Читать книгу Sisemine ärkamine - Colin P. Sisson - Страница 9

Kui me jälgime lähemalt oma mõtteviisi, siis avastame, et me jagame maailma meeldivaks ja ebameeldivaks, heaks ja halvaks, õigeks ja valeks. Meil on nii palju isiklikke reegleid, kuidas asjad peaksid olema ja kuidas neid tuleks teha. Me oleme loonud vastandite duaalsuse ja see lõhe teadvuses on põhjuseks, miks me tunneme eraldatust oma allikast, loodusest ja oma tõelisest Minast. See lõhe ja eraldatus tulenevad meie omandatud käitumisest ja uskumustest, mida minevik on meile peale surunud ja see on põhjus, miks me tunneme end õnnetuna. Meie jaoks on õnn midagi, mis on õnnetuolemise vastand. Kuni me elame sellises duaalsuses ja usume vastanditesse, kogeme paratamatult mündi mõlemat poolt. Meil on vaja teadvustada endale, et oleme midagi rohkemat, midagi väljaspool duaalsust. Meie ise olemegi õnn! Otsides õnne väljastpoolt, jääb meil see tabamata ja me kogeme vastupidist sellele, mida otsime.

Vaatame seda teise nurga alt. Kuidas me teame, et oleme õnnetud? Mis see on? Õnnetus on õnne puudumine. Samuti nagu pimedus on valguse puudumine. Mis juhtub pimedusega, kui me tule põlema paneme? Kas ta hüppab aknast välja? Seda pole toas kunagi olnudki. Oli pime sellepärast, et ei olnud valgust. Seega, kui tahad olla õnnelik, siis ole õnnelik!

Siin aga tuleb vastata ühele küsimusele: kas me tegelikult tahame olla õnnelikud? Endastmõistetav vastus on: “Jah, loomulikult!” Aga vaatame seda küsimust lähemalt. Selleks, et õnnelik olla, peame me ärkama ja kogema end sellisena, kes me tegelikult oleme. Selleks, et kogeda end sellisena, kes me tegelikult oleme, peame hakkama mõtlema, et meie uskumuste süsteemid, arvamused ja rollid, aga eelkõige meie kontroll ei pruugi olla tõelised või on lihtsalt illusioon! Kas me oleme valmis seda tegema?

Kui me vaatleme tähelepanelikult kõiki oma elu aspekte, kui vaatame tegelikkusele otse näkku, siis on ausaks vastuseks ilmselt ei. Veelgi enam, oleks silmakirjalik öelda, et oleme valmis seda tegema. Me ei taha ärgata, sest see tähendaks midagi tundmatut. Me ei taha muuta midagi, mis sisendab meile turvatunnet ja seda, et kõik on meie kontrolli all; me ei taha lahti ütelda oma sõltuvustest ja kinnistumistest. Tõsiasi on see, et me ei taha olla õnnelikud. Mitte sellise hinnaga. Me pigem jääme alatise probleemi juurde, nii tüütu kui see ka on, kui et proovime midagi uut. Palju kergem tundub olevat edasi magada. Nii on palju mugavam! Teadlikul tasandil tahame olla õnnelik, terve, valgustatud ja armastav, muutuda ja olla vastutav oma elu eest, aga sügaval sisimas, alateadvuse tasandil on see viimane asi, mida soovime. Me eelistame, et keegi teine hoolitseks meie eest ja lahendaks meie probleemid. Miks käivad inimesed teraapias? Nad tahavad, et keegi võtaks vastutuse nende elu eest. Enamik terapeute võib öelda, et klientidel on sellised ootused:

- Tehke mind terveks.

- Parandage mu rahalist seisu.

- Tehke, et mu kaasa minu juurde tagasi tuleks.

- Võtke see mure ära.

- Andke mulle ruttu kergendust.

- Valgustage mind.

Mida nad tegelikult ütlevad ja ise seda oma hüpnootilise seisundi tõttu ei tea, on: “Aidake mul jääda ohvriks.” Enamik terapeute ütleb, et inimesed ei taha tegelikult terveks saada, nad tahavad vaid, et valu järele annaks. Tervenemine on nagu ärkamine, see on ebameeldiv. On ärritav, kui keegi meid meie mõnusast unest üles äratab. Oleks häiriv näha seda jama, mida me oma elus oleme korraldanud, ja me ei saaks selles süüdistada mitte kedagi teist. Enamik meist eelistab jääda magama.

Georgi Gurdžijevi^[1.] käest küsiti kord, mis nendest inimestest saab? Ta vastas: “Midagi. Mis nendega saab juhtuda? Nad on karistuseks iseendale ja missugune karistus saaks olla hullem?”