Читать книгу Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames - David Grann - Страница 11

3

Otsing algab

Iga otsirännak, nagu me oleme uskuma hakanud, algab millestki romantilisest. Ometi ei oska ma öelda, mis see minu oma puhul olla võis.

Lubage, ma teen selle selgeks: ma ei ole maadeuurija ega seikleja. Ma ei roni mägedes ega käi jahil. Mulle ei meeldi isegi telkimas käia. Olen alla 175 sentimeetri pikkune ja peaaegu neljakümneaastane, vohava vöökoha ja hõrenevate mustade juustega. Mul on kerato­koonus – degeneratiivne sarvkestahaigus, mille tõttu mul on pimedas raske näha. Minu suunataju on olematu ning ma kipun unustama, kuhu ma metroos jõudnud olen, ja Brooklynis oma peatusest mööda sõitma. Mulle meeldivad ajalehed, kiirtoit, spordivõistluste tipp­hetked (salvestatud TiVoga), ja kui kliimaseade korralikult jahutab. Mul on iga päev valida, kas ronida üles oma korterisse kahest trepist või sõita liftiga, ja ma otsustan alati lifti kasuks.

Aga kui ma mingi loo kallal töötan, siis on asjad teisiti. Juba sestsaadik, kui ma olin noor, on mind meelitanud mõistatused ja seikluslood, need, mida Rider Haggard kaasahaaravateks nimetas. Esimesed lood, mida ma mäletan, räägiti mu vanaisa Monya kohta. Ta oli siis seitsmekümnendates, põdes Parkinsoni, istus värisedes meie verandal Westportis, Connecticutis ning vaatas tühja pilguga silmapiiri poole. Samas meenutas mu vanaema lugusid vanaisa seiklustest. Ta jutustas mulle, et vanaisa oli olnud Vene karusnahakaupmees ja vabakutseline National Geographicu fotograaf, 1920ndatel üks vähestest läänemaailma kaamerameestest, keda lubati paljudesse Hiina ja Tiibeti osadesse. (Mõned sugulased kahtlustavad, et ta oli nuhk, ehkki me pole kunagi leidnud midagi, mis seda teooriat kinnitaks.) Mu vanaema meenutas, kuidas Monya läks natuke enne nende pulmi Indiasse kalleid karusnahku ostma. Nädalad möödusid, ilma et temast oleks midagi kuulda olnud. Lõpuks saabus postiga kortsus ümbrik. Selles oli ainult määrdunud foto: pildil oli Monya, kes lamas malaariast piinatuna kõveras ja surmkahvatuna moskiitovõrgu all. Ta tuli lõpuks tagasi, aga kuna ta oli ikka veel nõrk, toimusid pulmad haiglas. „Siis ma sain aru, et olen omadega sees,“ ütles mu vanaema. Ta rääkis, et Monyast sai mootorrattavõidusõitja, ja kui ma talle kahtlustava pilgu heitsin, harutas ta lahti taskuräti, milles oli üks vanaisa kuldmedalitest. Ükskord, kui ta oli Afganistanis karusnahku toomas, sõitis ta mootorrattal läbi Khyberi kuru, sõber külgkorvis, kui pidurid kadusid. „Kuna mootorratas läks kontrolli alt välja, jättis su vanaisa oma sõbraga jumalaga,“ meenutas vanaema. „Siis märkas Monya paari meest teed remontimas; nende kõrval oli suur mullahunnik, ja ta sõitis otse sinna. Su vanaisa ja tema sõber lendasid hunnikusse. Nad murdsid mõned luud, ei midagi hullemat. Muidugi ei takistanud see su vanaisa hiljem sõitmast.“

Minu jaoks oli nende seikluste kõige imelisem osa see tegelane, kelle ümber need keerlesid. Ma olin oma vanaisa tundnud ainult vana mehena, kes suutis vaevu kõndida. Mida enam vanaema tema kohta rääkis, seda suuremaks kasvas minu himu pisiasjade järele, mis võiksid aidata mul teda mõista; ometi oli temas midagi niisugust, mis jäi isegi mu vanaemale arusaamatuks. „See on lihtsalt Monya,“ ütles ta käega rehmates.

Kui minust sai reporter, tõmbasid mind lood, mis „kaasa haaravad“. 1990ndatel töötasin ma kongressi korrespondendina, aga tegin alatasa oma ülesannete juurest kõrvalepõikeid, et uurida lugusid petistest, mafioosodest ja nuhkidest. Kuigi suurema osa mu artiklite vahel ei paista seost olevat, on neil tavaliselt üks ühisnimetaja: kinnis­idee. Need räägivad tavalistest inimestest, keda miski on sundinud tegema erakordseid asju – asju, mida enamik meist eal ette võtta ei söandaks –, kelle pähe tungib mingi mõtteidu, mis kasvab seni, kuni neelab ta alla.

