Читать книгу Sisemine ärkamine - Colin P. Sisson - Страница 8

Kui uurime seda küsimust lähemalt, siis avastame, et me kõik tahame armastust, õnne ja vabadust. Vastata pole raske, aga neid asju leida on hoopis keerulisem. Armastus, õnn ja vabadus on nagu peidetud aarded, mis ootavad avastamist.

Niisiis, mis on õnn? See on valik armastada. Ja mis on armastus? See on valik olla millegi üle õnnelik. Neist saab kokku vabadus. Oled segaduses? Sellistele küsimustele ei saagi paari sõnaga vastata, seega uurime parem armastuse, õnne ja vabaduse mõju.

Viimased immuunsüsteemi puudutavad uuringud näitavad, et tervis ja õnn on otseselt seotud. Väga harva võib leida õnnelikku inimest, kes oleks pidevalt haige. Tegelikult võib üsna harva leida täiesti õnnelikku inimest. Kui inimene on juba üle 45, ei saa tervist võtta enam endastmõistetavana. Eluaegsed hoiakud, uskumused, valikud ja harjumuslikud mustrid hakkavad tunda andma füüsilises kehas ja mõned inimesed nimetavad seda vananemiseks. Vanadusse pole keegi kunagi surnud. Inimesed surevad haiguste ja stressi tõttu, mida põhjustab õnnetuolemine.

Immuunsüsteemi võib võrrelda apteegiga. Kui me tunneme end õnnelikena, täitub organism loomulike tervistavate ainetega. Kui tunneme end olevat stressis ja õnnetu, tekib verre teatud hormoone ja aineid, mis võivad viia vähi ja teiste haiguste tekkeni. Neid aineid ei esine õnneliku inimese organismis. Kui inimene tunneb armastust ja rõõmu, tekib verre teistsuguseid aineid ja need tugevdavad immuunsüsteemi. See ei ole teooria, vaid tõestatud füsioloogiline fakt.

Ühel oma loengul rääkis Deepak Chopra Ameerika Ühendriikides tehtud eksperimendist, kus hiirtele anti ainet, mis hävitas aeglaselt nende immuunsüsteemi, samal ajal anti neile nuusutada kamprit. Teistele hiirtele anti ainet, mis ergutas immuunsüsteemi ja neil lasti samuti nuusutada kamprit. Siis lõpetasid teadlased mõlemale rühmale nende ainete andmise, kuid jätkasid kampri kasutamist. Esimese rühma hiirte immuunsüsteemi seisund järjest halvenes ja lõpuks surid kõik hiired. Teine rühm muutus kamprit nuusutades järjest tervemaks.

See ja teised sellised eksperimendid näitavad, et vahe elu ja surma vahel sõltub mälestuste tõlgendamisest. See eksperiment näitab loomade automaatset käitumist, mis nad lõpuks hävitab. Samamoodi õpivad inimesed läbi hariduse ja kasvatuse tõlgendama minevikumälestusi ja vastavalt sellele hindama oleviku kogemust.

Üks teine eksperiment tehti rühma ülekaaluliste inimestega. Nad pandi dieedile, mis koosnes ainult veest ja vitamiinitablettidest. Iga päev veetsid nad kümme minutit kondiitriäri vaateakna ees. Iga katsealune võttis kahenädalase eksperimendi jooksul kaalus juurde. Me võime sellest järeldada vaid kahte asja. Assotsiatsioon kookide ja kaalutõusu vahel oli tugevam kui dieet või siis teeb vesi rohkem paksuks, kui me iial arvanud oleme!

Sellest võime teha edasisi järeldusi. Vahe õnneliku ja kurva elu vahel sõltub tihti mälestuste tõlgendamisest või hoiakutest. Teisisõnu, meie elukvaliteet sõltub omandatud käitumisest või programmeeritusest. Meie enda teadmata oleme täielikult juhitud oma minevikust. Kui hakkame ärkama, hakkame juhtima käesolevat hetke.

Õnnelikkus ei ole sama mis elevus, põnevus, sõltuvusest saadav rahuldus, heakskiit, edu või asjade omamine. Need on segaduses oleva inimkonna poolt leiutatud aseained. Õnnelikkuse aseained on alati seotud väliste nähtustega, milleks on olukorrad, inimesed ja asjad. Meid on programmeeritud, et õnnelikolemiseks on meil vaja kiitust, raha, edukat karjääri, tervist, sõpru, õiget kaaslast jne. Meid on programmeeritud uskuma, et õnn sõltub nendest asjadest. Nende järele püüeldes tekkisid meil sõltuvused, kinnistumised (attachments – tõlkija) ja me ohverdasime oma vabaduse.

