Читать книгу Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames - David Grann - Страница 8

1925. aasta külmal jaanuaripäeval tõttas pikk silmatorkav härrasmees läbi Hobokeni sadama New Jerseys aurulaev Vaubanile, saja viiekümne kuue meetrisele liinilaevale, mis oli suundumas Rio de Janeirosse. Ta oli viiekümne seitsme aastane ja üle 180 sentimeetri pikk, sooniliste lihastega pikkadel kätel. Ehkki tema juuksed hakkasid hõredamaks jääma ja tema vuntsides oli halli, oli ta nii heas vormis, et võis kõndida päevi peaaegu või täiesti toidu ja puhkuseta. Tema nina oli lömmis nagu poksijal ja tema olekus oli midagi metsikut, eriti silmades. Need olid lähestikku ja piilusid paksude kulmu­puhmaste alt. Mitte keegi, isegi mitte tema perekond, ei paistnud nende värvi asjus kokkuleppele jõudvat – mõne arvates olid need sinised, teiste meelest hallid. Ometi rabas kõiki tema pilgu jõulisus: mõned nimetasid ta silmi „visionääri silmadeks“. Teda oli tihti pildistatud ratsasaabastes, Stetsoni kaabu peas ja vintpüss õlale visatud, aga isegi ülikonna ja lipsuga ning ilma tavapärase metsiku habemepuhmata tundsid rahvahulgad ta kail ära. Ta oli kolonel Percy Harrison Fawcett ja tema nimi oli tuntud kogu maailmas.

Ta oli viimane suurtest vanamoelistest maadeuurijatest, kes tungisid kaardistamata paikadesse, kaasas vaid matšeete, kompass ja peaaegu jumalik sihikindlus. Ligi kakskümmend aastat olid lood tema seiklustest köitnud avalikkuse kujutlusvõimet: kuidas ta oli jäänud Lõuna-Ameerika ürglooduses ellu ilma kontaktita välismaailmaga; kuidas teda olid rünnanud vaenulikud suguharud, kellest paljud ei olnud kunagi varem valget inimest näinud; kuidas ta oli võidelnud piraajadega, elektriangerjatega, jaaguaridega, krokodillidega, vampiirnahkhiirtega ja anakondadega, nende hulgas ühega, kes oli ta peaaegu puruks pigistanud; ja kuidas ta oli ilmunud lagedale kaartidega piirkondade kohta, kust ei olnud naasnud ükski varasem ekspeditsioon. Teda nimetati Amazonase David Livingstone’iks, ja usuti, et tema vastupidavus ületab teisi sel määral, et paar kolleegi väitsid koguni, et surm teda võtta ei suuda. Ühe Ameerika maadeavastaja kirjelduse kohaselt oli ta alistamatu tahte, lõputu energiavaruga kartmatu mees; teine ütles, et ta võib „kõndida ükskõik kellest kaugemale, rännata kaugemale, läbi uurida rohkem“. Londoni Geographical Journal, selle ala silmapaistvaim väljaanne, täheldas 1953. aastal: „Fawcett tähistas ajastu lõppu. Teda võiks peaaegu nimetada viimaseks individualistlikuks maadeavastajaks. Lennukite, raadioside, organiseeritud ja korralikult rahastatud ekspeditsioonide aeg ei olnud veel kätte jõudnud. Tema puhul oli tegemist kangelaslooga „„Inimene metsa vastu““.

Kuninglik Geograafiaselts autasustas teda kuningas George V heakskiidul 1916. aastal kuldmedaliga „tema panuse eest Lõuna-Ameerika kaardistamisse“. Ja iga paari aasta tagant, kui ta džunglist välja ilmus, luukõhn ja läbi ligunenud, kogunesid kümned teadlased ja suurkujud seltsi saali teda kuulama. Nende hulgas oli sir Arthur Conan Doyle, kellest väideti, et ta oli kogunud Fawcetti kogemusi oma 1912. aastal ilmunud raamatu „Kadunud maailm“ jaoks, milles uurijad „kaovad Lõuna-Ameerikas tundmatusse“ ja leiavad ühel eraldatud platool maa, millel elavad üleilmsest väljasuremisest pääsenud dinosaurused.

