Читать книгу Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames - David Grann - Страница 10

Kui hõlpsasti võib Amazonas petta.

See algab väikesest ojakesest, maailma suurim jõgi, suurem kui Niilus ja Ganges, suurem kui Mississippi ja kõik Hiina jõed. Rohkem kui viie tuhande neljasaja meetri kõrgusel Andides, lume ja pilvede vahel, ilmub see praost kaljude vahel – nireke kristallpuhast vett. Siin ei ole võimalik seda eristada väga paljudest teistest ojadest, mis läbi Andide voolavad, mõned langevad allapoole lääneküljes, saja kilomeetri kaugusel oleva Vaikse ookeani poole, teised, nagu seegi, liiguvad allapoole ida suunas oma pealtnäha võimatu reisi alguses Atlandi ookeani poole – see vahemaa on pikem kui New Yorgist Pariisi. Sel kõrgusel on õhk liiga külm džungli või paljude kiskjate jaoks. Ja ometi on see paik, kus Amazonas on sündinud, kust ta saab toitu sulavast lumest ja vihmast ja kus gravitatsioon teda üle kaljude veab.

Oma allika läheduses laskub jõgi järsult. See kogub hoogu ja sellega liituvad veel sajad ojakesed, suurem osa neist on nii väikesed, et jäävadki nimetuks. Kaks tuhat ükssada meetrit allpool jõuab vesi orgu, kus on esimesed lapikesed rohelist. Peagi ühinevad sellega suuremad jõed. Vahutades allolevate tasandike poole voolaval jõel on ookeanini veel neli tuhat kaheksasada kilomeetrit. See on pidurdamatu. Seda on ka džungel, mis tänu ekvatoriaalsele kuumusele ja tugevatele vihmadele tasapisi jõe kaldad neelab. Silmapiirini laiuvas ürgmetsas on maailma kõige suurem liigirikkus. Ja esimest korda muutub jõgi äratuntavaks – see on Amazonas.

Ometi ei ole jõgi niisugune, nagu tundub. Ida poole keerates siseneb see tohutu suurele kausikujulisele maa-alale, ja kuna Amazonas asub selle valgala põhjas, voolab sellesse Kolumbia, Venetsueela, Boliivia ja Ecuadori jõgede kaudu peaaegu nelikümmend protsenti Lõuna-Ameerika vetest. Ja nii muutub Amazonas veelgi suuremaks. Kohati üle üheksakümne meetri sügavune jõgi ei pea enam kiirustama, vaid liigub vallutusretkel oma tempos. See möödub loogeldes Rio Negrost ja Rio Madeirast; Tapajósest ja Xingust, kahest suurimast lõunapoolsest lisajõest; möödub Marajóst, saarest, mis on suurem kui Šveits, kuni viimaks, olles rännanud üle kuue tuhande viiesaja kilomeetri ja võtnud vastu tuhandete lisajõgede vee, jõuab Amazonas oma kolmesaja kilomeetri laiuse suudmeni ja tulvab Atlandi ookeani. See, mis algas nirekesena, kannab nüüd sekundis kakssada viis­kümmend tuhat kuupmeetrit vett – kuuskümmend korda rohkem kui Niilus. Amazonase mage vesi jõuab nii kaugele ookeani, et aastal 1500 avastas Hispaania kapten Vicente Pinzón, kes oli varem liitunud Kolumbuse retkega, jõe Brasiilia rannikust miilide kaugusel seilates. Ta nimetas selle Mar Dulceks ehk Magusaks Mereks.

