Читать книгу Sisemine ärkamine - Colin P. Sisson - Страница 12

NELJAS PEATÜKK

AINUKE AEG, MIS MEIL ON

Kui mõistame, et oleme kaotanud kodutee; kui märkame, kui oluline on meie jaoks omamine ja ellujäämine ning kui suureks ajendiks on hirm, siis hakkame ärkama. Siis näeme selgelt, et oleme silmist kaotanud selle, kes me oleme ja miks me siin oleme.

Me kõik oleme kuulnud oma tõelisest Minast, õigest hoiakust ja positiivsest mõtlemisest. Me võime teha õigeid asju: toituda tervislikult, tegeleda joogaga, sisendada endale afirmatsioone ja kasutada teisi tehnikaid. Sellest ikkagi ei piisa. Peab olema midagi enamat. Veel üks kursus, veel üks seminar, veel üks raamat, veel üks seanss... Kõik need on väärtuslikud, kuid ei anna täielikku vastust. On midagi veel enamat. Aga kust alustada? Kus on see paik, kus me saame kohtuda oma tõelise Minaga ja luua iseendaga lähedane suhe?

On üks võimas lugu, mis on mind sügavalt liigutanud, selle autoriks on suur vene kirjanik ja filosoof Dostojevski. See lugu oli tema romaanis “Idioot” ja põhines kogemusel, mis mõjutas sügavalt ta ülejäänud elu:

“...See mees oli kunagi viidud tapalavale, kus talle ja tema kaaslastele loeti ette surmaotsus. Teda pidi poliitilise vastuhaku pärast maha lastama. Kakskümmend minutit hiljem loeti neile ette surmaotsuse muutmise otsus ja neile mõisteti selle asemel üks teine karistus. Aga see aeg nende kahe kohtuotsuse vahel, need kakskümmend minutit möödusid tema jaoks teadmises, et ta sureb mõne minuti pärast... Ta mäletas seda kõike eriti selgelt ja ütles, et ei unusta neid minuteid kunagi.

Kahekümne sammu kaugusel tapalavast, mille ümber seisid sõdurid ja teised inimesed, oli maa sisse löödud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitmeid. Kolm esimest juhatati üles, seoti posti külge kinni, neile pandi selga surisärk (pikk valge rüü) ja valge müts üle silmade, et nad ei näeks relvi. Iga posti juurde rivistati hulk sõdureid, iga surmamõistetu juures käis preester.

Mu sõber oli nimekirjas kaheksas, seega pidi tema olema kolmandas rühmas. Tal oli jäänud elada veel viis minutit. Ta ütles mulle, et need viis minutit tundusid talle igavikuna, tohutu rikkusena. Talle tundus, et selles viies minutis oli veel nii mitu elu, et ei olnud mingit tarvidust hakata mõtlema viimaste minutite peale, ta otsustas isegi selle aja ära jaotada. Ta jättis kaks minutit selleks, et jätta hüvasti seltsimeestega; teised kaks minutit hoidis ta selle jaoks, et viimast korda mõtelda ja siis minuti, et enda ümber viimast korda ringi vaadata. Ta mäletas väga hästi, kuidas ta oli oma aega niimoodi jaotanud. Ta oli suremas kahekümneseitsme aasta vanusena, tugeva ja tervena. Ta mäletas, et oma seltsimeestega hüvasti jättes küsis ta kelleltki midagi suhteliselt ebaolulist, aga ta oli vastusest tõepoolest huvitatud.

Kui ta oli hüvasti jätnud, saabusid kaks minutit, mis ta oli kõrvale pannud omaette mõtlemiseks. Ta teadis ette, mille üle ta mõtlema hakkab. Ta tahtis aru saada, nii ruttu ja selgelt kui võimalik, kuidas saab olla nii, et praegu ta eksisteerib ja elab, aga kolme minuti pärast saab temast keegi või miski muu. Aga mis? Kus? Ta kavatses selle kahe minuti jooksul selles selgusele jõuda! Läheduses oli kirik ja selle kuldne katus säras eredas päikesevalguses. Mees mäletas, et ta jõllitas pingsalt seda katust ja valgust, mis sellelt helkis; ta ei suutnud end sellest valgusest lahti rebida. Talle tundus, et need kiired olid ta uus olemus ja et kolme minuti pärast sulanduks ta nendega kuidagi kokku... Ebakindlus ja vastumeelsus selle uue suhtes, mis pidi saama ja oli juba tulemas, tundus hirmus. Aga ta ütles, et miski polnud sel hetkel nii kohutav, kui pidev mõte: mis siis, kui ma ei sure! Mis siis, kui ma saaksin tagasi minna ellu – missugune igavik! Ja see oleks kõik minu! Ma teeksin igast minutist terve ajastu; ma ei laseks midagi kaotsi, ma loeksin iga mööduvat minutit, ma ei raiskaks neist ühtegi!...”^[1.]