Kui Fawcett sel jaanuaripäeval laevatrepi poole liikus, meenutas ta kõhedust tekitaval moel üht raamatu tegelastest, lord John Roxtonit:

„Selles näos oli midagi Napoleon III-t ja midagi Don Quijotet meenutavat, kuid ühtlasi ka midagi, mis oli iseloomulik vaba õhku, koeri ja hobuseid armastavale erksale ning innukale inglise maadžentelmenile [---] Ta räägib pehme häälega ja käitub väga rahulikult, kuid tema sädelevate siniste silmade põhjas varitseb raev ja vankumatu otsustavus, mis on seda ohtlikumad, et ta neid vaos hoiab.“2

Mitte ühtegi Fawcetti varasemat ekspeditsiooni ei saanud võrrelda eelseisvaga ja ta suutis vaevu talitseda oma kärsitust, seistes teiste reisijate hulka järjekorda, et minna aurulaev Vaubani pardale. Laev, mida reklaamiti maailma parimana, oli üks Lamport & Holti eliitklassi kuuluvaist. Sakslased olid esimese maailmasõja ajal firma paljud liinilaevad uputanud, aga see oma musta soolakriimulise kere ning elegantsete valgete tekkide ja triibuliste korstendega, mis paiskasid taevasse tossu, oli pääsenud. Ford T-d vedasid reisijaid kaile, kus sadamatöölised aitasid kohvrid laevale kärutada. Paljud meessoost reisijad kandsid siidilipse ja kõvakübaraid; naistel olid karusnahksed mantlid ja sulgedega kübarad, nagu osaleksid nad mingil seltskonna­üritusel, mis vastaski ju teatud moel tõele – luksuslike liinilaevade reisijate nimekirjad jõudsid ajalehtede kõmukülgedele, mida noored neiud hoolega uurisid, püüdes leida väärilisi poissmehi.

Fawcett trügis oma varustusega edasi. Tema kohvrid olid täis relvi, konservtoitu, piimapulbrit, signaalrakette ja käsitööna valmistatud matšeetesid. Tal olid kaasas ka mõõdistamiseks vajalikud instrumendid: sekstant ja kronomeeter pikkus- ja laiuskraadi määramiseks, aneroidbaromeeter õhurõhu määramiseks ja glütseriinkompass, mis mahtus talle taskusse. Fawcett oli kõik asjad valinud, tuginedes aastatepikkusele kogemusele; isegi kaasa pakitud riided olid kergest rebenemiskindlast gabardiinist. Ta oli näinud, kuidas inimesed surevad kõige tühisemana tunduva näpuvea – rebenenud võrgu või pisut liiga kitsa saapa tõttu.

Fawcett oli teel Amazonasesse, tohutusse džunglisse, mis oli peaaegu sama suur kui USA mandriosa, tegema „sajandi suurt avastust“, nagu ta seda nimetas – leidma kadunud tsivilisatsiooni. Selleks ajaks oli suurem osa maailmast läbi uuritud, selle nõiduslik loor oli kerkinud, aga Amazonas oli endiselt sama salapärane kui kuu tagumine külg. Nagu Kuningliku Geograafiaseltsi endine president ja üks oma aja maailma tunnustatumaid geograafe sir John Scott Keltie oli märkinud: „Keegi ei tea, mis seal on.“

Ajast, mil Francisco de Orellana 1542. aasta Hispaania konkistadooride armeega mööda Amazonast laskus, pole arvatavasti ükski teine paik planeedil kujutlusvõimet sel määral sütitanud – ega mehi surma meelitanud. Gaspar de Carvajal, dominiiklasest munk, kes Orellanaga liitus, kirjeldas džungli naissõdalasi, kes sarnanesid müütiliste Antiik-Kreeka amatsoonidega. Pool sajandit hiljem rääkis sir Walter Raleigh indiaanlastest, kelle „silmad on õlgadel ja suud keset rinda“ – legend, mille Shakespeare kudus „Othellosse“:

ja inimõgijaist, kes üksteist söövad,

antropofaagidest, ja neist, kel pead

on allpool õlgu.3

See, mis piirkonna kohta tõele vastas – puudepikkused maod, sigade mõõdus närilised – oli piisavalt uskumatu, et ükski ilustus ei tundunud liiga pöörane. Ja kõige lummavam kujutelm kõigi hulgast oli El Dorado. Raleigh väitis, et kuningriigis, millest konkistadoorid indiaanlastelt kuulnud olid, leidus nii rikkalikult kulda, et selle elanikud jahvatavad metalli pulbriks ja puhuvad seda „läbi õõnsate keppide oma alasti kehadele, kuni nad kõik pealaest jalatallani säravad“.

