Читать книгу Sisemine ärkamine - Colin P. Sisson - Страница 11

KOLMAS PEATÜKK

ELLUJÄÄMISE VÕI ARMASTUSE TEADVUS?

Mõistes meie kahte varjatud motivatsiooni (naudingute otsimine ja valu vältimine) avastame, et tegelikult tulenevad mõlemad enesealalhoiu tungist või motivatsioonist ellu jääda. Seepärast ei eksisteeri hirmu tundes midagi muud peale vajaduse ennast kaitsta. Seetõttu on meil vajadus kogu aeg kõike oma kontrolli all hoida. Motivatsioon ennast iga hinna eest säästa väljendub keha igas rakus kaasasündinud alalhoiumehhanismina, mida tuntakse kui võitle või põgene reaktsiooni.

Me kõik oleme kogenud hirmu ja võitle või põgene reaktsiooni. See on jäänuk oma koopaelanikest esivanematelt ajast, mil ellujäämine oli igapäevane ülesanne. Hirmutunne mängib olulist rolli meie ellujäämismehhanismis, millele me tõelise ohuga silmitsi olles toetume, ja ilma milleta poleks me iialgi olnud suutelised liigina ellu jääma. Näiteks kui kõnnime mööda kaljupealset rada ja kui äkki hakkab teerada meie jalge all järele andma, on meie loomulikuks reageeringuks hirm. Me ei jää ootama ning arutlema, kas peaks ohutusse kohta hüppama või mitte. Meie reaktsioon on automaatne ja olukorrale vastav. Kui teade ohust jõuab ajju, vabaneb verre hormoonide kokteil, mille hulgas on ka adrenaliini. See aine annab lihastele kiire energialaengu, võimaldades neil olla tugev kas võitlemiseks või põgenemiseks. Selles on ka vere hüübimist soodustavaid aineosakesi, et inimene ei kaotaks viga saades liiga palju verd. Metslooma rünnaku puhul on sellisest keha reaktsioonist palju kasu.

Tänapäeval ei ole enamike inimeste elu ja tervis pidevas ohus, kuid ometi reageerime tihti nii, nagu kipuks keegi pidevalt meie elu kallale. Näiteks saame osakonnajuhatajalt memo, milles on ettepanek teha muudatusi ja nõue teha tööd paremini. Pauh! Hormoonid vallanduvad.

Naaber kritiseerib seda, kuidas me oma lapsi kasvatame, ja me reageerime sellele kohe hirmuga. Me kas pöördume naabri poole sellise raevuga, mis oleks kohane metslooma rünnaku puhul või siis pöörame selle raevu sissepoole.

Kaaslane on meiega mingis olukorras rahulolematu. See meenutab meile vanemate hukkamõistu ja tekitab rusuva tunde. Me võime tunda viha või ärevust, aga mõlema emotsiooni taga peitub hirm.

Kõik need reaktsioonid on hormonaalsed ning nende põhjustajaks on ajju saadetud sõnum, et meid ähvardab mingi emotsionaalne oht. See juhtub iga kord, kui me arvame, et:

- me võime kaotada kellegi või millegi,

- me võime rumalad välja näha,

- me ei meeldi teistele või meid ei võeta omaks,

- me oleme silmitsi tundmatuga jne.

Läbi aegade on inimeste jaoks olnud oluline ellujäämine. Aja jooksul hakkas see väljenduma vajadusena omada teiste üle võimu, eriti suhetes. Nii inimeste kui keskkonna kontrolli all hoidmine ja nendega manipuleerimine on saanud ebateadliku inimkonna alateadlikuks ja mitmel puhul ka teadlikuks eesmärgiks. Meie varasem areng oli seotud teiste hõimude alistamisega. Tsivilisatsiooni parema organiseerituse ja mehaniseeritusega algas teiste rahvaste allutamine. Samal ajal tugevnes religiooni roll ja inimkonnale sai peale füüsilise ellujäämise tähtsaks ka hingeline ellujäämine (hinge päästmine). Nii suur, kui see nihe inimese teadvuses ka pole (eriti viimase kahe tuhande aasta jooksul), on ellujäämine teatud tasemel siiski primaarne. Koos tsivilisatsiooni arenguga jõudsid uuele tasemele ka füüsiline ja emotsionaalne kindlustatus, vajadus heakskiidu ja tunnustuse järele jne. Aga needki tulenevad vajadusest ellu jääda.

Kui me vaatleme inimarengu eelmist etappi, siis nimetame seda vanadeks kommeteks. Need olid oma ajale vastavad, kuid on nüüdseks minetanud oma tähtsuse, kuna me liigume uude aega, millega kaasnevad uued kombed. Hetkel kogeme suuri muutusi mitmetel teadvustasanditel ja see, kuidas me nendega toime tuleme, määrab ära meie ja meie planeedi tuleviku.