Seda piirkonda uurida on alati raske, aga novembris muudab vihmahooaja algus selle sõna otseses mõttes läbimatuks. Lained – kaasa arvatud 6,7 meetrit sekundis liikuv igakuine tõusulaine, mida nimetatakse pororoca’ks (big roar, suur möire) – peksavad vastu kaldaid. Belémis tõuseb Amazonas tihti nelja meetri võrra; Iquitoses kuue; Óbidoses üle kümne meetri. Madeiral, Amazonase pikimal lisajõel, võib tõus olla veel suurem, koguni üle kahekümne meetri. Pärast kuid kestnud üleujutust võivad need ja paljud teised jõed äkiliselt üle kallaste tõusta, taimi ja kive kaasa viies läbi metsa edasi kihutada ning lõunapoolse valgala muuta peaaegu sisemereks, mis see miljonite aastate eest oligi. Siis tuleb päike välja ja hakkab kõrvetama. Maapind praguneb nagu maavärina tagajärjel. Rabad aurustuvad ja piraajad jäävad lõksu kuivanud tiikidesse, kus nad üksteist söövad. Sood muutuvad niitudeks, saartest saavad künkad.

Sel moel on Amazonase lõunapoolsele valgalale saabunud kuiv periood nii kaua, kui keegi üldse mäletab. Ja nii oli see ka 1996. aasta juunis, kui Brasiilia teadlastest ja seiklejatest koosnev ekspeditsioon džunglisse suundus. Nad otsisid märke kolonel Percy Fawcettist, kes oli kadunud rohkem kui seitsmekümne aasta eest koos poja Jacki ja Raleigh Rimelliga.

Ekspeditsiooni juhtis neljakümne kahe aastane Brasiilia pankur James Lynch. Kui reporter oli talle Fawcetti lugu maininud, oli ta lugenud läbi kõik, mis ta selle teema kohta leida suutis. Ta oli teada saanud, et koloneli kadumine 1925. aastal oli maailma jahmatanud – „see oli üks nüüdisaja kõige kuulsamaid kadumisi“, nagu üks vaatleja seda nimetas. Viis kuud oli Fawcett läkitanud saadetisi, mille indiaanlastest jooksjad kortsus ja plekilistena džunglist välja kandsid ja – see mõjus siis võlukunstina – mis trükiti telegraafidesse ja saadeti trükki tõepoolest igal kontinendil; see varane näidis kõigi tähelepanu haaravast kaugel toimuva sündmuse kohta käivast uudisest neetis enda külge nii aafriklased, aasialased, eurooplased, austraallased kui ka ameeriklased. Ekspeditsioon, kirjutas üks ajaleht, „haaras iga lapse tähelepanu, kes avastamata maadest iial on unistanud“.

Siis saadetised lakkasid. Lynch oli lugenud Fawcetti hoiatust, et ta ei pruugi mitu järgmist kuud ühendust võtta, aga möödus aasta, siis kaks, ja üldsus sattus üha suuremasse lummusse. Kas Fawcett ja kaks noormeest olid indiaanlaste käes pantvangis? Kas nad olid surnuks nälginud? Kas Z vaimustas neid sel määral, et nad unustasid tagasi pöörduda? Vaieldi tuliselt nii salongides kui ka salakõrtsides; telegramme saadeti valitsuste kõrgeimal tasandil. Kuuldemängud raadios, romaanid (Evelyn Waugh’i „Peotäis põrmu“ on usutavasti Fawcetti saagast mõjutatud), luuletused, dokumentaalfilmid, filmid, margid, lastejutud, koomiksivihikud, ballaadid, näitemängud, graafi­lised romaanid ja muuseumide väljapanekud olid sellele loole pühendatud. 1933. aastal hüüatas reisikirjanik: „Selle teema ümber on kasvanud nii palju legende, et on tekkinud täiesti uus rahvaluule haru!“ Fawcett polnud ära teeninud kohta maadeavastamise aastaraamatuis mitte sellega, mida ta oli maailma kohta avaldanud, vaid sellega, mida ta oli varjanud. Ta oli tõotanud teha „sajandi suurima avastuse“ – ja selle asemel loonud hoopis „kahekümnenda sajandi suurima maadeavastamisega seonduva saladuse“.