Aga ometi olid kõik El Doradot leida püüdnud ekspeditsioonid lõppenud katastroofiga. Carvajal, kelle rühm oli kuningriiki otsinud, kirjutas oma päevikus: „Me kannatasime sellist puudust, et sõime ainult lehti, rihmu ja saapapaelu, mida me valmistasime teatud taimedest, ja selle tagajärjena jäime me nii nõrgaks, et ei suutnud enam püsti seista.“ Umbes neli tuhat meest suri ainuüksi sellel ekspeditsioonil nälja ja haiguste ja oma territooriumi mürginooltega kaitsvate indiaanlaste käe läbi. Teised El Doradot otsinud rühmad hakkasid nälja tõttu inimesi sööma. Paljud maadeavastajad läksid hulluks. 1561. aastal ässitas Lope de Aguirre oma mehed raevunult veretööle, karjudes: „Kas jumal arvab, et kuna sajab, jätan ma [---] maailma hävitamata?“ Aguirre pussitas isegi oma last, sosistades: „Anna ennast jumalale, mu tütar, sest ma kustutan nüüd su eluküünla.“ Enne kui Hispaania kuningakoda üksused teda peatama läkitas, hoiatas Aguirre kirjas: „Ma annan teile, kuningas, kristlase ausõna, et kui tuleb ka sada tuhat meest, ükski ei pääse. Kõik need teated on valed: selle jõe ääres pole midagi peale meeleheite.“ Aguirre’i kaaslased hakkasid viimaks mässama ja tapsid ta; tema keha neljastati ja Hispaania võimud panid „Jumala karistuse“ pea metallpuuris välja. Ometi jätkasid ekspeditsioonid otsinguid veel kolm sajandit, kuni pärast seda, kui surm ja kannatused olid nõudnud lõivuks koguni Joseph Conradi, järeldas enamik arheolooge, et El Dorado on vaid pelk illusioon.

Aga Fawcett oli kindel, et Amazonases asub imeline kuningriik, ja ta ei olnud järjekordne õnneotsija ega peast põrunu. Teadlasena oli ta aastaid oma arvamuse kinnituseks tõendusmaterjali kogunud – kaevanud üles artefakte, uurinud kaljujooniseid ja küsitlenud suguharusid. Ja pärast raevukaid võitlusi kahtlejatega olid kõige lugupeetumad teadusasutused Fawcetti rahastanud, nende hulgas Kuninglik Geograafiaselts, Ameerika Geograafiaselts ja Ameerika indiaanlaste muuseum. Ajalehed kuulutasid, et peagi vapustab ta maailma. Atlanta Constitution deklareeris: „See on tõenäoliselt kõige riskantsem ja kindlasti kõige tähelepanuväärsem sedasorti seiklus, mille lugupeetud teadlane konservatiivsete teadusasutuste toel on ette võtnud.“

Fawcett oli otsustanud, et iidne, väga kultuurne rahvas elab endiselt Brasiilia Amazonases ja nende tsivilisatsioon on nii vana ja keerukas, et muudab igaveseks läänemaailma suhtumise Ameerikatesse. Ta oli ristinud selle kadunud maailma Z-linnaks. „Keskpunkti nimetan ma Z-ks – see on meie peamine sihtpunkt –, see asub orus, mis on umbes kuueteistkümne kilomeetri laiune, ja linn on selle keskel silmapaistval kohal, selle juurde viib kividest tee,“ oli Fawcett varem väitnud. „Majad on madalad ja akendeta ning linnas on püramiidikujuline tempel.“

Reporterid hüüdsid Hobokeni kail – Manhattanist üle Hudsoni jõe – küsimusi, lootes Z asukohta teada saada. Esimese maailmasõja tehnoloogiliste õuduste kiiluvees ja kiireneva linnastumise ning industrialiseerimise keskel suutsid vaid üksikud sündmused avalikkuse tähelepanu võita. Üks ajaleht kiljatas: „Sestsaadik, kui Ponce de León tungis tundmatusse Floridasse, otsides igavese nooruse allikat [---], ei ole põnevamat seiklust kavandatud.“

