Читать книгу Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames - David Grann - Страница 12

4

Maetud aare

Percy Harrison Fawcett oli ennast harva, kui üldse kunagi, tundnud nii elusana.

Oli aasta 1888 ja tema oli kahekümne ühe aastane kuningliku suurtükiväe leitnant. Ta oli just oma garnisonist Briti koloonias Tseilonis kuuks ajaks puhkusele pääsenud ja ennast üles löönud säravvalge, kuldsete nööpidega mundri ja teravatipulise kiivriga, mille rihm oli tal lõua all kinni tõmmatud. Isegi vintpüssist ja mõõgast hoolimata nägi ta välja nagu poiss – kõige „rohelisem“ noortest ohvitseridest, nagu ta enda kohta ütles.

Ta läks oma bangalosse Fort Frederickis, kust avanes vaade siniselt helkivale Trincomalee lahele. Fawcettil, paadunud koera­armastajal, oli seitse foksterjerit, kes läksid toona tihti ohvitseriga lahingusse kaasa. Ta otsis oma eluruume täitvate kohalike artefaktide seast kirja, mille oli kuhugi torganud. Seal see oligi, seepiapruuni tindiga ümbriku esiküljele kritseldatud veidrate kaardus tähtedega. Fawcett oli saanud kirjakese koloniaalülemalt, kes oli selle saanud külavanemalt, kellele ta oli teene osutanud. Nagu Fawcett hiljem oma päevikus kirjutas, oli ingliskeelne teade kinnitatud salapärase skripti külge ja teatas, et saare sisemaal oli ühes otsas kividega kaetud tasandikul Badulla linn. Singali keeles nimetati seda paika mõnikord Galla-pita-Galla – kivi kivi peal. Sõnum jätkus:

„Nende kivide all on koobas, kunagi oli sellesse lihtne pääseda, aga nüüd on ligipääs keeruline, kuna sissepääs on varjatud kivide, džungli ja pika rohuga. Mõnikord nähakse seal leoparde. Selles koopas on aare [---] lihvimata teemanti­dest ja kulda sellistes kogustes, mida pole näinud paljud kuningadki.“

Ehkki Tseilonil (tänapäevane Sri Lanka) oli „India ookeani ehtekarbi“ kuulsus, ei olnud koloniaalülem sellist ekstravagantset lugu sugugi tõsiselt võtnud ja andnud dokumendid edasi Fawcettile, kes võis neid tema arvates huvitavaks pidada. Fawcettil polnud aimugi, mida neist arvata – need võisid tõenäoliselt olla tühi mula. Aga erinevalt enamikust aristokraatidest ohvitseridest oli tal vähe raha. „Rahatu suurtükiväe leitnandina,“ kirjutas ta, „oli mõte aardest liiga ahvatlev, et seda lihtsalt kõrvale heita.“ See andis ka võimaluse teha sääred sõjaväeosast ja selle valge valitseva klassi juurest, mis peegeldas Inglise ühiskonna kõrgklassi – ühiskonda, mille ühiskondliku auväärsuse pealispinna all oli Fawcetti jaoks alati peitunud mõneti dickenslik õudus.

Tema isa, kapten Edward Boyd Fawcett, oli viktoriaanlik aristokraat, kes oli kuulunud Walesi printsi siseringi ja olnud üks impeeriumi parimaid lööjaid kriketimängus. Aga juba noore mehena oli ta langenud alkoholi küüsi – tema hüüdnimi oli Pirn, sest tema nina oli napsust nii jämedaks läinud –, ja lisaks liiderdamisele lõi ta laiaks ka perekonna varanduse. Aastaid hiljem kirjutas sugulane, kes pingutas, et teda parimas valguses näidata, et kapten Fawcettil olid „suurepärased võimed, mis ei leidnud õiget rakendust – hea inimene, kes sattus halvale teele [---], Ballioli lõpetaja ja suurepärane sportlane [---], purjetaja, võluv ja terane, Walesi printsi talliülem (hiljem nii kuninganna Victoria kui ka Edward VII juures), lõi ta õukonnas laiaks kaks märkimisväärset varandust, hülgas oma naise ja lapsed [---], ja tulenevalt tema elu lõpuosa kombelõtvusest ja napsulembusest, suri ta alkoholi liigtarvitamise tõttu neljakümne viie aastasena“.