Lynch sai oma hämmastuseks ka teada, et suur hulk teadlasi, maadeavastajaid ja seiklejaid oli tunginud ürgmaale kindla sooviga leida Fawcetti rühm elava või surnuna ja tulla tagasi tõendus­materjaliga, mis kinnitab Z olemasolu. 1955. aasta veebruaris väitis New York Times, et Fawcetti kadumine on algatanud rohkem otsinguid, „kui on sajandite jooksul ette võetud imelise El Dorado leidmiseks“. Mõned otsingurühmad pühkisid minema nälg ja nakkused või siis taandusid need meeleheites; teised leidsid surma indiaanisuguharude käe läbi. Samuti leidus seiklejaid, kes olid läinud Fawcetti otsima ja kadusid hoopis ise samuti tema järel metsadesse, mille rändurid oli juba ammu roheliseks põrguks ristinud. Kuna väga paljud otsijad asusid teele suuremat lärmi löömata, ei ole usaldusväärset statistikat hukkunute arvu kohta. Aga ühe hiljutise hinnangu põhjal on see number koguni sada.

Lynch tundus olevat fantastiliste unelmate suhtes immuunne. Ta töötas Chase’i pangas São Paulos, oli pikk ja sale, siniste silmade ja heleda nahaga, mis kippus päikese käes kõrbema. Ta oli abielus ja peres oli kaks last. Aga kolmekümneaastasena oli ta muutunud rahutuks ja hakanud päevadeks Amazonasesse kaduma, läbi džungli rühkima. Peagi hakkas ta käima paljudel kurnavatel seikluslikel võistlustel: kord matkas ta magamata seitsekümmend kaks tundi ja ületas köiel kõlkudes kuristiku. „Asja mõte on ennast füüsiliselt ja vaimselt ära kurnata ja vaadata, kuidas sa sellistes tingimustes vastu pead“, ütles Lynch ja lisas, et „mõned inimesed murduksid, aga minu jaoks oli see alati mõneti tujutõstev“.

Lynch ei olnud lihtsalt seikleja. Kuna teda meelitasid välja­kutsed, mis olid ühtaegu intellektuaalsed kui ka füüsilised, lootis ta heita valgust mõningatele maailma seni vähetuntud külgedele ja ta kulutas tihti raamatukogus teemat uurides kuid. Ta oli näiteks tunginud Amazonase allikani ja leidnud Boliivia kõrbest seal elutseva mennoniitide koloonia. Aga ta ei olnud kunagi sattunud sellisele juhtumile nagu kolonel Fawcetti oma.

Vähe sellest, et varasemad otsingurühmad ei olnud suutnud Fawcetti saatust välja uurida – igast kadumisest sai uus mõistatus –, mitte keegi ei olnud lahendanud ka Lynchi arvates kõige suuremat saladust: Z-d. Tõepoolest, Lynch avastas, et erinevalt teistest pioneeridest – näiteks Amelia Earhartist, kes kadus 1937. aastal, olles püüdnud lennata ümber maakera –, oli Fawcett enda teekonna jälgimise täiesti võimatuks muutnud. Ta oli hoidnud oma marsruudi nii salajas, et isegi tema naine Nina tunnistas, et Fawcett oli otsustava tähtsusega üksikasju tema eest varjanud. Lynch tuhnis välja vanade ajalehtede artiklid, aga nendes leidus vähe häid vihjeid. Siis leidis ta kapsaks loetud raamatu „Exploration Fawcett“: kogu maadeavastaja mõningatest kirjutistest, mille oli koostanud ja toimetanud tema ellu jäänud poeg Brian ja mis oli avaldatud 1953. aastal. (Ernest Hemingway oli selle raamatu eksemplari oma riiulil hoidnud). Selgus, et raamatus leidub paar vihjet koloneli viimase marsruudi kohta, Fawcetti enese sõnu tsiteerides: „Meie teekond algab Surnud Hobuse laagrist (1921. aastal suri seal mu hobune) 11°43' lõunalaiust ja 54°35' läänepikkust.“ Ehkki koordinaadid olid ainult lähtepunkt, sisestas Lynch need oma GPSi. See näitas üht punkti Amazonase lõunapoolsel valgalal Mato Grossos – selle nimi tähendab paksu metsa – Brasiilia osariigis, mis on suurem kui Prantsusmaa ja Suurbritannia kokku. Surnud Hobuse laagrisse jõudmiseks oli vaja rännata läbi Amazonase kõige läbitungimatuma tihniku; see tähendas minekut ka läbi maade, mis kuulusid indiaanihõimudele, kes olid ennast peitnud tihedasse metsa ja kaitsesid raevukalt oma territooriume.

