Читать книгу Laenamine on hõbe, röövimine kuld - Catharina Ingelman-Sundberg - Страница 6

„Koerte maiuspalad – ei tea, kas ikka on?” kahtles Märtha üht tükikest käega katsudes. „Sel juhul ei oleks Las Vegase koertel vist ühtki hammast suus. Katsuge, need on kivikõvad.”

Kõik kummardusid ettepoole, sobrasid kivikeste hulgas ja vaatasid neid vastu valgust. Tekkis hiirvaikus ja seejärel kostis vaid ägedaid hingetõmbeid.

„Jessas, need näevad ju välja nagu teemandid. Tõelised teemandid!”

Hotelliakna taga säras linn. Reklaamtahvlid vilkusid, valgus pulseeris ja neoontuled tiirlesid värvikirevate silmustena. Ja Pensionärikamp oli äsja komistanud teemandihunniku otsa.

Viis pensionäri põrnitsesid vääriskive, võtsid mõne neist kätte ning silitasid neid õrnalt ja ettevaatlikult. Vastutahtsi asetasid nad need diivanilauale tagasi.

„Me ei tea, kust need teemandid pärit on, ega seda, kellele need kuuluvad. Me kas viime need politseisse või kingime vargusfondile,” pakkus Märtha – tema hoolitses nende ühise vargusfondi eest, millele nad olid nimeks pannud Piletiraha. Selles fondis hoidsid nad oma varastatud raha, sealt tegid nad väljamakseid abi vajavatele asutustele ja neile, kellel elus vähem õnne oli.

„Aga politsei võib arvata, et oleme ise need teemandid varastanud,” arutles Stina, vanuritest noorim.

„Ja siis me satume Ameerika vanglasse. Ei, sel juhul on parem, kui võtame vääriskivid enda hoolde,” pani ette Anna-Greta, kes oli kogu elu töötanud pangas. „Müüme need maha ja kanname saadud tulu Piletiraha fondi. Iga lisasumma on teretulnud.”

Kõik noogutasid tõsiselt. Ehkki nad olid juba kaheksakümne ringis, ei olnud mitte keegi neist varem nii pingeliselt tööd teha rabanud. Nad oleksid võinud ristida vargusfondi Pendelukseks, sest kogu raha, mis sinna laekus, kadus vaata et silmapilk. Niipea kui vanad sõbrad midagi kokku varastasid, kinkisid nad kogu noosi ära. Juba ainuüksi Las Vegases oli ligi seitse tuhat kodutut ja kodus Rootsiski oli praegusel ajal palju neid, kes raha vajasid. Aga nüüd olid nad hakanud raha säästma. Nad olid võtnud endale eesmärgi koguda vähemalt viissada miljonit krooni ja panna see raha pikemas plaanis enda kasuks tööle. Investeeringu-protsentidest saadavat kasumit kavatseti kulutada vanurihoolde, kultuuri ja muu toetamiseks ka pärast seda, kui nad erru lähevad. Nad ei saanud ju ometi elu lõpuni järjepanu vargil käia.

Eriskummalisest sündmusest Hayes Streetil oli möödunud nädal, Märtha istus koos sõpradega oma sviidis ning kõik lasksid hea maitsta küpsistel ja šokolaadivahvlitel. Pärast kohtumist teemandiröövlitega hoidsid nad end murust madalamal. Õigupoolest ei olnud nad hotellist jalgagi välja tõstnud ja portjee pidi oma Barbiega ise jalutamas käima. Sest sõbrad said aru küll, et koera kaelarihmast leitud teemandid olid varastatud ja röövlid otsivad neid nüüd taga. Kui politsei kurikaelu muidugi vahepeal pokri ei ole pistnud.

„Kas me võime otsustada, et võtame teemandid enda hoolde ja peame neid praegusest hetkest alates meile kuuluvaks?” küsis Märtha, kui kõik olid oma kohvi lõpuni joonud.

„Kahtlemata! Teemandid on meie omad!” rõkkasid vanurid ühehäälselt ja juubeldasid, sest parim, mida nad teadsid, on varastada asju, mis on juba varastatud. Nii oli noos just nagu kingiks saadud ja siis oli enesetunne veelgi parem. Kohvikannu kõrval sätendas teemantide hunnik ja kui päike läbi panoraamakna sisse paistis, helklesid vääriskivides värvikirevad valguskaskaadid. Briljandiks lihvitud, tilgakujulised, paljutahulised ... Need olid olnud kellegi omad, aga kelle? Las Vegases oli teemandikauplusi sama palju kui Rootsis vorstiputkasid, nii et küllap oli omanikku võimatu leida. Kõige parem oleks vääriskivid Rootsi viia ja need seal maha müüa, et saadud tulu siis Piletiraha fondi paigutada.