Fawcett rõõmustas „sumina“ üle – nii nimetas ta seda kirjas sõbrale –, aga valis küsimustele vastates hoolega sõnu. Ta teadis, et tema peamine konkurent, Ameerika multimiljonärist arst Alexander Hamilton Rice, kelle käsutuses olid tohutud ressursid, sisenes juba džunglisse, kaasas enneolematu varustus. Fawcetti hirmutas väljavaade, et Z-i leiab doktor Rice. Mitu aastat varem oli Fawcett olnud tunnistajaks, kui kolleeg Kuninglikust Geograafiaseltsist, Robert Falcon Scott, oli asunud teele eesmärgiga saada esimeseks maade­avastajaks, kes on jõudnud lõunapoolusele, ainult selleks, et kohale jõudes ja veidi enne surnuks külmumist avastada, et tema norralasest rivaal, Roald Amundsen, oli temast kolmekümne kolme päeva jagu ette jõudnud. Hiljutises kirjas Kuninglikule Geograafiaseltsile kirjutas Fawcett: „Ma ei saa rääkida kõike, mida ma tean, ega nimetada isegi täpsemat paikkonda, kuna need asjad imbuvad välja, ja teerajajale pole mõrumat pilli, kui avastada, et tema töö vili on langenud teiste kätte.“

Samuti pelgas ta, et kui ta avaldab infot marsruudi kohta ja teised püüavad Z-d leida või teda päästa, on tulemuseks lugematu hulk hukkunuid. Samas piirkonnas oli varem kadunud tuhande neljasajast relvastatud mehest koosnev ekspeditsioon. Teade, mis telegrafeeriti üle maailma laiali, kuulutas: „Fawcetti ekspeditsioon [---] tungib maale, kust mitte keegi ei ole tagasi tulnud.“ Ja Fawcett, kes oli otsustanud jõuda kõige raskemini ligipääsetavatesse piirkondadesse, ei kavatsenud teiste uurijate eeskujul minna paadiga; ta kavatses hoopis jalgsi otse läbi džungli lõigata. Kuninglik Geograafiaselts oli hoiatanud, et Fawcett „on ainus elusolev geograaf, kes võiks sellisel ekspeditsioonil edukaks osutuda“ ja et „ükskõik kellel teisel pole mingit lootust tema jälgedes käia“. Enne Inglismaalt lahkumist pihtis Fawcett oma nooremale pojale Brianile: „Kui see ei õnnestu minu kogemuste abil, siis pole teistel suurt lootust.“

Kui reporterid tema ümber käratsesid, selgitas Fawcett, et ainult väikesel ekspeditsioonil on mingisugunegi võimalus ellu jääda. See suudaks endale tee pealt toitu leida ega kujutaks endast vaenulikele indiaanlastele ohtu. Ekspeditsioon, oli ta kinnitanud, „ei ole poputatud uuringurühm, keda saadab koormakandjate, teejuhtide ja veoloomade armee. Sellised ülirasked ekspeditsioonid ei jõua kuhugi; nad jõlguvad tsivilisatsiooni piiril ja naudivad avalikkuse tähelepanu. Seal, kus algab tõeline ürgmets, ei ole nagunii koorma­kandjaid, kuna nad kardavad metslasi. Loomi ei saa võtta, kuna pole karjamaid ja neid ründaks putukad ning nahkhiired. Pole teejuhte, kuna keegi seda piirkonda ei tunne. Varustusest tohib kaasa võtta ainult hädatarviliku ja kõike peab tassima ise ning uskuma, et suudetakse elada, saades sõpradeks paljude suguharudega, kellega kohtutakse“. Ta lisas nüüd: „Me jääme kõigi välismõjude kätte [---]. Me peame saavutama närvide süsteemi ja vaimse vastupanuvõime, samuti füüsilise, kuivõrd nendes tingimustes murduvad mehed tihti, kuna vaim annab järele enne kui keha.“

Fawcett oli valinud enda kaaslasteks ainult kaks inimest: oma kahekümne ühe aastase poja Jacki ja Jacki parima sõbra Raleigh Rimelli. Ehkki nad polnud kunagi ekspeditsioonil käinud, uskus Fawcett, et nad on missiooni jaoks ideaalsed: karastatud, lojaalsed ja – kuna nad olid nii lähedased – oli ebatõenäoline, et nad pärast kuudepikkust isolatsiooni ja kannatusi „hakkaksid üksteist ahistama ja taga kiusama“ – või, nagu see selliste ekspeditsioonide puhul tavaline oli, mässama. Jack oli tema venna Briani sõnutsi isa peegelpilt: pikk, hirmutavalt heas vormis ja askeetlik. Ei tema ega ta isa ei suitsetanud sigarette ega joonud. Brian märkis, et Jacki sada üheksakümmend sentimeetrit koosneb ainult luudest ja lihastest ja kolm peamist kehalise allakäigu kiirendajat – alkohol, tubakas ja ulaelu – on tema jaoks vastikud. Kolonel Fawcett, kes elas rangelt karsket elu, väljendas seda pisut teisiti: „Ta on [---] nii kehalt kui ka vaimult täiesti süütu.“

