma eile ei näinud,” märkis Reha, kes oli oma ratastooli parkinud mängulaua pikema külje äärde. Ta tõstis pilgu läikivale kausikujulisele vidinale, mis rippus otse laua kohal.

„Ähh, see on lihtsalt veel üks kaamera,” püüdis Märtha end näidata uljana. „Ära tee sellest väljagi. Neil on turvaruumis kindlasti terve kaameramonitoride meri, üks rohkem või vähem ei mängi enam mingit rolli. Võib-olla vahivad nad just praegu meid.”

Reha otsis välja oma metallkammi ja sättis juukseid. See oli refleks. Ta tahtis alati šikk välja näha ja ta nautis, kui teised teda vaatasid. Sõbrad väitsid, et kui oli vaja turvakontrolli väravast läbi minna, toppis ta püksitaskud meelega münte täis. Ta tahtis, et naisametnikud ta keha läbi otsiksid. Reha pistis kammi taskusse tagasi, silus tukka ja seadis pähe õlgkübara. Kübar ei olnud ilus, kuid seda oli täna õhtul vaja.

„Ära pööra kaameratele tähelepanu. Enne kui valvurid midagi ette võtta jõuavad, oleme juba uksest väljas,” jätkas Märtha kärmelt. Ta püüdis jätta endast enesekindla mulje, kuid ta süda puperdas. Märtha niisutas huuli, noogutas teistele ja lükkas igaks petteks mängulaua keskele kuhja žetoone. „Ärge mängimist unustage, kas kuulete!”

Märtha tahtis alati võita, kuid täna õhtul oli ta otsustanud kaotada nii palju kui vähegi võimalik. Ta ei soovinud tõmmata endale valvurite pilke. Krupjee lõi ruletiratta keerlema ja kuul hakkas kõrisema. Vanast harjumusest tegi Märtha panuse värvile. Täna valis ta musta. Siis meenus talle kokkulepe, et sel õhtul nad panuseid ei kahekordista. Nagu öeldud, pidid nad kaotama. Tõtlikult asetas ta suure hunniku žetoone topeltnullile. Ta ei olnud veel näinud, et sellega oleks võidetud.

„Panused on tehtud!” kuulutas krupjee ja libistas pilgu ümber laua. Ta silmad peatusid Märthal, teda just nagu milleski kahtlustades, kuid siis laskis ta kuuli veerema ja see põrkles mitu korda, enne kui kolinal alla langes. Topeltnullile.

„Assaa,” ehmus Stina ja lükkas suvekübarat peas kõrgemale. Võit ei olnud neil plaanis ette nähtud. Märtha heitis taas pilgu lakke. Tundus, nagu oleks seal rippuv lamp end liigutanud. Nüüd on üht korralikku kaotust vaja, mõtles ta ja tegi uuesti panuse topeltnullile. Samal silmapilgul märkas ta, et personaliruumi uks oli avatud ja üks valvuritest oli teel sinna. Märtha asetas käe tooli juhthoovale.

„Taibu, on aeg,” sosistas ta, ent ei jõudnud rohkem öelda, kui uks taas suleti. Siis hakkas kuul põrklema ja langes jälle topeltnullile.

„Tule taevas appi, ma ei ole iialgi midagi sellist näinud!” kogeles Märtha totral ilmel, kui krupjee mängužetoonide virna tema ette lükkas. Lauale lähenesid mõned minikuularitega mehed, peatusid ja jäid täpselt nende selja taha seisma. Ma pean nüüd kaotama, mõtles Märtha, ja pani kõik oma žetoonid mustale värvile.

„No nüüd läheb küll untsu!” pomises ta lootusrikkalt. Ja just sel hetkel avanes personaliruumi uks, samal ajal sähvatas miski laes ja kõrisev kuul langes musta värvi numbrile. Üks turvameestest võttis oma mobiiltelefoni.

„Isver ...” ahhetas Märtha.

„Kas nägite, vanurite jõuk on jälle siin.” Stewart, keskealine turvaoperaator, heitis pilgu lähimale monitorile. „Jube, kuidas need põrgulised võidavad. Algul topeltnullid ja nüüd must. Need idioodid laostavad meid. Vean kihla, et neil on midagi kahtlast käsil.”