Olen alati mõelnud, et minu huvi nende inimeste vastu on puhtalt kutsealane: nad on lihtsalt parim materjal. Aga aeg-ajalt kahtlustan, kas ma ei sarnane neile rohkem, kui söandan endale tunnistada. Reporteritöö hulka kuulub üksikasjade lõputu väljakaevamine mõne varjatud tõsiasja avastamise lootuses. Oma naise meelehärmiks kipun lugude kallal töötades kõike muud unustama. Ma unustan arveid maksta ja habet ajada. Ma ei vaheta riideid nii tihti, kui peaksin. Ma võtan koguni riske, mida ma muidu kunagi ei võtaks: rooman mitmekümne meetri sügavusel Manhattani tänavate all koos muttideks hüütud tunnelikaevajatega või sõidan metsiku tormi ajal kaasa hiidkalmaaride püüdjate lootsikus. Kui ma sellelt paadisõidult tagasi jõudsin, ütles mu ema: „Tead, sa meenutad mulle su vanaisa.“

Kui ma 2004. aastal Conan Doyle’i ja Sherlock Holmesi asjatundja saladuslikku surma uurisin, koperdasin ma viitele, kuidas Fawcett oli olnud „Kadunud maailma“ kirjutamisele inspiratsiooniks. Kui ma tema kohta rohkem lugesin, hakkas mind intrigeerima fantastiline kujutlus Z-st: et Amazonases võis olla olnud monumentaalse arhitektuuriga arenenud tsivilisatsioon. Kahtlustan, et nagu teistelgi, oli mu ainus mulje Amazonasest see, et sealsed laialipillatud hõimud elavad kiviajas – arvamus, mis ei pärine ainult seiklusjuttudest ja Hollywoodi filmidest, vaid ka õpetlaste aruannetest.

Keskkonnakaitsjad on Amazonast tihti kirjeldanud „puutumatu metsana“, mis kuni viimase aja metsameeste ja sissetungijate rünnakuni oli olnud inimese mõjust täiesti puutumata. Veelgi enam – paljud arheoloogid ja geograafid väidavad, et tingimused Amazonases, nagu ka Arktikas, välistavad suurte populatsioonide kujunemise, mida on vaja keerukate ühiskondade arenguks, milles oleks tööjaotus ja poliitilised hierarhiad nagu hõimuliitudes ja kuningriikides. Arvatavasti kõige mõjukam nüüdisaegne Amazonase arheoloog on Betty Meggers Smithsoniani instituudist. 1971. aastast pärineb tema kuulus määratlus, kui ta nimetas seda piirkonda „valeparadiisiks“ – paigaks, mis kogu oma floorast ja faunast hoolimata on inimeste suhtes vaenulik. Vihmad ja üleujutused, nagu ka kõrvetav päike, leotavad elutähtsad toiteained maapinnast välja ja muudavad suuremahulise põllu­majanduse võimatuks. Sellisel karmil maastikul, kinnitavad nii Meggers kui ka teised teadlased, jäävad ellu ainult väikesed nomaadihõimud. Kuna maa toidab nii halvasti, kirjutas Meggers, pidid hõimud, isegi kui nad suutsid näljast ja haigustest tingitud raskustest üle saada, ikkagi veel jõudma oma rahva arvukuse kontrollimiseks vajalike „kultuuriliste asendusteni“ – kaasa arvatud omade tapmine. Mõned hõimud tavatsesid tappa lapsi, jätta oma haiged üksi metsa või olid nad ametis veritasu ja sõdimisega. 1970ndatel ütles Claudio Villas Boas, üks olulisemaid Amazonase indiaanlaste kaitsjaid, reporterile: „See on džungel, ja vigase lapse tapmine – või perekonnata inimese hülgamine – võib olla hõimu ellujäämise seisukohast hädavajalik. Alles nüüd, kui džungel on kadumas ja selle seadused hakkavad tähendust kaotama, šokeerib see meid.“

Nagu Charles Mann märgib oma raamatus „1491“, aitas antropoloog Allan R. Holmberg kristalliseerida nii üldise kui ka teadusliku suhtumise Amazonase indiaanlastesse kui primitiivsetesse inimestesse. Olles Boliivias varastel 1940ndatel uurinud sirionó hõimu liikmeid, kirjeldas Holmberg neid kui „üht maailma kultuuriliselt kõige tagurlikumat rahvast“, ühiskonda, mis oli nii ametis toiduotsingutega, et ei olnud oma arengus jõudnud kunsti, religiooni, riiete, loomade kodustamise, kindla peavarju, äritegevuse ega teede rajamiseni, nad ei suutnud isegi üle kolme loendada. „Mingeid andmeid ei koguta,“ ütles Holmberg, „ja pole mitte mingisugust kalendrit.“ Sirionó’del ei olnud isegi „romantilise armastuse kontsept­siooni“. Nad olid, võttis ta kokku, „inimesed, kes on täielikult looduse meelevallas“. Meggersi arvates oli arenenum tsivilisatsioon rännanud Andidest Marajó saarele Amazonase suudmes, ainult selleks, et laiali pudeneda ja välja surra. Lühidalt: tsivilisatsiooni jaoks oli Amazonas surmalõks.