Elu tundub väärtuslik alles siis, kui me hakkame seda kaotama. Meid on vaja ähvardada surmaga, et me märkaksime, missugune aare peitub igas hetkes.

Praeguse hetke laiendatud teadlikkus

Iga müstilise õpetuse keskmes on praeguse hetke kogemine. See on seotud meie elu kõikide tahkudega. Laiendatud teadvustamine leiab aset siis, kui me toome minevikutrauma praegusesse hetke ja laseme sel integreeruda sellega, mis on praegu. Tegelemine sellega, mis toimus meie sünni ajal või vanaema surma ajal pole üldse oluline, kuigi on inimesi, kes usuvad, et see mõjutab meid ka praegu. See võib olla tõsi, aga elu on alati seotud ainult ühe ajahetkega, mis on olnud ja jääb alati olema. Praegune hetk!

Hetk on kõik, mis meil on. Minevik on läinud, tulevik on unistus ja kui ta kätte jõuab, on temast saanud PRAEGUNE HETK!

On olemas kahte tüüpi aega. Ühte mõõdetakse kellaga kui maa liikumist päikese suhtes – see aitab ühiskonnal end organiseerida. Me tahame õigeks ajaks tööle jõuda ja keeta oma muna täpselt 3 minutit. Aga meie elu eesmärgiks pole keeta ideaalseid mune, vaid avastada, kes me oleme tegelikult. Et see saaks juhtuda, tuleb meil kogeda laiendatud teadlikkuse igavest ajatust. Seda ei saa mõõta.

Oleviku teadlikul tasandil ei ole sekundeid, aastaid, minevikku ega tulevikku, on vaid ajatu olevik. See igavene aeg pakub meile võimalust tasakaalustada mineviku vigu ja kutsub imelisse tulevikku. Praegune hetk eksisteerib alati.

Praegune hetk on alati. Muud peale praeguse hetke ei olegi.

Igavest olevikku on kirjeldatud mitmel viisil: seda kogetakse kui taevast, nirvaanat, jumalat, tõde, absoluuti või loovat printsiipi. Nimetus pole oluline. See on täiuslik vaikus, mis eksisteerib kahe mõtte vahel, täiuslik vaikus, mis eksisteerib kahe emotsiooni vahel ja täiuslik vaikus, mis eksisteerib kahe tegevuse vahel. See on olemas alati, aga ratsionaalse mõtlemise jaoks tabamatu. See on kõikides inimestes ja avaldub ainult praeguses hetkes. See igavene olevik on võti kõige suurema väe juurde – see on sinu hinge võti.

Aeg on nii lai teema, et keskendume vaid sellele, kuidas see on seotud meie õnnega. Praeguses hetkes on võimatu õnnetu olla. Praegune hetk on täielik vabadus. Tõesta seda endale. Kui tunned, et oled endast väljas või ärevuses, jälgi hoolega, kuidas need tunded on seotud minevikuga. Millegagi, mis on juba juhtunud, või siis tulevikuga – millegagi, mida sa arvad, et hakkab juhtuma. Mineviku kahetsemine ja tuleviku kartmine on nagu vargad, kes röövivad meilt meie õnne. Kui sa oled praegusel hetkel õnnetu, siis on see sellepärast, et sa võrdled seda meeldiva minevikumälestusega või lootusrikka väljavaatega tulevikku.

Lapsed hakkavad kartma, kui nad on uidanud kodust kaugele ja ei suuda leida tagasiteed. Meie mõistusesse tungib hirm, kui me triivime ilma põhjuseta kodust liiga kaugele, kas minevikku või tulevikku. Kui mõtted peatuvad oma kõige loomulikumas kohas, praeguses hetkes, võime olla rahulikud, sest me tunneme ennast.

Alan W. Watts kirjutab oma raamatus “The Supreme Identity” (“Ülim identiteet”):

“Vabaks laskmine või oma praeguse kogemuse ja meeleseisundiga leppimine tähendab elamist täielikult ja täiuslikult selles hetkes. Sest me oleme märganud, et egoteadvus on aja küljes kinni ja on tegelikult mälestuste ja ootuste kogum. Kõik egokesksed teod vaatavad kas minevikku või tulevikku, olevikus selle kõige rangemas mõttes ego ei eksisteeri. Seda on kergem tõestada eksperimendi kui teooria abil, sest keskendudes lihtsalt ja ainult praegusel hetkel toimuvale, kaovad nii ootus kui ärevus... Seetõttu on paljud vaimse elu meistrid pööranud erilist tähelepanu pelgalt praeguses hetkes elamisele ja mõtlemisele, tuleviku ja mineviku kõrvaleheitmisele, sest ka ego heidetakse nendega kõrvale, koos uhkusega mineviku üle ja hirmu ning ahnusega tuleviku suhtes.”^[2.]