Turvaruum kasiino kohal nägi välja nagu teleripood, milles kõik telerid on korraga sisse lülitatud. Kõigil seintel vilkusid topeltridadesse paigutatud ekraanid, mis näitasid pilte eri ruumidest ja mängukohtadest, keskel seisis suur ellipsikujuline laud, mille taga istus valvepersonal. Aeg-ajalt suumisid nad kahtlaste mängurite pilte suuremaks.

„Neil lihtsalt vedas pisut. Rahune ometi. Küll nad kõik jälle maha mängivad,” vastas kaaslane, keda hüüti Bushiks. Tal olid lokkis juuksed, nii nagu ekspresidendilgi, ja ta oli vähemasti sama ninakas. Ainus erinevus oli see, et ta ei olnud alustanud ühtki sõda.

„Vedas? Sa ütled seda alati ja iga kord eksid. Ei, paneme neile nüüd käpa peale.” Stewart lõi peopesaga vastu lauda, nii et mobiiltelefon hüples.

„Ära erutu. Lase neil veidi aega olla, see on tore meelelahutus.”

„Aga milleks need õhupallid? Kurat võtaks, praegu ei ole ju veel tänupüha. Ja vaata neid suvekübaraid. Nad kõik on kindlasti peast segased.”

„See on ometi vahva! Ja kas panid tähele, nad on täna elektrilistes ratastoolides. Kujuta ette, kui nad kuhugi otsa sõidavad.”

„Põrgu päralt, ma ei tulnud sellepärast siia turvameheks, et ratastoolides pensionäre jälitada. Ei, viskame nad välja. Mul on neist kõrini. Võtame hoopis käsile tolle selli Black Jacki laua juures. Kaardimänguprofi. Tal on päikeseprillid ees, tont seda teab, kas tal nende taga saatjat ei ole.”

„Sa kahtlustad teda ainult sellepärast, et ta on mitu päeva järjest võitnud? Tõmba end natuke tagasi, Stewart.” Kaaslane haigutas. „Muide, vanurid liiguvad praegu baari poole. Kas nägid, neil on korvid žetoone täis. Loodetavasti prassivad nad kõik maha.”

Stewart kummardus ekraanile lähemale ja suurendas pilti.

„Ei, nad ei lähe baari. Nad liiguvad tualettide poole.”

„Pagana pihta, mina neile sinna järele ei lähe!”

„Aga viis inimest ei mahu ometi korraga vetsu ära. Ma ütlen turvameestele.” Stewart võttis mobiiltelefoni ja valis numbri.

Märtha põrnitses viivu mängužetoonide hunnikut, mille krupjee oli tema ette asetanud, ja pühkis need siis korvi. Veel kord heitis ta pilgu personaliruumi sissepääsu poole. Uks oli praokil ja oletatavasti oli seal turvamees sees. Nad ei saanud kauem oodata. Märtha seadis suvekübara pähe ja müksas Taibut külge.

„Action!” sosistas ta ja kergitas teistele märguandeks kübarat. Stina, Anna-Greta ja Reha panid samuti suvekübarad pähe, kordasid veel kord mõttes, mida nad tegema peavad, ja järgnesid talle.

Taibu põrutas oma Flexmobil Classicuga tualettide suunas ja täpselt personaliruumi ukse juures tabas teda äge köhahoog. Kui turvamees parajasti väljus, kummardus Taibu ettepoole ja köhis valehambad suust. Mees heitis kössi vajunud vanurile hajameelse pilgu, sulges ukse ja sammus mängusaali poole, turvakott käes. Taibu kergitas laialt naerdes pead ja näitas teistele tõstetud pöialt. Ta oli täpselt tabanud. Valehambad jäid ukse vahele ja see ei läinud lõpuni kinni.

„Ma pean nina puuderdama!” teatas Stina, suvekübar sügavalt pähe tõmmatud. Näis, nagu kiirustaks ta daamide tualeti poole, kuid otse personaliruumi juures teeskles Stina, et elektriline ratastool on rikki läinud. Järjepanu jõnksutas ta juhthooba edasi-tagasi, nii et tool tegi kohapeal tiire, samal ajal avas Taibu ukse. Stina võttis tooliga hoogu ja tagurdas täie hooga üle läve, Reha, Märtha ja Anna-Greta tihedalt kannul. Taibu vaatas ringi, kohendas suvekübarat ja järgnes teistele.

