Читать книгу Tugitoolitšempioni eined - Contra - Страница 8

Lahti maailmameistrivõistluste ajaks 2001. aastal oli eesti suusaspordi seis muutunud juba üsna ilusaks. Kas selle tulemusel, et 1974. aastal hakkas ETV suusatamise maailmameistrivõistlusi üle kandma? Ma olen isegi 1974. aastal sündinud, esimesi „põhja alade” maailmameistrivõistlusi nägin teadlikult 1985. aastal. Tol aastal hakkas esile kerkima Allar Levandi, järgmistel maailmameistrivõistlustel oli ta üsna teravas medalikonkurentsis. Individuaalne medal jäigi saamata, oi, see neljas koht aastal 1991, kui kaks austerlast tal lõpusirgel tee lihtsalt kinni panid, oli eriti valus. Olümpiapronks iseäranis magusal hetkel kaalub siiski nii mõndagi üles.

Kui veel omadele kaasa elada ei saanud, isegi viiekümnendatekuuekümnendate kohtade peale mitte, oli ometigi meile, koolipoistele, väga oluline kirjutada üles stardiprotokollid, niipalju kui nimesid ekraanilt noppida õnnestus. Mõni nimi sai ka kuulmise järgi kirja pandud, nii on mu kaustikus kirjas suusataja nimega Müts – hiljem selgus, et ta on tegelikult Radim Nyč, Tšehhoslovakkiast. Ja lõpuajad panime samamoodi kirja.

Kord hakkas õpetaja, kes oli ka kooli direktor, tunni lõppu venitama – seisame ilusasti ja nii edasi. Mu klassivend kaotas kannatuse ja jooksis uksest välja, koju, sest mis sa hädaga teed, kui esimesed suusatajad juba mõne minuti pärast stardivad.

Üheksandas klassis sain päevikusse märkuse: „Margus lahkus omavoliliselt tunnist. Põhjendas sooviga vaadata televiisorit.” Järgmiste maailmameistrivõistluste ajal olin üheteistkümnendas klassis, siis kasutasin üsna omapärast skeemi. Läksin teisest või kolmandast tunnist hambaarsti juurde, kus tollal olid tavalised pikad elavad järjekorrad, milles pidi ootama mitu tundi. Hambaarstitooli ma vist alati ei jõudnudki, igatahes hääletasin pärast hambaarsti juures käimist koju ja huvitaval kombel see skeem toimis päris kenasti.

1985. või 1987. aastast mäletan veel sellist juhust, et telekast näidati Mihhail Gorbatšovi kõnet ja see sõitis naiste viie kilomeetri sõidule nii kõvasti sisse, et näha sai vaid paari viimast finišeerijat.

Tasapisi hakkasid kahevõistlejate saavutuste kõrvale tekkima ka korralikud kohad murdmaasuusatamises. Rõõmustasid Elmo Kassin, Urmas Välbe ja verinoor Kristina Šmigun. Uhh, siis tuli 1998. aastal valus laks – meie suurim olümpialootus, maailmameistrivõistlustel juba mitmeid esikümnekohti korjanud Meie Kristina murdis mootorsaaniga lustides rangluu ja sai lausa rahvavaenlase tiitli. Tekkis väljend „rahvuslik rangluu” ja õli lisas tulle see, et Kristina ei tahtnud sel ajal ajakirjandusega ehk siis rahvaga suhelda.

Ometi ei läinud Eesti suusatamisel Naganos halvasti, Andrus ja Jaak sõitsid välja kohad esikaheksas, mis tundus siis lausa imeline saavutus.

Seejärel tulid Ramsau 1999 ja Kristina hõbemedalid. Aga mitte ainult. Number kahena alustanud Andrus Veerpalu lõpetas viiekümne kilomeetri klassikadistantsi esimesena ja mõistagi sõitis igas vaheajapunktis liidriaja välja, mis on juba iseenesest rõõmustav saavutus. Lõpuks oli tugevam ainult Mika Myllylä, kes aga sattus 2001. aastal Lahti maailmameistrivõistlustel dopinguskandaali, kus jäid vahele kuus soome suusatajat, sealhulgas legendaarne Harri Kirvesniemi. Kümme aastat hiljem omandas see eestlaste jaoks hoopis teise tähenduse kui tookord.

Aga 19. veebruar 2001 oli Eesti suusatamise jaoks imeline. Andrus Veerpalu, kes muidu hooaja jooksul väga silma ei paistnudki, konkureeris eelkõige norralastega … Tollal olid norralased klassikas, eriti pikematel distantsidel ülivõimsad, võimatu polnud isegi seitsme kuni üheksa esikümnekoha endale haaramine maailma karikavõistluste etappidel. Kolmekümne kilomeetri distantsil (siis sõideti seda veel eraldistardist) tõusis Andrus liidriks, lõpu eel aga hakkas Frode Estil kõvasti hambaid näitama ja haaras Veerpalult liidrikoha paari sekundiga endale. Kuid viimases vaheajapunktis oli omakorda kahe sekundiga ees Andrus ...

Selle finišiga tekkis mul huvitav mälulünk. Mul olid silme ees nende viimaste sekundite jooksmine ja mees lõpusirgel, aga kas need sekundid tiksusid Veerpalule või Estilile, ei suutnud meenutada. Uurisin Facebooki kaudu asja ja muidugi – kuna Andrus oli eelnenud hooajal tagasihoidlik olnud, ajas Estil teda taga, mitte vastupidi.

Nii et kui see pilt nüüd kokku konstrueerida, saame võimsalt finiši poole lükkava Frode Estili. Kui mitu korda tundus, et jõuab, vist ikka ei jõua, kohe jõuab, kas viik … Ja lõpujoon oli just õigel kaugusel, justkui oleks ma oma pöörase kaasaelamisega suutnud seda pisut edasi nihutada. Andruse aeg jäi parimaks. Kõigest 0,2 sekundiga! Eesti suusataja oli jõudnud kuldmedalini!!! Andrus ise jäi selle juures üsna vaoshoituks, temasse ei ole lihtsalt programmeeritud ülevoolavaid rõõmuhõiskeid, saltosid, bravuurikaid avaldusi ja muud säärast. Temal olid käed taeva poole ja leebe naeratus näol, aga meie teleka ees (paljud ka tribüüni peal, sest Lahti on ikkagi peaaegu kodukant), me hullusime ja hullasime. Meie lemmikala, mida olime kakskümmend seitse aastat andunult jälginud, tõi meile kuldmedalivõitja.

Põhja suusaalade maailmameistrivõistlused Lahtis, meeste 30 km klassikat, 19. veebruar 2001

1. Andrus Veerpalu (Eesti) 1:14.17,9

2. Frode Estil (Norra) 1:14.18,1

3. Mihhail Ivanov (Venemaa) 1:14.49,1

4. Erling Jevne (Norra) 1:14.57,2

5. Odd-Bjørn Hjelmeset (Norra) 1:15.15,7

6. Mathias Fredriksson (Rootsi) 1:15.21,5