Seda otsust tuleb tähistada! Reha tõusis ning tõi pudeli šampanjat ja viis pokaali. Ta oli kunagi töötanud kelnerina ristluslaeval M/S Kungsholm. Vilunult ja elegantselt avas ta šampanjapudeli, nii et kork ei paugatanud ega tabanud kedagi nende hulgast, samuti mitte laelühtrit. Ka pokaalid ei vahutanud üle. Ei, ta oli tõeline proff ega lasknud ühtki tilka šampanjat raisku.

„Teie terviseks, kurikaelad,” sõnas Märtha. Kõik üürgasid rõõmsalt paar takti Hans Christian Lumbye „Šampanjagalopist”, tõstsid siis pokaalid ja jõid. Tekkis otsekohe hubane meeleolu. Kõik viis olid jõudnud liigutavale üksmeelele ja nüüd tuli teemandid koju smugeldada. Õigupoolest olid Märtha ja Taibu selleks juba ettevalmistusi teinud. Nende rulaatorite käepidemed olid lahti kruvitud.

„Kas me peidame teemandid tõesti sinna?” pani Stina imeks, ta pistis ühe lihvitud kividest käepidemesse ja raputas seda nii, et kostis kolinat. „Kuulete ise, meid võidakse avastada!”

„Äh, me võime käepidemed lihtsalt täis toppida, et need ei koliseks, või peidame teemandid hoopis keppidesse,” vastas Taibu, rühma insener ja leiutaja, ning vehkis oma jalutuskepiga.

„Jah, keppidesse on vist parem,” nõustus Märtha.

„Hea küll, paneme ühe kepi käepidemesse kivikesi ja teemante segamini, ülejäänud täidame ainult kivikestega. Pakime kõik nii tihedalt, et ei koliseks. Ja kepid asetame golfikotti. Nõnda peaks sobima küll,” arvas Taibu.

„Kui nutikas,” kiitis Märtha. „Sul on alati väga head ideed.”

„Aga teemandid teevad mulle muret,” kurtis Stina. „Ma arvan, et peaksime juba homme koju sõitma.”

„Mitte enne kuritööd,” tõrkus Märtha. „Ära unusta, milleks me siia tulime. Me ei saa ometi oma plaane unarusse jätta lihtsalt sellepärast, et mõne vääriskivi otsa komistasime. Isegi kui nende väärtus arvesse võtta, on Piletiraha fondis ikka veel hulk miljoneid puudu. Pea meeles, et vanurihoole vajab kogu aeg järjest rohkem raha.”

„Jah, nüüdisajal vajatakse ühiskonnas peaaegu igal pool toetust, et omadega toime tulla,” nõustus Anna-Greta.

Tekkis vaikus. Kui ühiskond enam ei toimi nagu vaja, siis peab ometi keegi appi tõttama, ja selle rolli oli endale võtnud Pensionärikamp. Maailmas, kus rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks, tundsid nad lausa sundi panna toime kuritegusid, et olla toeks neile, kes ühiskonnas kannatavad. Seepärast olid nad terve kuu kavandanud kasiinoröövi Las Vegases. Sealt lootsid nad saada pööraselt raha, niisiis ei saanud mõnd teemanti pidada kuigivõrd veenvaks põhjuseks, et ettevõtmisest loobuda.

„Nojah, eks me peame oma plaani siis täide viima,” ebales Taibu. Homme õhtul, oli öelnud Märtha. Märthal oli alatasa nii palju ideesid, et oli raske tal kannul püsida. Taibu vaatas ruumis, mille nad varsti maha jätta kavatsesid, ringi. Nad olid mitu kuud ruletti mänginud ja kraapinud kokku rohkem kui sada miljonit, kuid nüüd oli paras aeg otsad kokku tõmmata. Nad tundsid juba, kuidas turvamehed neid vahivad. Iga kord, kui viisik õhtusteks mängudeks kohale ilmus, pomisesid minikuularitega mehed midagi oma telefoni ja hoidusid tihedalt laudade ligi. See hakkas närvidele käima. Mitte millegagi ei tohi liialdada ja seatud sihid ei tohi olla liiga kõrged. Taibu tegi kiire arvestuse. Viimase aasta kestel olid nad, kui kõiksugused vargused ja sohimängud kokku arvata, kogunud Piletiraha fondi kakssada nelikümmend miljonit. Koos teemantidega oli seda kindlasti isegi kuni kolmsada nelikümmend miljonit. Niisiis oli puudu veel umbes sada kuuskümmend miljonit, enne kui saadavatest protsentidest võis hakata finantseerima vanurihoolet ja kõike muud, mille riik oli hooletusse jätnud. Just sellepärast oligi Märtha Stina kasiinoröövi mõttest kinni haaranud. Varastamine andis nimelt kiirema tulemuse kui raha ruletimänguga kokkuvõitmine, arvas Märtha. Ta oli alati nii läbematu.