Jack, kes oli juba poisipõlvest saati tahtnud isaga mõnele ekspeditsioonile kaasa minna, oli selleks aastaid valmistunud: teinud jõutrenni, pidanud ranget dieeti, õppinud portugali keelt ja tähtede järgi orienteerumist. Samas ei olnud ta eriti pidanud tegelike raskustega rinda pistma ja tema helenduva naha, vast tärganud vuntside ja siledaks kammitud pruunide juustega piiratud näost ei paistnud sugugi isa karmust. Stiilses riietuses nägi ta välja pigem nagu filmitäht, kelleks ta lootis pärast võidukat tagasitulekut saada.

Raleigh, ehkki Jackist väiksem, oli oma 180 sentimeetrit pikk ja lihaseline. („Suurepärane füüsis,“ ütles Fawcett Kuninglikule Geograafiaseltsile.) Tema isa oli olnud kirurg kuninglikus mereväes ja surnud, kui Raleigh oli viieteistkümneaastane. Tumedatest juustest moodustus Raleighi laubale kiilukujuline kahl, tema vuntside otsad kaardusid üles ja tema iseloom oli lustakalt üleannetu.

„Ta oli sündinud kloun,“ ütles Brian Fawcett, „ideaalne täiendus tõsisele Jackile.“ Kaks poissi olid olnud täiesti lahutamatud sestsaadik, kui nad üles kasvades Seatoni, Devonshire’i maakohtades ringi uitasid, ratastega sõitsid ja püsse paugutasid. Jack oli kirjutanud ühele Fawcettide usaldusmehele: „Nüüd tuleb meiega ka Raleigh Rimell ja ta on sama suures vaimustuses kui mina [---]. Ta on ainus lähedane sõber, kes mul kunagi olnud on. Ma tunnen teda ajast, kui olin seitsmeaastane, ja me oleme olnud sellest saadik peaaegu kogu aeg koos. Ta on täiesti aus ja igas mõttes korralik inimene ja me tunneme teineteist läbi ja lõhki.“

Kui Jack ja Raleigh nüüd erutunult laeva pardale astusid, põrkasid nad kokku kümnete valgetes tärgeldatud mundrites stjuuarditega, kes tõttasid läbi laeva koridoride telegrammide ja reisijatele tervituseks saadetud puuviljakorvidega. Vältides hoolikalt laeva ahtriosa, kus reisis vaesem rahvas, juhatas stjuuard maadeuurijad esimese klassi kajutitesse laeva keskel, kaugel sõukruvide mürinast. Tingimused ei sarnanenud kuigivõrd nendele, mis olid valdavad siis, kui Fawcett kaks aastakümmet varem esimest korda Lõuna-Ameerikasse reisis, või mida Charles Dickens, kes ületas Atlandi 1842. aastal, kirjeldas kui „täiesti kasutuskõlbmatut, läbinisti lootusetut ja üdini naeruväärset kasti“. (Söögituba, lisas Dickens, sarnanes „akendega surnu­vankriga“.) Nüüd oli kõik kujundatud uut tõugu reisijate – tühipaljaste turistide, nagu Fawcett neid halvustavalt nimetas – jaoks, kel polnud suurt aimu „paikadest, mis nõuavad tänapäevalgi teatavat vastupidamist, pigistavad elu välja ja eeldavad füüsist, mis aitab ohtudele vastu seista“. Esimese klassi kajutites olid voodid ja voolav vesi; illuminaatoritest pääsesid sisse välisvalgus ja värske õhk ning pea kohal keerlesid elektrilised ventilaatorid. Laeva tutvustav brošüür kiitles, et Vaubani „täiusliku ventilatsiooni tagavad kaasaegsed seadmed“, mis aitavad „võidelda muljega, et reis troopikasse ja sealt läbi tähendab tingimata ebamugavusi“.

