Читать книгу Tugitoolitšempioni eined - Contra - Страница 11

Kohe, kui ma hakkasin spordi vastu huvi tundma, sain teada, et korvpall on eestlastele au ja uhkus, aga just sel ajal viskles Tallinna Kalev Nõukogude Liidu esiliigasse püsimajäämise eest. Võrkpall käis samal ajal kõrgliigas ära, tõsi küll, ilma pikemalt kanda kinnitamata.

Aga siis asus Tallinna Kalevit, sisuliselt Eesti koondist, juhtima Jaak Salumets ja peagi murti suure mürinaga kõrgliiga uksest sisse. See oli meie õige koht.

Ärkamisaega kabinettides ja tänavatel saatis edukalt ka korvpall.

Ma ei mäleta täpselt aastat, aga Tallinna Kalevi võit Moskva AKSK (Armee Keskspordiklubi) üle oli midagi sellist, et ma hüppasin teleka tagant püsti ja jooksin kõva tempoga õues ümber põllu, muidu vist oleksin suurest elevusest lõhki läinud. Mäletan, nagu oleks Kalev tookord CSKA-d (nagu sama klubi praegu rohkem tuntakse) võitnud koguni kaks päeva järjest.

Eriliselt on tollest ajast meelde jäänud Aivar Kuusmaa kolmesed. Juhtusin ka kord spordihallis olema, kui vist Riia VEF-i vastu oli viimane rünnak ja Kalevil võit käes, aga üheksakümmend seitse punkti tablool nõudis teadagi mida. Skandeerisime „Saa-da, saa-da, saa-da!” ja kui Kuusmaa kaugvise lõpuks sisse sopsas, oli tunne, nagu oleks ise millegi võimsaga hakkama saanud. Väga tihti ma, maapoiss, siiski Tallinna mängule ei trehvanud.

1991. aastal jõudis vabadusenõudmise möll haripunkti. Jaanuaris tapeti Riias ja Vilniuses meeleavaldustel inimesi. Gruusia ja Leedu meeskonnad loobusid Nõukogude Liidu spordisüsteemis osalemast. Läti ja Eesti jätkasid, vähemalt korvpallis, ja selles sogases vees püüdis Kalev kõige suurema kala. Tõsi küll, algus oli niivõrd kobav, et Krasnodari Impulsi ja Saratovi Avtodorožniku edestamiseks tuli väidetavalt Moskva Dünamo mehed ära osta. Playoff’is enam probleeme ei olnud.

Eesti meeskond säras ka kaks aastat hiljem, juba iseseisva riigi koondisena Euroopa meistrivõistlustel – kuues koht oli võimas. Ma olin sel ajal sõjaväes, Koidula piiripunktis sattusin nägema udust mustvalget pilti Eesti korvpalli ajaloo ehk ühest uhkemast võidust. Alistati Saksamaa, kes hiljem murdis välja finaali ja sealgi pidid venelased nende ühepunktist paremust tunnistama.

Seejärel läksid mitmed Euroopa meistrivõistlused mööda nii, et finaalturniirile ei jõutud, see läks korda alles sajandi- ja aastatuhandevahetusel. 2001. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril oli Eesti esindatud. Aga kui ei oleks olnud 58:113 kaotust Jugoslaaviale, poleks finaalturniirist suurt midagi meenutada. Vanad enam ei jõudnud ja noored veel mitte, ja ka järgnenud kümne aasta jooksul Eesti korvpallis erilisi imesid ei olnud. Kuigi veel 2001. aasta sügisel võeti järgmiste Euroopa meistrivõistluste valikturniiri mängus vägev 63:59 võit Prantsusmaa üle, järgnes sellele rohkem kaotusi ja isegi Ungari jäi lõpptabelis ettepoole.

Huvi korvpalli vastu hoiavad peamiselt vaid Kalevi ja Rocki finaalseeriad. Aga meie korvpall on varemgi mõõnanud, nii et küll kord tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta, küll siis Kalev jõuab koju ja nii edasi.

Korvpalli Euroopa meistrivõistlused, 31. august – 9. september 2001

Eesti-Saksamaa 71:92

Eesti-Jugoslaavia 58:113

Eesti-Horvaatia 69:81

Finaal: Jugoslaavia-Türgi 78:69