Читать книгу Tugitoolitšempioni eined - Contra - Страница 9

Et uut jalgpallistaadioni on vaja, see oli selge. Vanal staadionil Kadriorus juhtus ju ka selline nali. 1998. aasta maailmameistrivõistluste valikmängude ajal hakkas Eesti tasapisi välja rabelema olukorrast, kus 0:2 kaotust tugeva meeskonna vastu peeti kiiduväärt tulemuseks. Ei, juba pidid ka suured vutiriigid meiega ettevaatlikud olema ja mitte midagi juhuse hooleks jätma.

Niisiis, šotlased hakkasid norima, ei, mis, nad lõpuks keeldusidki meil mängimast, sest valgustus staadionil ei olevat piisav. Mäng viidi neutraalse pinna peale, Monacosse, ja seal said šotlased palga enda virisemise eest. 0:0 viik oli Eesti jaoks tookord pisut võidumaiguline.

Ise jõudsin Kadrioru staadionil käia vaatamas üht valikmängu. See oli Portugali vastu aastal 2000 ja kaotus tuli 1:3, aga eestlaste auvärav ei jätnudki asjast väga õnnetut muljet. Lisaks oli lõbus tribüünidel toimuv. Keegi müüs omavalmistatud pilalehte, kus olid Eesti-Portugali mänguga seotud naljauudised. Seda jätkus üksikutele, üle õla loetud pealkiri „Eesti naine: ma nikkusin Luis Figot” olnuks nagu hilisema Iglesiase-Aneti saaga paroodia. Kui Portugal oli enda väravad ära löönud, hakkas publik, ehkki pisut mõru muigega, aga siiski nalja viskama. Kui Luis Figo sai palli, karjus keegi talle selges eesti keeles: „Figo, sulle on telefon!”

Kuigi kogu Lilleküla staadioni infrastruktuur loodetud ajaks vist valmis ei saanud, oli hädavajalik olemas. Esimesele mängule, valikmängule Hollandiga, läks meie koondis vastu üsna heas seisus. Kohustuslikud võidud Andorra vastu olid kirjas, kuigi need ei tulnud kergelt. Eesti ja Andorra valikmängud on üldse väga pingelised olnud, suured võidud pärinevad sõprusmängudest. Siiski on üheksast mängust Andorraga kirjas üheksa võitu.

Aasta algusest viik Küprosega võõrsil, ja sõprusmängude viigid Egiptuse ja Soomega – ei ole midagi halba öelda. Ometigi ei julgenud vist keegi mõelda, et Hollandi vastu on mingeidki lootusi. Kuigi ehk meie värske hollandlasest peatreener Arno Pijpers tunneb hollandlasi nii hästi, et leiab mingi võtme? Enne mängu Hollandiga tuli meelde ka anekdoot, kuidas Kolumbia-Hollandi mäng jäi ära, sest hollandlased suitsetasid platsi pealt ära kõik rohu ja kolumblased tõmbasid ära kõik triibud. Aga see vist polegi päris spordinali.

Igatahes kõlas mängu avavile ja Holland tahtis mõistagi väravat lüüa – surve oli kõva. Ei tea, kas nad teadsid, et neil on võimalik lüüa esimene valikmängu värav uuel staadionil. Küllap teadsid. Aga seda nad ei teadnud ega julgenud kõige karmimates košmaarideski ette näha, et neil jääb see rõõm maitsmata. Üle tunni aja vastu pidanud Eesti koondis pääses rünnakule ja Oper põrutas 1:0. Oli toimunud midagi uskumatut. Tantsisin teleka ees, käed taeva poole, ja ei suutnudki enne maha istuda, kui mõne minuti pärast löödud vastuvärav maa peale tagasi tõi. Eh, palju pole jäänud, ehk siiski suudetakse veel paarkümmend minutit vastu pidada. Peeti vastu … kuni Operi ilusööt leidis Zelinski jala ja see põrutas palli nii välkkiirelt lati alla, et väravavaht ei jõudnud õigesti reageeridagi. Mängu lõpuni oli veel vähem aega ja Eesti juhtis uuesti. Ja ometi ei suudetud kaitset piisavalt betoneerida. Ja hollandlased sudisid selle viigivärava ära ning 90. minutil tuli ka nende võiduvärav, mis oli suur ehmatus, võiks öelda pettumus. Meie mehed olid šokis … Vabandust, Taavi Rähn, sa oled suurepärane kaitsja, aga kõige eredamalt jääd meelde selle tagasisöödu pärast, mille sa läbi lasid ja mis aitas hollandlastel vormistada lõpuseisuks 4:2. Ja selles on süüdi eelkõige Marko Kaljuveer, kes kiljus: „Taavi Rähn! Mida teeb Taavi Rähn?!” Ah, selge see, et iga kõva mees on mõne lolli söödu teinud, healt kohalt mööda põrutanud, penalteid nurjanud ja nii edasi. Olulisem on ikkagi, et sellest mängust alates ei olnud Eesti vutikoondise jaoks enam ilusaid kaotusi olemas.

Jalgpalli 2002. aasta maailmameistrivõistluste valikmäng, Eesti-Holland, 2. juuni 2001

65. Oper, 76. Zelinski – 68. De Boer, 82., 90. Van Nistelrooy, 90. Kluivert