Kujuta ette mis oleks, kui kogu maailm mõistaks ajatuse saladust, mis mõjutab iga osa inimese elust. Kujuta seda vabadust, mis see kõigile annaks. Näiteks tervishoius. Miljonid haiglates ja psühhiaatriakliinikutes olijad, olles mõistnud seda saladust, saaksid üles tõusta ja täiesti tervetena minema kõndida.

Kõik psühhosomaatilised haigused tulenevad survest elada väljaspool praegust hetke. Me võime end tagasi tuua oleviku õndsusesse, jälgides seda, kuidas mõtted libisevad eilsesse ja homsesse. Jälgi, kus su mõtted on ja too nad õrnalt tagasi.

Inimesed küsivad tihti: “Ma pean ju ometi tulevikku planeerima, muidu läheb elu minust mööda. Ei ole väga praktiline elada ainult siin ja praegu. Mis siis, kui keegi mulle helistab ja soovib mulle järgmisel nädalal külla tulla?”

Kui telefon heliseb, siis võta toru ja kui keegi tahab sulle nädala pärast külla tulla, siis kirjuta see üles. See tähendab praeguses hetkes olemist. Loomulikult tee nii palju tulevikuplaane, kui sa soovid, aga ära ürita seal elada.

Vastavalt avaldumise seadusele on füüsilises maailmas soovitud tulemuse ettekujutamine võimas protsess. Tulevikusündmuste planeerimine loob meie elus korra. Need plaanid on üks teadvuse vorme sotsiaalses maailmas. Ometi on enamik inimesi nii pühendunud ellujäämisele, et sellised kujutelmad põhinevad tihtipeale hirmul. Inimesed teevad plaane kardetavaks tulevikuks. See ongi muretsemine.

Ühiskond ei tundu praegusest hetkest üldse hoolivat. Meid õhutatakse end mineviku vigade pärast süüdi tundma ja muretsema tuleviku pärast. Ärevus, hirm, edasirühkimine ja tuleviku planeerimine, aga ka kahetsemine ja häbi mineviku pärast, on enamikele meie seast saanud elu harjumuslikuks osaks.

Suur hulk inimesi üritab vältida praegust hetke. See tuleb selgelt esile siis, kui inimene jäetakse üksi ja tal ei ole tähelepanu kõrvalejuhtijaid. Ta muutub ruttu rahutuks ja tal hakkab igav. Ta peab pidevalt leidma midagi, millega tegeleda, midagi, mis viib ta eemale kõige suuremast aardest otse tema nina all – tema väärtuslikust sisemaailmast. See oligi Kristuse sõnumiks, kui ta ütles: “Otsige esmalt Taevariiki, kõik muu antakse teile peale”.

Kõik muu! Kõik meie soovid täituvad, kui me otsime õigest kohast, ja õige koht on just siin, praegu.

Praeguse hetke vältimine

Meid ahvatletakse praegust hetke vältima lugematute väliste peibutustega, mis pakuvad põnevust ja meelelahutust. Meelelahutus tähendas algselt puhkust tööst (re-creation – taasloomine – tõlkija), et koguda jõudu; aega unistamiseks ja iseenda taasleidmiseks. Maailmas, kus nõutakse ikka enam vaba aega, on inimesed üha rohkem pinges ja igavuses. Nad tahavad rohkem põnevust, meeldivamaid võimalusi aja surnuks löömiseks, aga see tekitab lõpuks pettumust ja sõltuvust välistest naudingutest.

Kui tihti me istume vaikselt mediteerides või mõtiskledes ei millegi muu kui oma peopesal oleva lille üle? Elu on selle kogemine, kes me tegelikult oleme, just praegu.

Praegust hetke aitab vältida igasugune põgenemis-sõltuvuslik käitumine (addictive behaviours – tõlkija) ja sellel on mitmeid vorme. Siin on neist mõningad.

Keemilised ained ja tegevused. Põgenemislik käitumine tähendab ükskõik millist tegevust või keemilist ainet, mida me harjumuspäraselt kasutame, et põgeneda igavuse, tunnete ja raskete olukordade eest. Selleks võivad olla narkootikumid, alkohol, televisioon, filmid, raamatud, arvutid, füüsiline tegevus, söömine, töötamine, sport, seks, rääkimine, ostlemine või paaniline seminaridel käimine. Isegi eneseabiraamatute lugemine võib aidata vältida praegust hetke, kuigi inimesed väidavad, et nad loevad neid seepärast, et need pakuvad uudsust ja rõõmu, mitte sellepärast, et nad on lugemisest sõltuvuses.

Muretsemine. Muretsemine on soovimatu tulevikku loov visualiseerimine. Me üritame kangesti magama jääda, aga meid takistab pidev mõtlemine järgmise päeva tegevustele ja nende pärast muretsemine. Me kardame, et jääme ilma igasugustest võimalustest. Muretsemine pole midagi rohkemat, kui katse ületada silda enne, kui oleme selleni jõudnud.