Читать книгу Tugitoolitšempioni eined - Contra - Страница 6

See telekas, mille ette ma Erki Noole võidukal teisel päeval olin magama jäänud, väärib minu isiklikus tugitoolispordiajaloos eraldi äramärkimist, sest see oli just nimelt spordivaatamiseks ostetud. Täpsemalt jalgpalli 1998. aasta maailmameistrivõistluste ajaks. Telekas oli meil tollal kodus olemas, aga inimesi elas majas tunduvalt rohkem kui üks – minu õde oma kahe- ja viieaastase lapsega ka. Kui võrdlesin maailmameistrivõistluste ajakava telekavaga, sai selgeks, et kell 18.30 algava mängu esimene pooltund kattub „Teletupsudega”, ja asjatu oli loota, et lapsed jäävad uskuma, et maailmameistrivõistlused on palju olulisemad kui nende „seebikas”.

Saigi soetatud väike armas telekas, nii väike, et inimesed, kes külas käisid, pidasid seda arvutiks. Küsisid: ohoh, teil on kaks arvutit või? Ta oli ka samasugust halli karva, nagu arvutikuvarid tollal enamasti olid. Sihuke pisike oli ta mitmel põhjusel. Maksis vähem kui suur ja ega mu tollases vanematekodu poissmehetoas poleks põrakama jaoks ruumi olnudki.

Jalgpalli 2000. aasta Euroopa meistrivõistluste ajal kolisime, siis juba koos naisega, paariks kuuks Tartust Tallinna ja telekas jäi esimese hooga Tartusse maha. Siiski tuli hirm, et ühikas Lasnamäe veere peal, kus me elasime, ei pruugi kõigil ühisteleka vaatajatel vutihuvi olla. Sõitsin häälega Tartusse, võtsin teleka ja hakkasin tagasi hääletama. Jällegi hea, et oli väiksemat sorti telekas, mahtus suuremasse kilekotti ära ja õnneks tõi lahke autojuht mind Tallinnas Lasnamäele maja ette.

Tõsi, selgus, et ilmselgelt tahavad peaaegu kõik, enamasti vene keelt kõnelevad ühikaelanikud, just jalgpalli vaadata. Nende seltsis, mäletan, vaatasin üht kummalisemat lõunaslaavi derby’t läbi aegade. Sloveenia juhtis Jugoslaavia vastu 3:0. Imelühikese ajaga tekkis seis 3:3. Mängu lõpuni jäi veelgi aega, aga seis enam ei muutunud. Aga ette rutates võib öelda, et see dramaatika polnud midagi võrreldes Serbia ja Sloveenia vastasseisuga üksteist aastat hiljem.

Veel samal aastal Sydney olümpia ja ka 2002. aastal Salt Lake City taliolümpia ajal sõitis telekas turvaliselt auto pakiruumis Räpinasse, kus mu naine käis iga paari kuu tagant nädalakese kaugõppes. Mõlemal korral tuli just sõidu ajal olümpiavõit. Huvitav on märkida, et Jüri Jaansoni mõlema olümpiavõidu ajal olin Mustvee kandis ja otsepildis kumbagi ilusat hetke ei näinud.

Olen juba nii vana mees, et minu esimesed aastad telespordiradadel kulgesid mustvalgelt. Ehk just seetõttu oli üks minu esimesi lemmikuid (kui mitte kõige esimene) Gunde Svan, kelle lumivalge dress torkas paremini silma kui mõne teise hall vorm.

1986. aastal nägin esimest korda jalgpalli maailmameistrivõistlusi. Avamängu ajal (Itaalia-Bulgaaria, 1:1) olime külas minu ristiema ja -isa pool ning neil oli juba värvikas olemas. See oli nagu võlumaailm, muru oli nii roheline. Varem ega hiljem pole miski nõnda roheline olnud.

Viimane eesti spordi mustvalgelt nähtud suurhetk oli tõenäoliselt Allar Levandi pronksisõit Calgary olümpial – öine seanss, mille ajal suurem osa eesti rahvast ei maganud.

Kirjutasin kakskümmend aastat hiljem, kui minult telliti luuletus pronksiööst, niimoodi:

kahekümne aasta eest

oli pronksiöö

eestlasi ei huvitand

et homme ootab töö

teleka ees vaprana

ärkvel püsisid

kas saab pronksi levandi

pingsalt küsisid

tuli pronks ja algas siis

vabadussesööst

ah kui kenad mälestused

on sest pronksiööst

Jah, võib tõdeda, et ka meie ümbritsev elu muutus sellest peale järjest värvilisemaks. Aga see 1988. aasta märtsis ostetud Rubiin oli mulle pikki aastaid spordimaailmas teenäitaja. Ja pääses „nurkapidi” luuletuse sissegi:

Erki Noole Eesti rekord

sootuks nägemata jäi

sest mu televiisor Rekord

vakka jäi ei enam käi

ja et ma ei näinud Götzist

sõbrad mind ei tereta

öelge ometi kust põrgust

saan ma uue teleka

neid ei tooda üle piiri

sest on kinni idaturg

uue Rekordi? Rubiini?

kas toob mulle toonekurg?

Minu esimene taskuraadio oli Läti päritolu ja kandis nime Selga. 1988. aastal So˘uli olümpiamängude ajal jäid paljud kuumad hetked ajavahe tõttu just kooliajale, olümpia oli septembri teises pooles. Ega see kooliajal raadio kuulamine teab mis meelakkumine muidugi ei olnud. Tunnis seda teha ei saanud, ka vahetunnis oli lärm suur, nii et pidin otsima vaiksemat nurgakest ja enda krapikest vastu kõrva suruma, et midagigi kätte saada. Tollal jäi septembrisse ka kolhoosi kartulite võtmine, aga enamasti ma vist surusin ennast õhtusse vahetusse, sest õpilased ei pidanud niikuinii täistööpäevi tegema ja So˘ulis hakkas meie lõuna ajal juba ööks kiskuma.

So˘uli olümpia tähtsamad hetked sain siiski telekast kätte, Erika Salumäe finaal oli laupäeval lõuna ajal ja korvpallifinaal, mis tõi kuldmedali ka Tiit Sokule, oli piisavalt vara hommikul, enne kooli.

Teise raadio ostsin endale kakskümmend aastat ehk viis olümpiat hiljem, aga sellest juba pärastpoole.