Percy ema Myra Elizabeth ei pakkunud nende „häiritud“ olude eest mainimisväärset pelgupaika. „Tema õnnetu abielu põhjustas talle palju frustratsiooni ja kibestumist, kallutas teda kapriissuse ja eba­­õigluse teele, eriti tema laste suhtes,“ kirjutas üks perekonnaliige. Percy usaldas hiljem Conan Doyle’ile, kellega ta oli kirjavahetuses, et tema ema oli läbinisti „vastik“. Ometi püüdis Percy tema mainet, nagu ka oma isa mainet, kaitsta, viidates neile „Exploration Fawcett’is“ vaid möödaminnes. „Ehk oligi kõige parem, et mu lapsepõlv [---] oli nii vaba vanemlikust kiindumusest, et see õpetas mu sissepoole elama.“

Allesjäänud rahaga saatsid Fawcetti vanemad ta Britannia eliitkoolidesse – kaasa arvatud Westminsterisse –, mis olid tuntud oma karmide kasvatusmeetodite poolest. Ehkki Fawcett kinnitas, et sagedased ihunuhtlused „ei muutnud kuidagi mu maailmavaadet“, oli ta sunnitud omaks võtma viktoriaanliku arusaama härrasmehe käitumisest. Riietust peeti iseloomu vaieldamatuks väljenduseks ja ta kandis tihti musta pikka ülekuube ning vesti ja ametlikel puhkudel sabakuube ja torukübarat; laitmatud, venitusraamil ja talgiga ette valmistatud kindad olid nii möödapääsmatud, et mõned mehed kasutasid päeva jooksul kuut paari. Aastaid hiljem kaebas Fawcett, et „mälestusväärne õudustunne [sellise riietuse kandmisest] tuletas ikka veel meelde Westminsteris veedetud halle aastaid“.

Eraklik, võistlushimuline ja ülitundlik Fawcett pidi õppima vestlema kunsti teemadel (aga mitte mingil juhul oma teadmistega eputama), oma jalgadele komistamata valssi tantsima ja käituma häirivalt korrektselt, viibides vastassoo esindajate seltskonnas. Viktoriaanlik ühiskond kartis, et industrialiseerimine õõnestab kristlikke väärtusi, ja oli läbinisti veendunud kehaliste instinktide valitsemise vajalikkuses. Korraldati ristisõdu obstsöönse kirjanduse ja „masturbeerimistõve“ vastu ning maakohtades levitatavates karskusliikumise pamflettides kästi emadel „hoida valvas pilk heinamaadel“. Arstid soovitasid kontrollimatute tungide vaoshoidmiseks „ogalisi peeniserõngaid“. Selline tulisus suunas mõneti Fawcetti vaadet elule kui igikestvale sõjale teda ümbritsevate füüsiliste jõududega. Hilisemates kirjutistes hoiatas ta „meeleliste erutuse ihalemise“ ja „pahede ning himude“ eest, mis on liiga tihti „peidul“.

Aga härrasmehelikkus ei olnud pelgalt kombetäitmine. Fawcettilt oodati, nagu üks ajaloolane viktoriaanliku härrasmehe kohta kirjutas, et ta oleks „sündinud juht [---], sõjas kartmatu“. Sporti loeti ülimaks ettevalmistuseks noortele meestele, kes pidid oma südikust peagi kaugetel lahinguväljadel tõestama. Fawcettist, nagu tema isastki, sai tipptasemel kriketimängija. Kohalike ajalehtede kokkuvõtted ülistasid korduvalt tema „suurepärast“ esitust. Pikk ja sale, silmatorkavalt hea silma ja käe koordinatsiooniga, oli ta sportlaseks sündinud, aga pealtvaatajad panid tema mängustiilis tähele peaaegu maniakaalset otsustavust. Ühe asjatundja sõnul näitab Fawcett söötjatele alati, et „on vaja teha midagi erilist, et teda kõrvale tõrjuda, kui ta on ennast kord paika seadnud“. Kui ta hakkas tegelema ragbi ja poksiga, näitas ta samasugust kangekaelset raevukust; ühes ragbimatšis murdis ta vastastest läbi, ehkki tal olid esihambad varem välja löödud.