Väljakutse tundus võimatult raske. Aga tööl finantsaruannete kohal küürutades juurdles Lynch: mis siis, kui Z on tõepoolest olemas? Mis siis, kui džungel on suutnud sellist paika varjata? Veel tänapäeval oletab Brasiilia valitsus, et on üle kuuekümne indiaani­hõimu, kes pole kunagi välismaailmaga kokku puutunud. „Need metsad on [---] peaaegu ainus paik maal, kus põlisrahvad võivad ülejäänud inimkonnast eraldatult elada,“ kirjutas John Hemming, Brasiilia indiaanlastele keskendunud väljapaistev ajaloolane ja Kuningliku Geograafiaseltsi endine direktor.

Indiaanihõimude kaitsmise ülesandega tegeleva Brasiilia ametkonna juht Sydney Possuelo ütles nende suguharude kohta: „Keegi ei tea täpselt, kes nad on, kus nad on, kui palju neid on ja mis keelt nad räägivad.“ 2006. aastal ilmus Kolumbias Amazonase metsadest nukak-makú-nimeline nomaadihõim ja teatas, et nad on valmis nüüdisaegse maailmaga ühinema, ehkki neil polnud aimugi, et Kolumbia on riik, ja nad küsisid, kas lennukid sõidavad taevas mööda nähtamatuid teid.

Leidmata ühel ööl und, läks Lynch oma kabinetti, mis oli täis kaarte ja meeneid tema varasematest ekspeditsioonidest. Fawcetti kohta käivate dokumentide hulgast sattus talle pihku koloneli hoiatus pojale: „Kui see ei õnnestu minu kogemuste abil, siis pole teistel suurt lootust.“ See ei peletanud Lynchi eemale, need sõnad mõjusid talle lihtsalt väljakutsena. „Ma pean minema,“ ütles ta naisele.

Ta leidis endale peagi kaaslase, Rene Delmotte’i, Brasiilia inseneri, kellega ta oli tutvunud seikluslikul võistlusel. Kuude kaupa uurisid kaks meest satelliidifotosid Amazonasest ja lihvisid oma trajektoori. Lynch hankis parima varustuse: purunemiskindlate rehvide ja turbokompressoritega džiibid, kaasaskantavad raadiosaatjad, lühi­laine­raadiod ja generaatorid. Nagu ka Fawcettil, oli Lynchil kogemusi paatide projekteerimisega, ja koostöös laevaehitajaga konstrueeris ta kaks seitsme ja poole meetrist alumiiniumist paati, mis olid soode läbimiseks piisavalt lameda põhjaga. Ta pani ka kokku esmaabipauna, milles oli kümneid vastumürke maomürkidele.

Oma kaaslased valis ta sama hoolikalt. Ta palkas kaks mehaani­kut, kes suutsid kogu varustust remontida, ja kaks kogenud maastikusõitjat. Ta värbas ka doktor Daniel Muñozi, tunnustatud kohtuantropoloogi, kes oli 1985. aastal aidanud identifitseerida Josef Mengele, natsist põgeniku jäänused ja võis aidata kindlaks teha ükskõik millise eseme päritolu, mille nad võiksid Fawcetti rühmast leida: vööpandla, luukillu, kuuli.

Ehkki Fawcett oli hoiatanud, et suured ekspeditsioonid on „viimne kui üks kurvalt lõpetanud“, kasvas rühm peagi kuueteistkümne meheni. Ometi oli veel üks inimene, kes tahtis minna: Lynchi kuueteistkümneaastane poeg James juunior. Sportlik ja veel lihase­lisem kui ta isa, kohevate pruunide juuste ja suurte pruunide silmadega, oli ta käinud varasematel ekspeditsioonidel ja ennast igati eeskujulikult üleval pidanud. Ja nõnda nõustuski Lynch, nagu ka Fawcett, oma poja kaasa võtma.

