Читать книгу Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames - David Grann - Страница 6

Eessõna

Tõmbasin kaardi tagataskust välja. See oli niiske ja kortsus, pliiatsijooned, millega ma olin enda teed tähistanud, olid luitunud. Vahtisin oma märkmeid, lootes, et need juhatavad mu Amazonasest välja, mitte sinna sügavamale.

Täht Z oli kaardi keskel endiselt nähtav. Ometi tundus see olevat pigem pilge kui tähis, mu narruse järjekordne kinnitus.

Olin ennast alati pidanud erapooletuks reporteriks, kes ei lase oma lugudel end kaasa tõmmata. Kui teised tundusid pöörastele unistustele ja kinnismõtetele alistuvat, püüdsin mina olla nähtamatu tunnistaja. Ja ma olin ennast veennud, et just sellepärast olin reisinud üle kümne tuhande miili, New Yorgist Londonisse, Xingu jõele, ühele kõige pikemale Amazonase lisajõele, just sellepärast olin ma pikki kuid närinud läbi sadadest lehekülgedest Victoria ajastu päevikutest ja kirjadest ja seepärast olin ma jätnud oma naise ja aastase poja ning oma elu suuremale summale kindlustanud.

Kinnitasin endale, et olin lihtsalt sattunud tunnistajaks mitmele põlvkonnale teadlastele ja seiklejatele, kes jäid saatusliku kinnismõtte vangi, püüdes lahendada seda, mida on tihti nimetatud „kahekümnenda sajandi maadeuurimise kõige suuremaks mõistatuseks“ – kadunud linna Z asukohta. Iidne linn, tükkis selle teede ja sildade ja templite võrgustikuga, usuti olevat peidetud maailma suurimasse džunglisse, Amazonasesse. Lennukite ja satelliitide ajastul on see piirkond jäänud üheks viimaseks valgeks laiguks kaardil. Sadu aastaid on see painanud geograafe, arheolooge, impeeriumiehitajaid, aardekütte ja filosoofe. Kui eurooplased esimest korda kuueteist­kümnenda sajandi hakul Lõuna-Ameerikasse jõudsid, olid nad kindlad, et selles džunglis on hiilgav El Dorado kuningriik. Seda otsides surid tuhanded. Uuemal ajal on paljud teadlased jõudnud järeldusele, et keerukam tsivilisatsioon ei oleks saanud kujuneda nii vaenulikus keskkonnas, kus pinnas on põllu harimiseks vilets, moskiitod kannavad edasi surmahaigusi ja metsa varjus varitsevad kiskjad.

Selles piirkonnas valitseb üldise arvamuse kohaselt ürgloodus, see on paik, kus, nagu Thomas Hobbes seda metsikut loodust kirjeldas, „pole kunsti, pole kirjandust, pole ühiskonda, ja mis kõige hullem, valitseb pidev hirm ja vägivaldse surma oht“. Amazonase armutud tingimused on toitnud üht kõige vastupidavamat inimarengu kohta käivat teooriat: keskkonnadeterminismi. Selle teooria kohaselt, isegi kui mõned varased inimesed suutsid planeedi kõige karmimates tingimustes kuidagi toime tulla, sai neist vaevalt areneda enamat kui paar primitiivset hõimu. Ühiskond on teisisõnu geograafia kütkeis. Ja kui Z leitaks sellises pealtnäha elamiskõlbmatus keskkonnas, siis ei oleks see lihtsalt kuldse varakambri leidmine, pelgalt intellektuaalse uudishimu rahuldamine; see, nagu üks ajaleht 1925. aastal kuulutas, „kirjutaks inimkonna ajalukku uue peatüki“.

Peaaegu terve sajandi jooksul ohverdasid uurijad kadunud linna Z leidmiseks kõik, isegi oma elu. Tsivilisatsiooni ja lugematu hulga inimeste, kes seda leida püüdes kadusid, otsingud on mõjutanud Arthur Conan Doyle’i ja Rider Haggardi Victoria ajastu otsinguromaane – mõlemat meest meelitas juhtumisi soov päriselt Z-d otsima minna. Aeg-ajalt pidin ma endale meenutama, et selles loos vastab kõik tõele: indiaanlased röövisid tõepoolest filmistaari; oli tegemist inimsööjatega, varemete, salajaste kaartide ja nuhkidega; maadeavastajad surid nälga, haigustesse, metsloomade rünnakutes ja mürginoolte tõttu; ja seiklused ning surmaga riskimine olid tõeline arusaam Ameerikatest, enne kui Cristoph Kolumbus Uue Maailma rannikule jõudis.

Nüüd, kui uurisin määrdunud kaarti, ei olnud sellel kõigel mingit tähtsust. Vaatasin läbipõimunud puude võrasid ja ronitaimi enda ümber ning hammustavaid kärbseid ja moskiitosid, kes jätsid mu nahale veriseid täppe. Ma olin oma teejuhi kaotanud. Mul olid toit ja vesi otsas. Toppisin kaardi tagasi taskusse ja surusin edasi, püüdsin näkku peksvate okste vahelt pääseteed leida. Siis nägin ma midagi puude vahel liikumas. „Kes siin on?“ hüüdsin. Vastust ei tulnud. Keegi vilksatas võrades, siis veel keegi. Nad tulid üha lähemale ja ma küsisin endalt esimest korda: mida kuradit ma siin teen?