Ta oli juba erakordselt sitke, aga muudeti veel sitkemaks, kui ta saadeti seitsmeteistaastasena Kuninglikku Sõjaväeakadeemiasse Woolwichis ehk „töökotta“, nagu seda nimetati. Ehkki Fawcettil polnud mingit tahtmist sõjaväelaseks saada, sundis teda ilmselt minema ema, kellele meeldisid säravad mundrid. Töökoja külmus trügis kodu külmuse asemele. „Nagad“ – uued kadetid nagu Fawcettki – pidid tundide kaupa drillima, ja kui nad eksisid „härras­kadettide“ koodi vastu, said nad kere peale. Vanemad kadetid sundisid tihti nooremaid „õiget tuult otsima“, mis tähendas, et nad pidid paljad käed ja jalad avatud aknast tundideks välja torkama. Või kästi nagadel seista kahel laua peal teineteise otsa sätitud toolil ja löödi alumise tooli jalad alt. Või kõrvetati neid kuuma roobiga.

„Piinamisviisid olid tihti geniaalsed ja mõnikord kõige metsikumate rasside väärilised,“ nentis akadeemia ajaloolane.

Selleks ajaks, kui Fawcett peaaegu kaks aastat hiljem kooli lõpetas, oli talle õpetatud, nagu üks ta kaasaegne seda sõnastas, „pidama surmaohtu elu kõige külgetõmbavamaks vürtsiks“. Veel olulisem, ta oli välja õpetatud Lääne tsivilisatsiooni apostliks: tungida edasi ja pöörata maailm kapitalismi ja kristlusse, muuta karjamaad istandusteks ja hütid hotellideks, tutvustada kiviajas elavatele inimestele aurumootori ja iseliikuri imesid ja hoolitseda selle eest, et päike Briti impeeriumis iialgi ei loojuks.

NÜÜD, KUI FAWCETT lipsas, aardekaart käes, minema eraldatud baasist Tseilonil, leidis ta ennast korraga haljendavate metsade, kristallselge veega randade ja mägede vahelt, kus inimesed riietusid niisugustesse värvidesse, mida ta polnud kunagi varem näinud, mitte matuseliselt musta ja valgesse nagu Londonis – see oli säärane vaatepilt, et isegi igiküüniline Mark Twain, kes külastas seda saart umbes samal ajal, lausus: „Taevake, on see vast ilus!“

Fawcett asus teele ülerahvastatud purjekal, mis oli Briti sõja­laevade kõrval ainult tükike puitu ja kangast. Kui paat abajast lahkus, nägi ta kõrgel rannajärsakul Fort Fredericki, välisseinas kaheksateistkümnenda sajandi lõpust pärinevad suurtükkide laskeavad ajast, mil britid püüdsid neeme vallutada hollandlastelt, kes olid selle enne oma valdusse võtnud portugallastelt. Olles umbes sada kolmkümmend kilomeetrit piki riigi idapoolset kallast allapoole sõitnud, sildus paat Baticaloa sadamas, kus kanuud saabuvate laevade ümber tiirutasid. Singali kaupmehed karjusid üle aerude plartsatustest ja pakkusid vääriskive, eriti torukübara ja vestitaskus hoitava uuriga sahibile, kelle taskud olid kahtlemata naeltest pungil. Pärast maaleminekut piiras Fawcetti sisse suurem hulk kaupmehi: mõned singalid, mõned tamilid, mõned muslimid, kõik nagu kärarikkal turul, hõikamas oma värsket kaupa. Õhk oli paks kuivatatud teelehtede, magusa vanilli ja kakao ning millegi teravama, kuivatatud kala lõhnast, mis ei olnud pelgalt tavaline kirbe merelõhn, vaid karrine. Ja seal oli inimesi: astrolooge, harjuskeid, suhkrumüüjad, kullasseppi, tamtammi tagujaid ja kerjuseid. Umbes saja kuuekümne kilomeetri kaugusele sisemaale Badullasse sõitmiseks valis Fawcett härjavankri, mis ragises ja kägises, kui juhi piits vastu pulli külgi plaksus, ergutades looma mägiteed pidi üles ronima, mööda riisipõldudest ja teeistandustest. Badullas küsis Fawcett Briti istanduseomanikult, kas too oli kuulnud Galla-pita-Galla nimelisest kohast.