„Hea küll, õhtul pakime asjad kokku, homme puistame kasiinot ja siis sõidame Rootsi tagasi,” võttis Märtha jutu kokku.

„Milleks meile see suur kasiinorööv? Kas kodus Rootsis ei ole turvalisem varastada?” päris Taibu korraga. Ta oli üles kasvanud Sundbybergis ja oskas viite keelt, kuid ei olnud kunagi elanud välismaal ja tundis end kodust nii kaugel ebakindlalt.

„Kullakene. Meil on seda sada kuutkümmet miljonit vaja. Mis meist muidu saab, kui me kuritegudeks liiga vanaks jääme?” seletas Märtha. „Me võime ju siit tohutu noosi kahmata. Alles siis, kui järeltulijad saavad meie kokkunäpatud varanduse protsentidest elada, võime minna pensionile.”

„Oh, Märthakene, on sul aga suured plaanid,” ohkas Taibu.

„Selge see, et meil on vaja edasi varastada. Pankade hoiuseprotsendid on nüüdisajal nii viletsad,” pistis Anna-Greta vahele.

„Ah nii, nojah, või sedasi,” pomises Taibu, kes ei olnud loomult eriti majanduslik.

„Elagu Piletiraha fond, tõstame klaasid projekti „All inclusive” terviseks!” naeratas Märtha.

„All inclusive?” Reha paistis olevat hämmingus.

„Just nimelt. Vargusfondi tuleb laiendada. Nüüdisajal, kus heaolu kogu Euroopas halveneb, peab Piletiraha hõlmama ka tervise, hariduse, sotsiaalhoolduse ja ...”

„Kuule, Märtha, seda on ju kohutavalt palju. Meil ei käi jaks kõigest üle,” väitis Taibu, kes oli kergelt segadusse sattumas. „Ikka üks asi korraga!”

„Mina olen Taibuga nõus,” kinnitas Anna-Greta. „Me ei saa hakata jagama raha, mida meil ei ole.”

„Saame küll, paljud riigid teevad nii. Kui nemad võivad, siis võime meie ka. Pealegi peab kasiinoröövi plaan vett. Me teenime siit terve hunniku nodi,” seletas Märtha ja sirutas käe suurejoonelise žestiga välja. Kuid äkiline valuhoog sundis teda grimassi tegema. Märtha oli täiesti unustanud, et ta oli pool ööd mänguautomaadi juures istunud ja oma käele liiga teinud.

Kas kasiinoröövi plaan pidas tõesti vett? Teised vaatasid ebalevalt üksteisele otsa ja ennekõike kõõritasid nad Stina poole. Too tavatses iga pisimagi asja üle muretseda ja rohkem kui üks kord olid nad tema pärast täbarasse olukorda sattunud. Stina oli pärit Jönköpingist, ta oli saanud rangelt religioosse kasvatuse ja kõhkles alati, enne kui tihkas alustada midagi uut. Las Vegases olid sõbrad teinud kõik, et tema eneseusku tugevdada, ja saavutatud tulemus oli vaata et liigagi hea. Nüüd ei pidanud tal enam ükski pidur.

Märtha tõusis ja tõi baarist ämbri. See oli täis kruusa ja liiva, mille ta juba päeval valmis varus. Kindlameelselt kruvis ta oma jalutuskepi käepideme lahti.

„Muide, kui rääkida röövidest siin Las Vegases ... noh, me ei ole ju enam tükk aega ühtki kuritegu toime pannud,” alustas Taibu uuesti ja köhatas. „Me pole enam kuigi heas vormis. Armas Märtha, kas sa ei hinda meid üle? Praegu ei ole kõne all mingi tavaline pisike pangarööv Rootsis. Sa tahad panna meid hoopi andma ühele maailma kõige paremini valvatud kasiinodest. Neil on relvastatud valve, videokaamerad ja ...”