„Õhupallid!” andis Märtha märku ja Taibu päästis need lahti. Graatsiliselt hõljudes tõusid kirevad kerad lae poole.

Loodetavasti varjavad need kaameraläätsed korralikult ära, mõtles Märtha, valjult aga lausus ta: „No nii, laseme nüüd käia!”

Stina tõmbas kähku lahti ratastoolide seljapadjad, millesse olid peidetud samasugused rahalaekad kui need, milles žetoone hoiti. Ta vedas ninaga õhku. Paraku lõhnasid need ikka veel veini järele, kuid selle vastu oli nüüd hilja midagi ette võtta. Taibul ei olnud kerge veinikarpidele rahalaeka välimust anda, kuid fooliumi ja hõbevärvi abiga oli see õnnestunud. Pealegi oli vein olnud maitsev ja kõigil oli sel ajal väga lõbus. Taibu ja Märtha avasid hoidla. Seal hoiti kasiino alumiiniumkohvreid, mis olid žetoonidega täidetud rahalaekaid täis.

Taibu nägi veidi aega vaeva, kui püüdis kohvrite keerulisi lukke lahti muukida, lõpuks aga lõi ta nägu särama ja esimene lukk avanes valju klõpsatusega. Aega raiskamata asusid vanurid oma tühje rahalaekaid kasiino omade vastu välja vahetama. Kui kõik valmis, pistis Stina žetoonidega laekad seljapatjadesse, vedas kähku tõmbluku kinni ja seadis padjad oma kohale. Seejärel lukustas Taibu alumiiniumkohvrid, asetas need kasiino hoidlasse tagasi ja sulges ukse.

„Loodame, et valvemeeskond ei näinud seda,” pomises Märtha laes hõljuvate õhupallide poole palvetades. „Mõni koht võis ju katmata jääda.”

„Sellepärast me suvekübarad pähe panimegi, kas oled unustanud?” tuletas Taibu meelde. „Teeme nüüd minekut.”

„Aga õhupallid?” küsis Stina.

„Ja valehambad?” lisas Märtha.

Vanurid sebisid veel veidi, kuid viimaks sai kõik korda ja nad istusid taas sõiduvalmilt oma ratastoolidele. Pisut pinevil haarasid nad juhthoova ja lükkasid täiskiirusele, mõtlemata sellele, et Taibu oli mootorite kallal nokitsenud. Niipea kui nad hoova lõppu surusid, sööstsid ratastoolid paigast nagu uusaastaraketid.

„Jumal hoidku ...” pahvatas Anna-Greta äärepealt kübarat kaotades.

„Ma ju ütlesin, et trimmisin neid pisut,” ähkis Taibu.

Kuid koridoris, teisel pool ukseläve, pidid nad järsult pidurdama. Seal seisis kaks turvameest.

„Mida te teete? Siin ei tohi olla!” urises neist pikem ja tugevam ning tõkestas tee.

„Tualetid? Need olid ju eile siin,” vastas Märtha välkkiirelt.

„Kuulge, tualetid on koridori teises otsas.” Noorem turvamees osutas käega.

„Ei, need olid eile siin, ma tean kindlalt,” vaidles Märtha vastu.

„Te peate sissepääsu juures paremale pöörama ja ...”

„Mitte sinna, seal on mängusaal, mind te ei peta.”

Tugevam valvur võttis Märtha ratastoolist kinni ja pööras selle koridori suunas.

„Sinna, ütlesin ma!”

„Olgu pealegi,” leppis Märtha ja lükkas juhthoova põhja. „Niisiis tualetti. Ohoo, kus on minek!” jõudis ta veel hüüda, enne kui täie hooga daamide tualeti suunas pühkis, teised tihedalt kannul. Taibu ja Reha käisid härrade tualetis ja veidi hiljem veeresid kõik kokkulepitud kohtumiskohta parkimisplatsil.

„Kuidas läks?” päris Märtha. „Kas seadsid raadiosaatja paika?”

„Jah, muidugi. Ma kinnitasin selle tualetis peegli taha,” vastas Taibu.