Mingil hetkel tegime me teadliku valiku, et elus on enamatki kui lihtsalt ellujäämine ja omamine. Me tahtsime aru saada. Koos tsivilisatsiooniga arenesid teadmised, eneseväljendus ja keskkonna mõistmine. Kuid ebapiisavad teadmised meie varjatud motivatsioonidest või nende mitteteadvustamine on meist teinud väliste jõudude marionetid.

Hirmu ja ellujäämisreakstiooni mõistmine on oluliseks eelduseks oma elu juhtimise enda kätte võtmisel. Samuti on tähtis mõista seda, et on olemas ainult kaks emotsiooni, millest võrsuvad kõik teised. Need on armastus ja hirm, kusjuures hirm on ellujäämisreaktsioon.

Viha, armukadedus, piinlikkus, süütunne jne on reaktsioonid kas füüsilisele või emotsionaalsele ohule. Ükski nendest emotsioonidest pole ehtne, sest nad on reaktsioonid hirmust tekkinud vaimsetele hinnangutele. Teiste sõnadega – ükski nendest nimetatud emotsioonidest ei saa tekkida enne, kui me pole sellele inimesele või situatsioonile hinnangut andnud. Hirm on meie teadvuses juurdunud nii sügavale, et see on normaalne seisund. Hirmureaktsioon on programmeeritud igasse keha rakku, et ohu korral ruttu reageerida.

Kaastunde uus vibratsioon

Ellujäämismentaliteet on meid teeninud kaua. See kaitses meid ja võimaldas meil liigina edasi areneda, kuid nüüd on olemas tingimused selleks, et inimkonna teadvuses tekiks suur nihe. See sõltub nüüd meist. Kas me jääme kinni hoidma vanast ellujäämismentaliteedist või liigume kaastunde uude vibratsiooni. Me ei saa uude faasi astuda enne, kui oleme lahti lasknud vanast ellujäämisteadvusest. Me ei saa minna üle silla, hoides ühte jalga kaldal.

Inimkond kardab endiselt vanast ellujäämisteadvusest lahti lasta, sest äkki läheb seda tulevikus veel vaja. Mis saab, kui maailm muutub jälle füüsiliselt ohtlikuks? Mis saab, kui puhkeb sõda? Mis saab, kui ma inimestele ei meeldi? Mis saab kui..., mis saab kui...? Vähemalt pakub mu ellujäämismentaliteet mulle kaitset, kuigi see on ebamugav. Need on normaalsed hirmud, mis on meil kõigil, ja paljude jaoks on need täiesti alateadlikud.

Vajadus ellu jääda on meie planeedil algaval uuel ajastul atavistlik. Praktikas tähendab see seda, et ellujäämismotivatsioon on ikka veel tugevam kui armastus. Me ei keskendu mitte oma kaasinimese või isegi mitte iseenda armastamisele, vaid lihtsalt enda kaitsmisele maailmas, mida me endiselt tajume ohtlikuna. Et teha teadlikke valikuid, ärgata ja olla vaba, peaksime esmalt tegelema oma alateadlike motivatsioonidega. Me peame tegelema oma hirmuga!

Hirm on illusioon

Ma olen märganud, et enamik mu hirme ei osutu kunagi tõeks. Ma olen veetnud tuhandeid tunde, muretsedes olukordade pärast; ahastades võimalike tagajärgede pärast, millest enamik ei saanud kunagi tõeks. Missugune energia raiskamine! Kartused, mis tõeks osutusid, olid mu enda loodud vastavalt avaldumise seadusele – jõupunkt on seal, kus on tähelepanu. Õnneks ei ole me veel nii keskendunud oma kavatsustele, muidu oleks meie negatiivsus meid juba ammu hävitanud.

Mulle meenub üks lugu. Vana mees istus puu all ja nägi Surma mööda ratsutamas. Ta kõnetas Surma ja küsis, kuhu ta läheb, mille peale Surm vastas, et ta on teel Samahkani, et võtta seal 500 elu. Vana mees rahunes ja vaatas, kuidas Surm edasi ratsutab. Mitu päeva hiljem nägi vana mees taas Surma lähenemas, jooksis talle vastu ning küsis: “Sa ütlesid mulle, et kavatsed Samahkanis võtta 500 elu, miks sa võtsid siis 5000?” Surm vastas: “500 elu läksin võtma ja 500 ka võtsin. See oli Hirm, kes võttis teised”.

Üks realistlikum viis vaadelda hirmu on selline:

F = FALSE, E = EVIDENCE, A = APPEARING, R = REAL

VÄÄR TÕENDUSMATERJAL NÄIB TÕELINE. Väärad tõendid, mis näivad tõesed. Me elame illusoorses maailmas ja võitleme tontidega, mis on meie enda loodud.

Tuleta meelde mõnda õudusunenägu. Kas sa mäletad, kui reaalsena see tundus, kui reaalne oli see oht ja kuidas sa higist märjana üles ärkasid? Su tunded ja kehalised aistingud olid reaalsed, aga nende tekkepõhjuseks oli illusioon. Nii on su eluga täna. Võitlus on reaalne, valu on reaalne, aga neid põhjustab illusioon. Sa magad ja näed õudusunenägu. Võib-olla oleks kõige lihtsam lahendus üles ärgata ja mõista, et ei ole mingit ohtu, sa oled täiesti kaitstud ja oled seda alati olnud.