„Mõtle ometi, Taibu. Milline suurepärane võimalus oma võimeid proovile panna!” väitis Märtha ning asus jalutuskeppi kruusa ja teemantidega täitma. „Kõik läheb korda, küll sa näed,” lisas ta ja patsutas meest julgustavalt põsele. „Ma vean saja tuhande dollari peale kihla, et see õnnestub meil.”

„Kuula ise ka, mis juttu sa räägid! Sa oled mängukuradi küüsi sattunud,” oigas Taibu ja silmitses mornilt oma katkinäritud küüsi.

„Ehk joome veel veidi kohvi?” üritas Märtha juttu kõrvale juhtida. „Ma toon kannu, teie otsige senikaua vahvleid kõrvale,” sõnas ta ja tõusis. „Või küpsiseid.”

Kui Märtha oli tassid uuesti täis valanud, keeras ta oma jalutuskepi käepideme kinni. Seejärel läks ta kasiino jooniste järele. Tal oli vaja teistele vaprust sisendada. Kasiinorööv Las Vegases ei olnud mingi tavaline kuritegu, selles oli kaaslastel õigus. Kindlasti saab olema raske ning tema kohus oli teisi toetada ja ergutada.

„Ma tean, et oleme neid tuhat korda vaadanud, aga ma arvan, et harjutamise mõttes võime need joonised püüda homseks pähe õppida. Mitte keegi ei tohi siis enam ukse või koridoriga eksida,” rääkis ta ja laotas joonised lauale.

„Sa ei anna ealeski järele,” ohkas Reha. „Kas sunnid meid pärast kohvi võimlemistreeningut ka tegema?”

Märtha teeskles, et ta ei kuulnud. Loomulikult kandis ta hoolt, et kõik oleksid heas kehalises vormis, kuid praegu ei olnud võimlemiseks õige aeg. Eesmärgile tuli täielikult keskenduda. Veel viimane, kuid hädatarvilik rööv, enne kui nad Ameerikast lahkuvad. Sest neil oli vaja oma kuritegevusest tulu saada. Ja kui Pensionärikamp tahtis eluraskustes inimesi aidata, siis oli parem saada korraga suurt tulu. Et Märtha koos sõpradega võiks seejärel kriminaalse tegevuse lõpetada ja nautida eelseisvatel aastatel head elu.

Järgmisel päeval pakkisid vanurid kõik oma asjad kokku, seadsid end reisivalmis ja pidasid pärastlõuna paiku tavapärase uinaku. Õhtusöögi ajal oli meeleolu juba vaieldamatult pinevavõitu, ehkki igaüks püüdis seda kõigest jõust varjata. Pärast kosutavat einet – homaare ja šampanjat – tundsid nad siiski, et on õhtuseks seikluseks valmis.

Taibu ja Reha panid selga šikid mustad ülikonnad, sellal kui Märtha, Stina ja Anna-Greta riietasid end siidi ja tülli ning heitsid õlgadele pika ja laia salli. Sviidis 831 levis parfüümi ja näovee lõhn ning kui jõudis kätte aeg õhtukleitide tõmblukud kinni tõmmata, tõttasid Taibu ja Reha appi.

Taibu paistis tundvat end ebamugavalt, aga see oli alati nii, kui tal ei olnud jalas oma sissekantud viiekümnendate aastate pükse ega seljas ruudulist flanellsärki. Tume ülikond, lips ja valge taskurätt rinnataskus olid nii harjumatud, et ta nuuskas kogemata taskurätti ja pistis selle taskusse tagasi, mispeale tuli Märthal kähku otsida uus rätik. Võrgutaja loomusega Reha tundis end seevastu oma elegantsetes riietes koduselt, ta kandis ülikonda sirge rühi ja enesekindla naeratusega. Stinal oli seljas helesinine õlapaeltega kleit ja peas suur roosa kübar, kuna Anna-Greta liugles üle põranda kahisevas õhtukleidis, mis oli nii vanamoodne, et kogu ta välimus näis pärinevat mingist ebamääraselt kaugest sajandist. Anna-Greta ei tundnud rõivaste vastu huvi ja olnuks see vaid võimalik, pannuks ta selga oma kantud koduse kleidi, ükskõik kuidas see siis välja näeb. Või mis veel parem, kõige õnnelikumalt oleks ta tundnud end sel päeval, kui keegi oleks leiutanud niisuguse aerosooli, millega võinuks riided selga pihustada otse pudelist.

Kui kõik olid riietunud ja turgutanud ennast tassi kohviga, võttis Märtha uuesti joonised välja.