Fawcettil, nagu paljudel teistel viktoriaanlikel maadeuurijatel, oli palju hobisid, ta polnud ainult isehakanud geograaf ja arheoloog, vaid ka andekas kunstnik (tema tušijoonistused olid Kuninglikus Akadeemias välja pandud) ja laevaehitaja (ta oli patenteerinud ichthoid curve’i, mis aitab laeva kiirust mitme sõlme võrra tõsta). Hoolimata huvist mere vastu, kirjutas ta oma naisele Ninale, kes oli tema kõige vankumatum toetaja ja tegutses tema kõneisikuna, kui ta ära oli, et aurulaev Vauban ja reis olid „üsna väsitavad“: ta tahtis ainult džunglisse jõuda.

Jack ja Raleigh uurisid põnevusega laeva luksuslikku interjööri. Nende kajutite lähedal oli võlvlagede ja marmorsammastega kaunistatud puhketuba. Veidi kaugemal oli söögituba valgete linade ja musti lipse kandvate ettekandjatega, kes serveerisid röstitud lambaribisid ja karahvinidega veini ning mängis orkester. Laevas oli isegi spordisaal, kus noored mehed said oma retke tarvis treenida.

Jack ja Raleigh ei olnud enam kaks anonüümset noorukit: nad olid, nagu ajaleht neid hüüdis, „vaprad“, „vintsked inglased“, kes mõlemad sarnanesid sir Lancelotiga. Nad kohtusid aukandjatega, kes tahtsid, et nad nende lauda istuks, ja naistega, kes suitsetasid pikki sigarette ja kelle välimus oli – nagu kolonel Fawcett seda nimetas – „vähima häbitundeta südikas“. Kõigi kuulduste kohaselt oli Jack naiste seltskonnas kohmetu ega osanud käituda: talle, paistis, olid nad sama saladuslikud ja kauged kui Z. Aga Raleigh flirtis peagi ühe tüdrukuga ning ärples kahtlemata eelseisvate seiklustega.

Fawcett teadis, et Jacki ja Raleighi jaoks oli ekspeditsioon ikka veel vaid kujutlus. New Yorgis olid noormehed pidevat ülepingutatud tähelepanu juba maitsta saanud: öid Waldorf-Astoria hotellis, mille kuldsaali olid nende viimasel õhtul kogunenud terve linna mõjukamad isikud ja teadlased neile ärasaatmispidu korraldama; toostid National Arts Club’is; vahepeatus Ellise saarel (immigratsiooni­ametnik oli üles tähendanud, et ükski neist ei olnud ateist, polügamist, anarhist ega sant); ning kinosaalid, kus Jack oli käinud päeval ja ööl.

Kui Fawcett oli retkedel aastate jooksul vastupidavust kogunud, pidid Jack ja Raleigh sellega korraga hakkama saama. Aga Fawcett ei kahelnud sugugi, et nad tulevad toime. Oma päevikutes kirjutas ta, et „Jack on õigest materjalist“, ja ennustas: „Ta on piisavalt noor, et kohaneda ükskõik millega ja paar kuud teel muudavad ta piisavalt tugevaks. Kui ta minust eeskuju võtab, siis ei taba teda ükski nakkus ega tõbi [---], ja hädaolukorra puhul, usun ma, on ta piisavalt vapper.“ Fawcett väljendas sama kindlat usku Raleigh’i, kes vaatas Jackile alt üles pea sama aukartusega kui Jack oma isale. „Raleigh järgneb talle kuhu iganes,“ täheldas Fawcett.

Laeva meeskond hakkas hüüdma: „Kõik kaldale, kes kaldale lähevad.“ Kapteni vile kajas üle sadama vastu ja laev hakkas kriiksudes ning õõtsudes kaist eemalduma. Fawcett nägi Manhattani siluetti Metropolitan Life Insurance Company Tower’iga, mis oli kunagi olnud planeedi kõrgeim hoone, ja Woolworth Building’uga, mis oli sellest tolleks ajaks möödunud – metropoli, mis säras tuledes, nagu oleks keegi kõik tähed kokku kogunud. Jack ja Raleigh tema kõrval, hüüdis Fawcett kail seisvatele reporteritele: „Me tuleme tagasi ja toome kaasa selle, mida otsime!“

2 Inglise keelest tõlkinud R. Toming. Eesti Riiklik Kirjastus, 1958.

3 Tõlkinud: Jaan Kross.