Meeskond kogunes Cuiabás, Mato Grosso pealinnas, Amazonase vesikonna lõunapiiri lähedal. Lynch jagas laiali enda välja mõeldud pildiga T-särgid, millel oli kujutatud džunglisse suunduvaid jalajälgi. Inglismaal avaldas Daily Mail ekspeditsiooni kohta loo pealkirja all „Kas me oleme kergitamas saladuseloori kolonel Percy Fawcetti loolt?“. Hulk päevi sõitis grupp läbi Amazonase valgala, loksus mööda roopas, põõsastesse kasvanud sillutiseta teid. Mets muutus tihedamaks ja James juunior surus näo vastu akent. Kui ta klaasi udust puhtaks pühkis, nägi ta puude lehekroone pea kohal laiumas, enne kui nende vahele tekkis ava ja päikesekiired langesid metsa, muutes korraga nähtavaks liblikate kollased tiivad ja aarad. Kord märkas ta saja kaheksakümne sentimeetrist madu, poolenisti mudasse kaevunud, sügav lohk silmade vahel. „Jararaca,“ ütles ta isa. See oli lõgismadulane, üks Ameerikate kõige mürgisemaid madusid. (Jararaca hammustusest hakkavad inimese silmad verd jooksma ja ta muutub, nagu bioloog ütles, „tükk-tükilt laibaks“.) Lynch sõitis mao kõrvalt mööda ja mootori mürin kihutas ülejäänud loomad, möiraahvid nende hulgas, rabinal puude latvadesse; ainult moskiitod paistsid paigale jäävat, nad hõljusid sõidukite kohal, nagu oleksid nad valves.

Pärast mitut laagris veedetud ööd jõudis ekspeditsioon rada mööda lagendikule Xingu jõe ääres, kus Lynch püüdis oma GPSi tööle saada.

„Mis lahti?“ küsis üks ta kolleegidest.

Lynch vahtis koordinaate ekraanil. „Me oleme selle paiga lähedal, kus Fawcetti viimati nähti,“ ütles ta.

Radu, mis välult lahkusid, kattis väätide ja liaanide võrk ning Lynch otsustas, et ekspeditsioon peab edasi minema paadiga. Ta käskis mitmel mehel kõige raskema varustusega tagasi pöörduda; kui ta lõpuks leiab paiga, kuhu väikelennuk maanduda saaks, saadab ta raadio teel koordinaadid, et varustus õhuteed pidi kohale toodaks.

Ülejäänud meeskonnaliikmed, James juunior nende hulgas, lasid kaks paati vette ja alustasid oma teekonda piki Xingu jõge allavoolu. Vool kandis neid kiiresti, mööda laiuvatest sõnajalgadest ja buriti-palmidest, ronitaimedest ja mürdist – lõputust võrgust, mis kerkis neist mõlemat kätt. Natuke enne päikeseloojangut läbis Lynch järjekordse käänaku ja arvas siis, et märkas kaugemal kaldal midagi. Ta kergitas oma mütsi serva. Kitsas okstevahelises pilus nägi ta mitmeid silmapaare, mis teda põrnitsesid. Ta käskis oma meestel mootorid seisma panna; keegi ei teinud häält. Kui paadid kaldasse triivides vastu liiva kraapisid, hüppasid Lynch ja tema mehed välja. Samal ajal ilmusid metsast indiaanlased – alasti, aarade pimestavad suled kõrvadest läbi torgatud. Viimaks astus ette üks võimsa kehaehitusega mees, silmade ümber joonistatud mustad sõõrid. Mõningate vigast portugali keelt rääkivate indiaanlaste sõnul, kes tegutsesid tõlkidena, oli ta kuikuro hõimu pealik. Lynch käskis oma meestel välja otsida kingitused, nende hulgas olid helmed ja maiustused ja tikud. Pealik tundus olevat külalislahke ja lubas ekspeditsioonil Kurikuro küla lähedal laagri püsti panna ning väikesel propellerlennukil lähedal asuval lagendikul maanduda.

