Читать книгу Laenamine on hõbe, röövimine kuld - Catharina Ingelman-Sundberg - Страница 9

„Kas ma pean tõesti ülepeakaela konveierile kukkuma? See näeb ju tobe välja,” pahutses Anna-Greta. „Iga kord, kui me midagi kahtlast ette võtame, olen mina see, kes pikali kukub. Kas ma millekski muuks ei kõlba?”

Oli varahommik, kui Pensionärikamp Stockholmi Arlanda lennujaamas maandus. Tundus kentsakas jälle kodus olla ja pikk reis oli neid väsitanud. Ei Märtha ega teiste silmad püsinud enam lahti, kuid nad ei saanud veel lõdvestuda. Kopenhaageni lennuk oli äsja maandunud ja peagi pidid kohale jõudma kohvrid Ameerikast. USA-st saabuva pagasi otsis toll tihti usinasti läbi, sellal kui Põhjamaadest saabuvate kohvritega ei nähtud erilist vaeva. Niisiis oli Pensionärikambale vaja Kopenhaageni lennuki pagasilipikuid.

„Mitte keegi ei oska komistada nii hästi kui sina, Anna-Greta, aga kui sa ei taha, siis ma kukun ise ja teie peate tegema ülejäänu,” leppis Märtha.

„Me tuleme sellega hästi toime, kullake,” märkis Taibu.

Märtha noogutas ja seadis end täpselt kolmanda konveieri suudmeava juurde valmis. Uudishimulikult piilus ta laiade mustade kummiribade vahele ja nägi praost, kuidas pagas käruga saabus ja seda maha laadima hakati. Lint pandi käima ja kohvrid ilmusid nähtavale. Kui nende vahele tekkis pisut ruumi, tõmbas Märtha hinge. Nüüd, mõtles ta, teeskles komistamist ja langes otse lindile. Ta kukkus kõhuli keset pagasit, kübar peas viltu. Pääsesin ilma reieluumurruta, mõtles ta uhkelt, aga ma olen ju ka vana Idla-võimleja. Konveier kandis kohvrite ja kottide vahel siplevat vanurit edasi ja vaatepilt oli nii iseäralik, et keegi ei osanud midagi ette võtta. Sellal kui lint liikus, varjas Taibu hoolikalt avariiseiskamisnuppu, kuna Reha, Anna-Greta ja Stina kiskusid mööduvate kohvrite küljest kähku pagasisilte lahti. Kui sõbrad olid endale kahmanud viis pagasilipikut, noogutas Taibu Märthale ning too suutis kähku ja üllatavalt hästi tasakaalu hoides täiesti omal jõul konveierilt maha saada. Ehmunud vaatajad võisid kergendatult ohata.

„Konveierile ei tohi liiga lähedale minna, sildil on see ju kirjas. Oleksin pidanud sellele mõtlema,” lausus Märtha ninatargalt ja kohendas oma sasitud juukseid. Seejärel tõttas ta koos sõpradega viienda konveieri juurde, kuhu oli oodata Chicagost saabuvat pagasit. (Kindluse mõttes ei lennanud nad otse Stockholmi, vaid tegid vahemaandumise Chicagos – Pensionärikamp arvas nimelt, et kõik, mis võiks võimalikke jälitajaid eksitada, tuleb kasuks.)

Samal hetkel süttis valgustabloo ja Chicagost saabunud kohvrid veeresid konveierile. Märtha ja ta kaaslased astusid lähemale ning sedamööda, kuidas nende pagas kohale jõudis, ladusid nad selle kahte pakikärusse. Tugevad ratastega kohvrid, Carl Oscari firmamärgiga rulaatorid ja lõpuks golfikott. Märtha ja Anna-Greta sõitsid kärudega tualetti. Seal vahetasid nad pagasilipikud kähku Kopenhaageni omade vastu ja tõmbasid vanadele vee peale. Siis läksid nad teiste juurde tagasi.

„Aga golfikott, kas sellel ei pea lipikut olema?” küsis Anna-Greta.

„Oi-oi. Siis on meil üks puudu. Aga ehk ei panda tähelegi, et üks pagasilipik on puudu, meil on ju nii palju kohvreid?” Märtha püüdis anda häälele enesekindlat kõla.

„Me võiksime ehk ühe kohvri maha jätta?” pani Taibu ette.

„Jah, näiteks Anna-Greta oma? Ma tahan öelda ... tema rõivad ei ole ju eriti ...” alustas Reha.

„Mitte ilmaski! Selles on ju minu kübar, minu riided ja mõelda vaid, kõik mu vanad head sissekantud kingad!”

„Tule taevas appi,” oigas Reha.

„Ah, üks golfikott muu pagasi hulgas. Kellele see ikka korda läheb. Marsime lihtsalt kontrollist mööda,” arvas Märtha.

„Smugeldajad mõtlevad samamoodi,” väitis Stina. „Ja tead ju küll, mis nendega juhtub?”

„Pealegi ära unusta, mis meil keppides on,” lisas Taibu.

„Tühja kah, lähme parem, muidu jätame kahtlase mulje,” õhutas Märtha sõpru ja seadis sammud tollikontrolli poole, teised tihedalt kannul. Üksteise järel pääsesid nad takistamatult läbi ja Märtha oli juba uksest väljumas, kui kuulis selja taga häält.

„Vabandage palun, tulge korraks siia. Näidake seda golfikotti.”

Heledajuukseline keskeas tollitöötaja viipas Märthat enda juurde. Too teeskles algul, et ta ei kuule ega näe, aga kui ametnik vanaprouale lähenes ja käe õlale langetas, ei olnud enam valikut. Mees asetas golfikoti marmorimustrilisele lauale ja asus selles sobrama.

„Need pole küll golfikeppide moodi,” sõnas ta ja tõstis vanurite kepid üles. Taibu helkuritega kepp torkas teiste seas silma.

„Võib-olla tõesti,” punastas Märtha.

„Mispärast te jalutuskeppe golfikotis kannate?”

Märtha neelatas ja mõtles teemantidest.

„Öelge siis ise, milles peaksid oma keppe kandma need, kes golfi ei mängi?”

Tolliametnik sügas kukalt, ta paistis olevat hämmeldunud. Tal oli vähemalt kümme-viisteist kilo ülekaalu, kuid soeng oli lõigatud viimase moe järgi ja rannet ümbritses moekas nahast käepael.