Sa võid valida mitte ärkamise ja sellest pole midagi, kuid sa pead endale aru andma tagajärgedest: stressi ja hirmu all elamine on valus ja viib varakult hauda.

Hõimumentaliteet

Tänapäeva ühiskonnas põhineb peaaegu kõik hõimumentaliteedil. Evolutsiooni varases staadiumis pidid inimesed ellujäämise nimel kogunema gruppidesse, et end kaitsta, tegelema koriluse ja küttimisega, pakkuma seltsi ja koostööd. Inimühiskonna arenedes hakkasid tekkima suuremad organiseeritud grupid, nagu linnriigid ja lõpuks ka rahvad. Hõimumentaliteet esindas grupi massiteadvust ja motiveeris selle liikmeid töötama, looma, kaitsma ja grupi nimel võitlema täpselt nii, nagu see on termiitide ja sipelgate koloonias. Inimestel on aga teistsugune teadvustasand, mis tõukab neid otsima elus midagi rohkemat kui lihtsalt ellujäämine. Elu mõtet otsides sündisid erinevad ühendused, grupisiseselt moodustati uusi rühmi. Nii arenesid erinevad religioonid, filosoofiad, poliitilised rühmitused, seltsid ja klubid.

Inimkonna ajaloos on kõigel evolutsiooniline funktsioon. Kõikidel organisatsioonidel oli edasiviiv roll, sest nad väljendasid inimese igatsust leida tee koju, leida tõeline vabadus. Samas aga tähendas gruppi kuulumine kohustust järgida partei liini, vabadus oli iga organisatsiooni sees täpselt piiritletud.

Palju on räägitud uuest ajastust ja Veevalaja ajastust, mis peaks tooma kaasa vabal koostööl ja armastusel põhineva uue ühisteadvuse. Aga Veevalaja loosungit “vabadus, võrdsus, vendlus” tõlgendatakse ikka hõimumentaliteedile toetudes, kus teiste inimestega ühinemine ei ole ajendatud nii väga armastusest ja ühistundest, kui esmasest vajadusest ellu jääda. See ilmneb selgelt rivaalitsemises ja võimumängudes, mis lahvatavad, kui õilsate kavatsustega inimesed kokku saavad.

Küsi endalt: Kas ma käin teistega läbi ühtsustunde, kaastunde ja koostöö pärast või sellepärast, et miski pakub mulle naudingut või kaitseb mind haiget saamise eest.

Paljud inimesed armastavad vajadusest olla armastatud, hinnatud ja austatud, ja sellest satub kergesti sõltuvusse. Seda kellestki teisest otsides röövivad nad endalt võimaluse leida seda sealt, kus see tegelikult on. Iseenda seest!

Armastus ja õnnelikkus on teadvuse loomulikud seisundid, kuid me ei pruugi teada, mis tunne on olla tõeliselt õnnelik. Samuti ei pruugi me teada, missugune on tõeline tingimusteta armastus. Me oleme hõivatud armastuse ja õnne aseainete otsimisega teistest inimestest.

Ma olen kohanud inimesi, kes väitsid, et nad on kogenud tingimusteta armastust. Ma kahtlen selles, sest nad väitsid seda nii kindlalt. Seda on kerge kontrollida. Igasugustel õigustustel, tõenditel, selgitustel ja katsetel veenda kedagi teist või ka iseennast ei ole midagi pistmist armastuse ja tõega. Need ei vaja selgitamist. Tõde on endaga rahul. Kui me avastame, et kaitseme oma seisukohta või üritame kedagi milleski veenda, võime olla kindlad, et meid tõukab tagant hirm.

Armastuse üle on palju vaieldud. Inimesed proovivad kindlaks määrata ja defineerida, mis armastus on ja mis ta ei ole selleks, et säilitada seda armastuse ja õnne aseainet, mis neil on. Tingimusteta armastuses pole küsimusi ja puudub vajadus selgitusteks. Meil on juba kõik. Armastus on rahulolu sellega, mis on! Mulle meenuvad Buddha sõnad: “Õnneni ei ole teed. Õnn ongi tee.”

Me kõik oleme kogenud manipuleerimist ja katseid allutada meid teiste tahtele. Kui me vaatame oma elule tagasi, siis näeme, et seda on alati tehtud läbi hirmu. See on meie hirm alanduse, halvakspanu, hülgamise ja karistuse ees, mis avab uksed juhtimiseks ja manipulatsiooniks teiste poolt. See on hõimumentaliteet, mis hoiab meid hirmu all.

Kui me kasutame osakesegi sellest energiast, mida me kulutame enda kaitsmisele, selle avastamiseks, kes me tegelikult oleme, kogeme enesetransformatsiooni imet.