Me ohverdame oma vabaduse ja õnne, kui me pöörame kogu oma tähelepanu asjade omamisele ja ellujäämisele. Kas me tõepoolest peame hoidma oma reputatsiooni, käitumist ja eluviisi teatud tasemel, mis on kellegi teise poolt kindlaks määratud?

Kuulus filosoof Diogenes ütles:

“Sa kaotad selle elu, mida sa otsid, kui sa tunned mõnu tobedast luksusest. Sa ei vaja üheksat kümnendikku nendest asjadest, mille pärast sa rabeled. Ära karda omada mitte midagi. Ära kõhkle olla mitte keegi. Õnn ei peitu selles, mis sul on, vaid selles, kes sa oled. Sa juba oled täpselt see, kes sa olema pead. Näe seda!”

Saavutamise rüseluses kaotame me oma hinge. Uinunud inimesed elavad hingetut elu, sest nad ihalevad mõnuainete järele, milleks on heakskiit, populaarsus, võim ja prestiiž, mida nemad seostavad õnnega. Kõik need välised asjad põhinevad hirmul, mis ei ole meie põhiosa ja neid on võimalik meilt ära võtta või kaotada. Õnne aseainete kaotamise hirm on põhjus, miks me tahame asju oma kontrolli all hoida. Me ei saa end kunagi piisavalt vabaks lasta, et elu nautida, sest see hirm on alati kohal. See on omal kombel paradoks. Me kardame kaotada seda, mis meil on ja mis meie arvates võrdub õnnega, kuid õnn on hirmu täielik puudumine. Hirm kaotada õnne on tegelikult just see, mis takistab meil olemast õnnelik.

Aastate jooksul olen ma oma isikliku õnne otsingul osa võtnud mitmetest seminaridest. Ma õppisin neist kõigist palju, aga ei olnud eriti õnnelik, kuni ma taipasin, et õnn ei tähenda saamist, tegemist ega omamist. See pole isegi mitte tunne, vaid seisund. Mida see tähendab?

Kord küsisin ma oma õpetaja Michael Freedmani käest: “Mida tähendab olemine tegelikult?”

Ta vastas mulle: “Ole lihtsalt õnnelik, rõhk sõnal ole.”

“Oo, tore. Nüüd on see mulle selge. Ole lihtsalt õnnelik”, vastasin ma talle mõningase sarkasmiga. Järgmise 10 aasta jooksul otsisin ma lihtsalt õnnelik olemist ja ühel päeval ma taipasin seda. See on sama lihtne, kui “ole lihtsalt õnnelik”, kuid mitte sama kerge.

Õnnelik olemine ei ole midagi sellist, mida on võimalik õppida, täpselt samuti pole võimalik õppida positiivset mõtlemist ja armastust. Kui õnnetus, stress, trauma, viha, süütunne ja eelkõige hirm ei ole enam meie kehas ega mõtetes, on see loomuliku olemise seisund. Seda ei ole võimalik saavutada vabanedes nn negatiivsusest, vaid aru saades, kes me tegelikult oleme. Negatiivsus kaob sellega iseenesest.

Inimestel on tavaliselt väga raske uskuda, et õnne on võimalik saavutada ilma võitluse, raske töö ja valuta. Veelgi raskem on omaks võtta seda, et õnn võib olla jääv, ilma et selle üle peaks olema kontroll või et seda peaks kaitsma.

See meenutab mulle lugu noorest kassist, kes uskus, et õnn peitub tema sabas. Ta jooksis mitu tundi ringiratast ja ajas taga oma saba. Ühel päeval tuli üks vanem ja targem kass ja küsis selle noore kassi käest, mida ta teeb. Noor kass selgitas talle oma õnneteooriat. Vanem kass ütles: “Ka mina tean maailmast mõndagi ja ka seda, et õnn peitub mu sabas, aga ma olen märganud, et mida rohkem seda taga ajan, seda kindlamini ta minu käest ära lipsab. Nüüd kõnnin ma ringi rahulolevana ja panen tähele, et ta järgneb mulle, kuhu iganes ka lähen.”