Читать книгу Sisemine ärkamine - Colin P. Sisson - Страница 6

Inimkond on hüpnotiseeritud mingisse psüühilisse unne. See uni on nii sügav, et enamik inimesi on sellest täielikus teadmatuses. Mõned ütlevad isegi, et nad ei ole mitte ainult täiesti ärkvel, vaid et nad on ka täiesti vabad. Ometi on needsamad inimesed hirmunud, kui neid ähvardatakse; häiritud, kui nendega manipuleeritakse; endast väljas, kui neid kritiseeritakse. Nad ei suuda määratleda, mida nad tunnevad. Nad väidavad, et nende probleemide põhjustajaks on teiste inimeste halb käitumine. See on aga sama, kui öelda, et vabaolemiseks on tarvis kelleltki luba küsida. Inimesed elavad oma elu perekondi luues ja karjääri tehes, üles ehitades tööstusi, luues seadusi ja juhtides riike, harides inimesi ja arendades teaduslikke teooriad – ning seda kõike hüpnootilise une seisundis. Pole siis ime, et maailm liigub ühest katastroofist teise. Kas eneseteadlikud inimesed vigastaksid ja hävitaksid ennast läbi sõdade, tülide, kuritegevuse ja muu vägivalla? Loomulikult mitte!

Inimesed ei teadvusta, mida nad iseendale teevad. Sellele inimkonna unelaadsele seisundile leiab olulistes raamatutes arvukalt viiteid.

“Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata?” Matt: 26:40. See ei ole mitte füüsiline uni, mis on inimeste probleemiks. Nad elavad oma elu psüühilises teadvuseta olekus ja ei ole sellest teadlikud.

Väga vähestele meie hulgast tuleb pähe mõte, et me ei ole oma elu jooksul teadvusel. Seesama enesekindlus takistab meil nägemast seda, kui sügavas unes me tegelikult oleme. Kui me öösel magame ja oma voodis und näeme, siis me saame alles ärgates aru, et see oli uni. Me peame tulema teadvusele, et mõista oma teadvusetust.

Mis vihjab uinunud olekule? Selle tunnuseks on kannatuse olemasolu. Me läheme endast välja ja tunneme end väljaspool oma kontrolli oleva olukorra ohvrina. Me ei ole enamasti teadlikud oma varjatud motivatsioonidest, alateadlikest hirmudest ja mahasurutud soovidest. Ometi kerkivad pöördelistel ja pingelistel aegadel ning konfliktsituatsioonides need osad meie alateadvusest hetkeliselt pinnale, et siis tihti saada jälle maha surutud. Kuidas sellest unest ärgata? Me hakkame ärkama, kui oleme endaga tõeliselt ausad ja taipame, et oleme uinunud.

Elu võib võrrelda mäega ja inimesi mägironijatega. Me kõik ronime tipu poole, aga mõned meist peatuvad poolel teel, arvates, et nad on juba tippu jõudnud. Teised rühivad mööda sissetallatud teerada edasi, taipamata, et nad vantsivad ringiratast ümber mäe, mitte ei liigu ülespoole.

Samas on inimesi, kellel on visioon ja tahtekindlus, kes nii väga ei karda rajada uusi teeradu ja katsetada uusi suundi. Alguses on see ettevalmistamata tee tõttu väga raske, samuti ei ole kerge mineviku häirivate tegurite teadvustamine, kuid mida kaugemale nad jõuavad, seda kergemini läbitavaks tee muutub ja nad harjuvad ülesmäge liikumisega. Teerada ei tundu enam nii ohtlik ja lõpuks nad avastavad, et mingeid jõupingutusi polegi tarvis. Siis hakkavad nad lendama nagu kotkad, tiibadeks usaldus ja kindlus. Alla vaadates näevad nad kaugemale kui need, kes on all orus lõksus. Nad teavad, et nad pole madalamatel mäenõlvadel olevatest inimestest paremad, aga nad suudavad näha kaugemale.

On ainult üks probleem, mis kummitab kogu inimkonda ja millest tulenevad kõik teised probleemid. Me kõik oleme unes, teadmatuses sellest, et suur osa meie teadvusest on tegelikult teadvuseta olekus. Me võime intellektuaalsel tasandil teada seda, et meil on alateadvus ja me võime teada kõike peidetud motivatsioonide ja hirmude psühholoogiast, aga ometi oleme me endiselt nende poolt kammitsetud. Sest senikaua, kuni me ei taipa oma olukorda väljaspool intellektuaalset tasandit, oleme kinni oma viletsuses, samas teeseldes, et meil on kontroll oma elu üle.

Meie kõigi eesmärk on ärkamine. Meie saatuseks on mõista, kes me päriselt oleme ning nautida armastust, rõõmu ja vabadust. Selline vabadus on magavate inimeste jaoks tühipaljas sõna. Parimal juhul saame me kogeda armastust, rõõmu ja vabadust vaid hetkeliselt, teades, et see seisund on ajutine ja tihti sõltuv teistest inimestest või väljaspool meie kontrolli olevatest asjaoludest.

Ühiskond õpetab meile, et meiega on midagi valesti ja seega täidavad miljonid inimesed oma elu sellega, et üritavad olla piisavalt head selleks, et pälvida armastust; üritavad olla piisavalt head, et saada taevasse või saavutada mõni muu valgustatud olek. Kristuse ja enamike teiste suurte meistrite peamiseks sõnumiks oli hea uudis, et me juba oleme selle saavutanud. Me juba oleme täielikult integreeritud ja täiuslik vaimne olend. Me juba oleme taevas, kuid oma mitteteadlikkuse tõttu ei suuda seda näha. Meie silmad on suletud ja me elame pimeduses.

Kohalolek ei ole ärkamisprotsess, vaid protsess, mis võimaldab meil näha, kuivõrd uinunud me oleme. Selle teadvustamine äratab meid üles. Me ei saa näha, et oleme uinunud enne, kui oleme üles tõusnud. Me oleme nagu printsid või printsessid, kuninga poolt armastatud lapsed, kes on eksinud koduteelt ja kerjavad tänavatel leivapalukesi. Kui see võrdlus ei meeldi, toon teise, mis pakuti inimkonnale tuhandeid aastaid tagasi. Me oleme nagu kadunud pojad, kes on ära raisanud kõik, mis isa meile on andnud. Me peaksime vaid avama oma silmad, ärkama üles ja tulema koju.