„Tore, siis saame turvameeskonnale sõnumeid saata, kui vaja peaks olema. Sa oled tõesti tubli, Taibu,” kiitis ta. Kõik naeratasid üksteisele, noogutasid ja sõitsid siis, nagu kokku lepitud, hotelli poole edasi. Fuajees peatusid nad liftide ees.

„Kaheksas korrus, aga kähku!” nõudis Märtha.

„Ärge tulge ütlema, et Taibu on lifte samuti trimminud,” ohkas Anna-Greta.

Kui kõik kenasti kaheksandale korrusele jõudsid, ei olnud neil mahti šerri ega šampanja jaoks. Niipea kui vanurid Märtha tuppa veeresid, rebisid nad oma toolipatjadest rahalaekad välja.

„Tore, ma ei oleks suutnud enam sekunditki kauem kõva metalli selja vastas taluda,” sõnas Reha, hõõrus seljalohku ja ulatas oma laekad Taibule. Too muukis lukud lahti, võttis žetoonid välja ja asetas need korvidesse.

„Ehtne kaup, mida saab rahaks teha,” hirnus Anna-Greta ja pööritas värvikirevaid hunnikuid nähes vaimustatult silmi.

Oli vaja pisut vaeva näha, et kõik rahalaekad tühjaks ja korvid täis saada, kuid viimaks olid žetoonid käes ning hunnikud sallide ja suvekübaratega kaetud.

„Nüüd jääb teha vaid kõige raskem,” lausus Märtha. „Me peame teesklema, nagu oleks see tavaline mänguvõit, ja et see õhtu on samasugune nagu iga teinegi, kui oleme suurelt võitnud.”

„Mispärast me täna siis kaotama pidime?” päris Reha.

„Selleks, et tähelepanu vältida, kas oled unustanud?” tuletas Märtha meelde, kuid pidi tunnistama, et oli mõelnud ebaloogiliselt – loomulikult tunduks see kentsakas, kui nad terve õhtu kestel midagi ei võida, ja siis ilmuvad vahetuskassasse mitut miljonit küsima. Kui tahad olla kriminaal, siis ei piisa tavalisest mõttetööst, pea peab täiega töötama, arutles Märtha. See on palju parem ajugümnastika kui sudoku, ristsõnad või eneseabiraamatud.

„Aga kui personal hakkab kahtlustama?” muretses Stina ja osutas triiki täis korvile.

„Äh, siis mängime lihtsalt, et oleme kiiksuga penskarid,” rahustas teda Märtha. „Lähme nüüd. Alustame järgmist käiku!”

Pensionärikamp sõitis liftiga alla, veeres ratastoolides hotellist välja ja naasis kasiinosse. Kindluse mõttes olid nad žetoonid väga hoolikalt kinni katnud, ometi näis Märthale, et turvamehed silmitsesid neid kahtlustavalt, kui nad vahetuskassale liginesid. Ja tõepoolest – üks neist seadis oma minikuulari paremini kõrva, kutsus ametivenna appi ja peatas nad jõhkralt.

„Vabandage, leedi, palun tulge meiega kaasa kontrollile.” Valvuri nägu oli karm.

„Ku-kuidas?” kogeles Anna-Greta.

„Ah, me unustasime lihtsalt oma žetoonid vahetamata,” sõnas Märtha ükskõikselt. „Kujutage ette, kui hajameelne võib inimene vahel olla.”

„Jah, me jõime vist liiga palju šampanjat,” lisas Stina närviliselt itsitades. Turvamees võttis tema korvist žetooni ja tõstis selle vastu valgust.

„Hm,” köhatas ta.

„Jah, mõelda vaid, me unustasime žetoonid vahetamata. Elektritoolid hajutasid nii vääääga meie tähelepanu,” seletas Taibu.

„Me ei ole veel toolidega päriselt harjunud, kas teate, ja nendega toime tulla on tõsine vaev,” kinnitas Anna-Greta ja sõitis just nagu kogemata otse vastu seina, nii et kübar peast kukkus. Turvamehed tõstsid selle üles.

„Thank you, darling,” hirnus Anna-Greta. „Pöörata on alati raske.”

Kuid valvurid ei lasknud end eksitada.

„Palun tõuske püsti! Me soovime korve uurida.”

Seda pani tähele vahetuskassas istuv proua, ta pistis pea välja ja lausus valjult:

„Mina võin nende vanurite eest vastutada! Nad on kogenud mängijad ja võidavad alati. Nad on varemgi kassasse nii palju žetoone toonud.”

