Читать книгу Tugitoolitšempioni eined - Contra - Страница 12

Idealist mõtleb, et väga labane on sporti kui kaunist kunsti poliitikaga siduda. Aga mis ei ole poliitika? Poliitika seegi, kui Vana-Kreeka olümpiamängude ajaks sõjad katkestati.

Poliitika sekkus tugevasti juba siis, kui ma olin hakanud tasapisi tutvuma sporditandritel toimuvaga. Kümneaastasena ei saanud ma üldse aru, mis toimub, propaganda mõjul olin tol ajal veel üsna Lenini- ja nõukameelne ning uskusin, mida lehed kirjutavad – et tõesti sotsialismimaade (sealhulgas Eesti) sportlaste julgeolekut ei suudeta tagada ja sellepärast „me” ei saa Los Angelese olümpiale sõita.

Mäletan, et teleülekannete puudumine olümpiast jättis mind üsna külmaks, mul polnud veel tekkinud harjumust, et mingeid võistlusi peab telekast kindlasti vaatama. Ka tolle aasta jalgpalli Euroopa meistrivõistlusi vaatasin veel küllalt pisteliselt. Lisaks rõõmustasid mind sotsialismimaade korraldatud alternatiivvõistlused olümpia paiku. Družba 84 tulemused paistsid hulga vägevamad. Ma ei mäleta tegelikult, kas sellest teleülekandeid oli ja kas seal võisteldi ka tehnikaspordialadel (motikate ja vormelite ringrajasõit, milles Eesti – NSV – oli sotsialistlike riikide hulgas väga kõva tegija).

Huh, neli aastat hiljem olin jõudnud juba värvi vahetada, sain aru, mis selles suures impeeriumis tõeliselt toimub. Õnneks hakkas see läbi saama ja spordivõidud olid toona rahva eneseteadvuse tõstmisel väga olulised. Iga olümpiamedal, kas või Nõukogude Liidu koondises (Tiit Sokk), andis põhjust uhkemalt sinimustvalget lehvitada. Juba mainitud korvpallivõit Moskva AKSK üle tekitas lootust, et see armee polegi päriselt võitmatu.

Aga eriti uhke, nagu patriootilises filmis, oli tollal üks Eestis toimunud velotuur. Seda kanti telekast üle. Google’ist sain vihjeid, mis lubavad arvata, et see oli Sõpruse-nimeline velotuur 1988. aastal. Osavõtjate hulgas oli nii Nõukogude Liit kui ka Eesti (ilmselt veel Eesti NSV nime all). Individuaalarvestuses juhtis võistlust keegi eesti sportlastest – ehk oli see Riho Suun? Järjekordsel etapil sai paarikümnemeheline grupp eest ära, vahe jälitajatega järjest suurenes. Ühel hetkel hakati kokku lugema, keda kui palju grupis on. Eestlasi kolm. Teisi kaks või vähem. Aga iga etapi kolm paremat aega läksid võistkondlikku arvestusse. Tagumise grupi ees sõitsid üldarvestuses kõrgeid kohti püüdvad eestlased, ka võistluste liider. Loksusid seal eesotsas ja pidurdasid gruppi kõigest jõust. Ma ei mäleta, kui suureks see vahe venis, aga viimastel etappidel keegi enam ohtlikuks ei saanud. Eesti võitis Nõukogude Liidu sellise eneseohverduse ja samas kavala taktika tulemusel. Kas see oli algusest peale planeeritud, ei tea. Igatahes sellest hetkest oli Eesti minu jaoks vaba ja 20. august 1991 enam nii erilisi emotsioone ei tekitanudki.

Aga Eesti heitlused Venemaa vastu ükskõik mis spordialal on jäädavalt erilised ja võidud Venemaa üle kõige magusamad. Siin ei ole midagi uut – kõik naabrid, kes kunagi sõjatandril nagistanud ja teise poolt anastatud olnud, tunnevad sedasama. Soome-Rootsi, Inglismaa-Prantsusmaa, Inglismaa-Argentina, USA-Iraan, Nicaragua-Honduras ja nii edasi. Igaüks võib seda loetelu jätkata, sest selliseid printsipiaalseid vastasseise leiab igast ilmanurgast.

Eks sport ongi hea nende pingete mahalaadimiseks, millest muidu ei saaks teisiti lahti kui duellile kutsudes, naabrile sõda kuulutades.

Kord oli Nõukogude Liidu koondisse pääsemine eesti sportlastele unistus, mida tihtipeale kärbiti spordiväliste vahenditega. Eesti riigi algusaastatel oli skeptikuid, kes arvasid, et kui Nõukogude treeninglaagrites karastunud sportlased loobuvad, ei suuda me enam uusi tippe kasvatada. Õnneks teevad nende ridade kirjutamise ajal ilma juba paljud, keda nõukaajal veel maamuna pealgi polnud. Elagu Eesti!