„Personaliruum asub põiki tualettide taga, koridori lõpus avariiväljapääsu juures. Kõik peab toimuma kähku, see peab olema kiire grab-and-run-rööv,” rääkis ta ja vedas sõrme pikkamisi üle paberi.

Mis grab ja run? Oled sa kunagi näinud jooksvaid ratastoole?” torises Reha, kes tundis nõrkust sarkasmide vastu. Sest sel õhtul kavatsesid nad oma tavalised rulaatorid koju jätta, rööv pidi toimuma elektrilistes ratastoolides.

„Kiiresti peaks nendega igatahes edasi saama küll,” vastas Taibu rahulolevalt, kaval nägu peas. Märtha muutus korraks murelikuks, sest ta oli tähele pannud, et mees oli nokitsenud ratastoolide kallal terve pärastlõuna. Aga ta oli kindlasti andnud oma parima. Taibu oli tehniliselt väga andekas ja seni ei olnud Märthal olnud tarvidust temas pettuda. Ta otsustas Taibut usaldada.

„Ärge jagelege, poisid, proovige parem see pähe õppida,” manitses Märtha ja tõstis üles erivärvilisi kriipse täis tõmmatud joonise. Personaliruum oli tähistatud suure ristiga, mõned väiksemad ristid märgistasid põgenemisteid. Kostis köhatusi ja pominat, kui viisik ruumide paigutust viimast korda meelde jättis. Reha näppis ümber kaela seotud rätikut.

„Kõik räägivad, et Las Vegases on võimatu kuritegu toime panna, aga sina, Märtha, arvad, et me suudame neid tüssata.”

„Kas pole siis innustav proovida?” vastas Märtha kähku, ehkki ta sisimas teadis, et ka vigu võib juhtuda. Kuid ta jättis selle välja ütlemata. Kõik muu oleks mõjunud rühma enesekindlusele hävitavalt.

„Me oleme otsuse langetanud, nüüd ei tohi enam kõhklema hakata,” märkis Stina ja võttis välja huulepulga. Mõistagi oli ta murelik ega tihanud isegi mõelda, et nad võiksid Ameerika vanglasse sattuda. Aga et mõte oli tema oma, tahtis ta röövi ka teoks teha. Ühel päeval tualetti minnes, et meiki kohendada, oli Stina tähele pannud, et personaliruumi uks oli paokil. Ta oli sisse kiiganud ja näinud, et seal hoiti mängužetoone täiesti ilma järelevalveta. Tule taevas appi!

Ta oli rääkinud sellest oma sõpradele. „Kui oleks võimalik need žetoonid kätte saada ... noh, saate aru küll.”

Rohkem ei olnud tarvis läinud, et Pensionärikamba seiklushimu taas ellu äratada. Viis sõpra olid näinud üksteise silmi helklemas ja asi oli klaar. Lõpuks ometi said nad tegutseda!

„No nii, nüüd siis edasi kasiinosse,” sõnas Märtha ja asetas joonise lauale. „Edu meile kõigile. Kohtume pärast parkimisplatsil, eks?”

Teistelt kostis nõusolevat pominat.

„Ja kas teil lennupiletid on kaasas?”

„Ära meid nunnuta,” katkestas teda Reha. „Me leiame lennujaama üles küll.”

Märtha punastas. Oli raske kõigel ja kõigil silma peal hoida ning samas mitte ülearu juhtida ega kamandada. Kuid õigupoolest oli see tema, kes sõbrad kuritegelikule teele oli ahvatlenud, ja siis ta ei tahtnud ju, et nendega äpardusi juhtuks.

„Üks asi veel. Ärge õhupalle unustage.”

„Jah, muidugi, valvekaamerad,” pomises Reha.

„Ja ärge õhtul liiga palju jooge,” manitses Anna-Greta.

„Mitte rohkem, kui on vaja selleks, et olla loomupäraselt svipsis,” kihistas Stina naerda.

„Niisiis sama palju kui tavaliselt,” järeldas Taibu.

Märtha võttis joonise, tõusis ja pistis selle paberihunti.

„Loodetavasti on meil nüüd kõik meeles,” õhkas Stina, pilk kinni paberiribades, mis masina teisest otsast välja ilmusid. „Mis siis, kui me midagi unustame!”

„Me ei unusta,” vastas Reha ja surus julgustavalt ta kätt.

„Ja me ei saa ometi, kaart näpus, ringi käia, kui meil on plaanis röövima minna,” lisas Anna-Greta ning lükkas oma viiekümnendate aastate stiilis prillid laubale.

„Eks ole,” nõustus Märtha, kogus paberiribad kokku ja tõmbas neile tualetis vee peale.