Valvurite ilme oli hämmeldunud, kuid nad taganesid pisut ja Reha pilgutas tänulikult kassaprouale silma. Too asus žetoone kokku lugema ja turvamehed vaatasid kahtlustavalt pealt. Taibu pani tähele, et neid ei kavatseta rahule jätta, ja vaatas Märthale küsivalt otsa.

„Kas nüüd?”

Märtha noogutas ja Taibu vajutas salamisi tualetti paigutatud raadiosaatja kaugjuhtimispulti. Eetrisse läks varem salvestatud teade ja hetk hiljem lükkas vanem turvamees minikuulari sügavamale kõrva. Ta ajas silmad pärani ja haaras kaaslasest kinni.

„Alarm! Let’s run!”

Kaks meest sööstsid mängusaali suunas ja Taibu paistis olevat rahul.

„Raadiosaatja toimis suurepäraselt. Niipea kui inimestele antakse käsk, kaotavad nad täielikult mõistuse!”

Märtha muigas. Käsklust valvuritele oli olnud keeruline lindistada, samuti ei võinud ju iial teada, ega mõni võõras juhtumisi raadiosaatjat tualetist pihta ei pane. Kuid kõik läks nii, nagu kavatsetud. Märtha pilgutas sõbrale silma.

„Taibu, sa oled geenius. Sa ei oska aimatagi, kui väga sa mulle meeldid!”

Ja ehkki neil oli parajasti pooleli keeruline kuritegu, punastas mees juuksejuurteni.

Sedamööda, kuidas kassaproua žetoone raha vastu vahetas, ladusid Märtha ja tema sõbrad dollaripakke ratastoolikorvidesse, mähkisid neile ümber sallid, sidusid kõik kinni ja katsid hoolega. Seejärel kummardas Reha sügavalt, manas ette oma võluvaima naeratuse ja tänas prouat abi eest, enne kui koos Märtha ja teistega võimalikult kiiresti hoonest lahkus. Välja asfaldile jõudnud, võtsid nad hoo üles. Tuul tõstis juuksed kuklas lendu, kui nad hästi kätteõpitud liigutusega juhthoova lõpuni surusid ja oma trimmitud ratastoolidel hotelli suunas kihutasid. Sellal kui Taibu ja Reha rahalaekaid peitsid, andsid teised rahatähti panka, et Anna-Greta saaks, nagu ikka, pensionärikamba kontolt Las Vegases Rootsi hoiukontodele raha üle kanda. Niipea kui kõik tehtud, sõitsid nad taksoga otse lennuväljale.

Järgmine päev oli tavatult lämbe. Asfaldikatel küdes ja sellest tõusis haisvat suitsu, sellal kui neli teetöölist teekatet silusid. Nad olid terve päeva kruusa ja asfalti kärutanud ning olid hakanud väsima. Paar meest olid sidunud taskurätikud ümber pea, et higi silma ei satuks, teistel oli nokats sügavalt laubale tõmmatud. Pisut eemal sõitis mustal ja kleepuval asfaldipinnal edasi-tagasi tohutu suurte ratastega teerull. Mehed olid jõudnud juba päris palju asfalti maha panna, kuid töö ei olnud veel läbi. Tee Hotel Orleansini pidi õhtuks valmis saama ja neil oli veel kolmandik teha.

Korraga kostis kentsakas heli. Algul ei pööranud mehed sellele tähelepanu, kuid siis vajutas teerullijuht pidurit ja hüppas kabiinist välja. Osavalt kleepuvat asfalti mööda käimist vältides jõudis ta peagi lohuni, mida töölised parajasti täitsid. Juht kummardus ja asus kruusa sees sobrama. Asfaldiservas märkas ta tükikest halli metalli. Ta lükkas mõned kivikesed kõrvale ja nägi, et metallitüki küljes oli tilluke lukk. Uudishimulik teerullijuht asus sügavamalt kaevama ja veidi aja pärast sikutas ta välja kasti meenutava mõlkis metallikamaka. Ta keerutas seda käes ja tõstis siis üles, et kõik näeksid.

„Tohoo tonti, rahalaeka jäänused. Mida kuradit see siin teeb?”