Z kohta infot kogudes avastasin ma, et rühm revisionistidest antropolooge ja arheolooge on nendes pikaajalistes vaadetes üha enam kahtlema hakanud, uskudes, et tegelikult võis arenenud tsivilisatsioon Amazonases esile kerkida. Sisuliselt väidavad nad, et traditsionalistid on alahinnanud kultuuride ja ühiskondade võimet oma loomulikku keskkonda muuta ja sellest üle olla, vägagi samamoodi, nagu inimesed loovad nüüd kosmosejaamu ja kasvatavad Iisraeli kõrbes vilja. Mõned kaitsevad seisukohta, et traditsionalistide mõtted on endiselt kantud rassistlike arvamuste taagast Ameerika põliselanike suhtes, mis imbus kunagi varasematesse pisendavatesse keskkondliku determineerituse teooriatesse. Traditsionalistid omalt poolt raiuvad, et revisionistid on näide aru kaotanud poliitkorrektsusest ja et nad aitavad säilitada vana kommet projitseerida Amazonasesse oma kujutluspilt, lääneliku mõtlemise fantaasia. Debatis on kaalul põhiline arusaamine inimloomusest ja muistsest maailmast ning see vimm on õpetlased üksteise vastu korralikult üles kütnud. Kui ma helistasin Meggersile Smithsoniani instituuti, välistas ta võimaluse, et keegi võiks Amazonasest kadunud tsivilisatsiooni avastada. „Liiga paljud arheoloogid,“ ütles ta, „otsivad ikka veel El Doradot.“

Eriti üks Florida ülikooli tunnustatud arheoloog vaidleb vastu konventsionaalsele tõlgendusele Amazonasest kui valeparadiisist. Tema nimi on Michael Heckenberger ja ta töötab Xingu regioonis, kus Fawcett usutavasti kadus. Paljud antropoloogid ütlesid mulle, et tema on just see inimene, kellega ma peaksin rääkima, aga hoiatasid, et ta tuleb harva džunglist välja ja väldib igasugust tähelepanu kõrvale­juhtimist. James Petersen, kes oli aastal 2005 Vermonti ülikoolis antropoloogia eriala juht ja oli Heckenbergerit õpetanud, ütles mulle: „Mike on läbinisti särav ja Amazonase arheoloogia alal viimase peal tegija, aga ma kardan, et te klähvite vale puu all. Vaadake, ta oli mu isamees ja mina ei suuda teda meelitada vastama ühelegi minu katsele temaga ühendust saada.“

Florida ülikooli abil sain ma lõpuks Heckenbergeriga tema satelliit­telefoni abil ühendust. Läbi eetrikrabina ja džunglihelidena näiva taustamüra ütles ta, et peatub Kuikuro külas Xingus ja on – minu üllatuseks – valmis minuga kohtuma, kui ma sinna välja jõuan. Alles hiljem, kui hakkasin Z loost paremat pilti saama, avastasin ma, et see oli just see paik, kus James Lynch ja tema mehed rööviti.

„SA LÄHED Amazonasesse, et püüda leida kedagi, kes kadus kakssada aastat tagasi?“ nõudis mu naine Kyra. Oli 2005. aasta jaanuariõhtu ja ta seisis meie korteri köögis ja pani lauale Hunan Delighti külmad seesaminuudlid.

„See juhtus ainult kaheksakümne aasta eest.“

„Tähendab, sa lähed otsima kedagi, kes kadus kaheksakümmend aastat tagasi?“

„Põhimõtteliselt jah.“

„Kuidas sa üldse tead, kust otsida?“

„Ma ei ole seda osa veel päriselt välja mõelnud.“ Mu naine, kes on „60 minuti“ produtsent ja tähelepanuväärselt mõistlik inimene, pani minu täpsustusi oodates taldrikud lauale. „Ega ma ei ole siis esimene, kes läheb,“ lisasin ma. „Sajad teised on seda teinud.“

„Ja mis neist saanud on?“

Võtsin kõheldes suutäie nuudleid. „Paljud neist on kaduma läinud.“

Ta vaatas mind väga pika pilguga. „Ma loodan, et sa tead mida teed.“

Lubasin talle, et ei kiirusta Xingusse, vähemalt mitte enne, kui tean, kust oma teekonda alustada. Kõige viimased ekspeditsioonid olid lähtunud Surnud Hobuse laagri koordinaatidest, mis olid leitud raamatust „Exploration Fawcett“, aga arvestades koloneli ohtraid pettemanöövreid, tundus imelik, et laagrit oleks nii lihtne leida. Kuivõrd Fawcett oli teinud oma ekspeditsioonidest süstemaatilisi märkmeid, usuti tema kõige delikaatsemad dokumendid olevat kas kadunud või ainult tema perekonna valduses. Osa Fawcetti kirjavahetusest ja tema ekspeditsioonide liikmete päevikuist olid ometi jõudnud Briti arhiividesse. Ja seega siirdusin ma enne džunglisse sukeldumist Inglismaale, et vaadata, kas ma suudan koguda rohkem infot Fawcetti kiivalt varjatud marsruudi kohta ja mehest, kes, nagu tundus, 1925. aastal maa pealt kadus.