Kui James juunior sel ööl magada püüdis, juurdles ta, kas Jack Fawcett oli sarnases paigas pikutanud ja samavõrd imelisi asju näinud. Päike äratas ta järgmise päeva koidikul ja ta pistis pea isa telki. „Palju õnne, isa,“ ütles ta. Lynch oli oma sünnipäeva unustanud. Ta oli neljakümne kahe aastane.

Mitu kuikuro’t kutsusid Lynchi ja tema poja samal päeval hiljem lähedal asuvasse jõesoppi, kus nad suplesid nelja-viiekümnekiloste kilpkonnade kõrval. Lynch kuulis ülejäänud meeste ja varustusega maanduva lennuki heli. Ekspeditsioon hakkas lõpuks ilmet võtma.

Mõni hetk hiljem jooksis üks kuikuro mööda teerada lähemale ja karjus midagi oma emakeeles. Kuikuro’d kiirustasid kaldale. „Mis lahti?“ küsis Lynch portugali keeles.

„Jama,“ vastas üks kuikuro’dest.

Indiaanlased hakkasid küla poole jooksma ning Lynch ja tema poeg järgnesid neile, oksad näkku peksmas. Kui nad kohale jõudsid, tuli neile vastu üks nende rühma liige. „Mis toimub?“ küsis Lynch.

„Nad piiravad meie laagrit.“

Lynch nägi, et nende suunas sööstis üle kahekümne indiaani mehe, arvatavasti naaberhõimudest. Ka nemad olid kuulnud saabuva lennuki häält. Paljudel oli alasti kehal musta ja punase värviga tehtud maaling. Neil olid vibud ja pooleteistmeetrised nooled, igivanad vintpüssid ja odad. Viis Lynchi meest lidusid lennuki poole. Piloot oli endiselt kokpitis ja need viis hüppasid lennukisse, ehkki see oli mõeldud ainult neljale reisijale. Nad karjusid piloodile, et see lendu tõuseks, aga too ei paistnud mõistvat, mis toimub. Siis vaatas ta aknast välja ja nägi mitut enda poole ruttavat indiaanlast neid vibudega sihtimas. Kui piloot mootori käivitas, kahmasid indiaanlased tiibadest ja püüdsid takistada lennukil õhku tõusmast. Piloot, kes muretses, et lennuk on ohtlikult raske, pildus aknast välja mis talle iganes pihku jäi – riideid ja pabereid, mis keerlesid propelleri õhuvoos. Lennuk sõitis mürisedes mööda ajutist stardirada, hüples ebatasasustel ning undas ja põikles puude vahel. Hetk enne seda, kui rattad maast tõusid, laskis viimane indiaanlane lahti.

Lynch vaatas, kuidas lennuk kadus, selle järel kerkinud punane tolm tema ümber tiirlemas. Noor indiaanlane, keha värviga kaetud, kes paistis rünnakut juhtivat, astus Lynchi poole vehkides borduna’ga, veidi üle meetri pikkuse kaikaga, millega sõdalased vaenlaste päid sisse tagusid. Ta juhtis Lynchi ja tolle meeskonna üksteist järele­jäänud liiget väikeste paatide juurde. „Kuhu te meid viite?“ küsis Lynch.

„Te jääte elu lõpuni vangi,“ vastas noor mees.

James juunior näppis kaelas rippuvat risti. Lynch oli alati uskunud, et pole mingit seiklust, kuni, nagu ta seda väljendas, „asjad sitaks keeravad“. Aga seda ei olnud ta oodanud. Tal ei olnud varuplaani, mitte mingit kogemust, millele tugineda. Tal polnud isegi relva.

Ta pigistas poja kätt. „Mis ka ei juhtuks,“ sosistas Lynch, „ära minu käsuta midagi ette võta.“

Paadid pöördusid suurelt jõelt kõrvale ja suundusid mööda üht kitsast jõge pidi üles. Kui nad kaugemale džungli sügavusse sõitsid, jälgis Lynch ümbrust – kristallselges vees ujusid iga värvi kalad, taimestik jõe kallastel oli üha paksem. See oli tema arvates kõige ilusam paik, mida ta kunagi näinud oli.