Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 8: Surnud meeste viimane võitlus - Derek Landy - Страница 11

Desmond Edgley heitis pea kuklasse ja laulis: „Palju õnne sulle, palju õnne sulle, ahvipärdik sa oled ja lõhnad nii ka!” ning kõgistas naerda, kui Valküüria küünlad ära puhus. Ta laulis neid sõnu igal aastal sellest ajast saati, kui oli piisavalt vana teadmaks, mis asi on pärdik. Tema oli üles kasvanud ja täiskasvanuks saanud. Isa mitte.

Emme ja väike õde plaksutasid ning Valküüria istus irvitades tagasi. Kaheksateistkümnelt küünlalt tõusid vääneldes nõrgad suitsuviirud, mille ema vibutav käsi kähku laiali ajas.

„Soovisid midagi?” küsis issi.

Ta noogutas. „Maailmarahu.”

Issi grimassitas. „Tõsiselt? Maailmarahu? Mitte raketti­dega seljakotti? Mina oleks soovinud rakettidega seljakotti.”

„Sa soovid alati rakettidega seljakotti,” ütles emme torti lõigates. „On sul juba mõni selline?”

„Ei,” vastas issi, „aga sa pead millegi sellise jaoks kasutama ära palju soove. Järgmiseks sünnipäevaks olen seda soovinud nelikümmend korda. Nelikümmend. Siis pean mõne sellise saama. Kujuta ette, Steph, olen selles linnas siis ainus issi, kellel on omaenda rakettidega seljakott...”

„Jajah,” poetas Valküüria aeglaselt. „Oleksin nii uhke.”

Emme jagas taldrikud laiali, tõusis siis püsti ja koputas kahvliga klaasi pihta. „Tahaksin öelda toosti enne, kui alustame.”

„Toost,” kordas Alice.

„Aitäh, Alice. Täna on meie väikese Stephanie jaoks tähtis päev. Tegelikult lausa tähtis nädal, sest tulevad need eksamitulemused ja kolledžite pakkumised. Oleme alati sinu üle uhkust tundnud ja nüüd oleme üle mõistuse rõõmsad, et ülejäänud maailm saab näha sind sellisena, nagu meie sind näeme – tugeva, intelligentse, imekauni noore neiuna, kes võib teha mida iganes, millele ta keskendub.”

„Toost,” lausus Alice targalt.

„Sa oled olnud meie eludes kaheksateist aastat,” jätkas emme, „ja muutnud kirkaks iga päeva. Sa oled toonud rõõmu ja naeru siia majja isegi karmidel aegadel.”

Issi nõjatus lähemale. „Ei ole lihtne minuga abielus olla.”

„Täna on ka see päev, kui Gordoni mõis läheb sinu nimele. Oled nüüd ainuisikuline tema raamatute haldur, tema maja omanik ja tema raha kulutaja. Ja kuigi sa oled teadnud seda sellest ajast peale, kui said kaksteist, pole sa kunagi end lõdvaks lasknud. Sa pole kunagi võtnud midagi enesestmõistetavana. Sa lõpetasid kooli, said suurepärased tulemused ja hoolitsesid selle eest, et seisid tulevikuga vastamisi enda seatud tingimustel. Me ei saaks sinu üle uhkemad olla, kullake.”

Enne, kui emme jõudis nutma hakata, tõusis Valküüria issi. Ta köhatas kurgu puhtaks, mõtiskles pisut ja alustas siis. „Pole saladus, et soovisin alati poega.”

Valküüria huilgas naerda ja emme viskas salvrätikuga abikaasat. Issi ootas olukorra rahunemiseni ning jätkas siis. „Mõtlesin, et tütar tähendaks kõikjal võimutsevat roosat. Ma peaks viima ta balletitundidesse ja kui tal teatud ikka jõudes oma poiss tekkib, käituks ma tolle läheduses väga veidralt. Õnneks ei osutunud miski sellest tõeks.”

Valküüria pilgutas silmi. „Sa olid Fletcheri läheduses erakordselt veider.”

„Ei, sa mäletad valesti. Ma olin lahe.”

„Sa muudkui näppisid ta juukseid.”

„Mulle ei meenu midagi sellist.”

„Des,” manitses emme, „sa olid tõeliselt, tõeliselt veider selle poisiga kohtudes.”

„Kas mul lubatakse kõne lõpetada? Kas jah? Aitäh. Niisiis, kokkuvõtvalt, ma pole iial tütreid soovinud. Aga kui Stephanie sündis, vaatasin nendesse suurtesse silmadesse. Mul matsid hinge ühtaegu nii tema nunnumeeter kui ka beebilõhnad. Otsustasin selle möödanikku jätta ja nullist alustada. See oli minust õilis ja isetu tegu, aga sa olid alles kaks päeva vana, ilmselgelt selle mäletamiseks liiga noor.”

„Ilmselt,” noogutas Valküüria.

„Ja vaata mind nüüd!” hõiskas issi. „Kaheksateist aastat hiljem on mul kaks tütart. Väiksem suudab vaevu sirgjooneliselt kõndida, balletist rääkimata. Kui vana sa oled, Alice? Neli? Viis?”

„Kaheksateist kuud,” sekkus Valküüria emme.

„Kaheksateist kuud ja mida on sul selle aja eest ette näidata? On sul üldse töökohta? On või? Sa oled koorem selle pere peal. Koorem, ütlen ma.”

„Toost!” hõiskas Alice ja kiljus, kui issi ta üles korjas ning tegi temaga köögis seda näosööja-kõndi.

„Olen päris kindel, et kui see kõne algas, puudutab see sind,” märkis Valküüria emme, „aga siis kiskus ta tähelepanu nagu mujale. Des. Des, kas sa ei arva, et on aeg anda Stephile kätte tema sünnipäevakink?”

„Kink!” karjus Alice, kui issi hoidis teda pahkluud pidi ühe õla kohal.

„Oleks vist aus, naisuke. Seda ei saa vist enam edasi lükata, Steph, sest sul on nüüd suured rahasummad. Saad muidugi mõne sellise tuliuuena osta, kui tahad. Aga mulle meeldib mõelda, et kasutatuna, meie ostetuna, on sellel sentimentaalne väärtus, mida sa lihtsalt ei saa…”

Valküüria ajas end sirgu. „Ostsite mulle auto?”

„Ma ei öelnud seda.”

Ta tõusis püsti. „Issand, te ostsite mulle auto?”

„Veel kord, ma ei öelnud seda. See ei pruugi olla auto. See võib olla trummikomplekt.”

„On see trummikomplekt?”

„Ei. See on auto.”

„Toost!” kiljatas Alice.

„Ahah, jah, vabandust,” poetas Valküüria issi noorimat tütar maha pannes. Too tudises, kukkus maha ja hakkas naerma.

„Sa oled nii juhm,” pomises issi.

Valküüria jooksis välisukse juurde, kiskus selle lahti ja tardus. Sissesõiduteel seisis läikiv Ford Fiesta. Ja see oli oranž.

Ta oli oranžis autos varemgi sõitnud. Üks Leebesurma varumasinatest oli oranž. Aga see... See...

Ta ei saanud sinna miskit parata. „See näeb välja nagu Umpa-Lumpa2,” pahvatas ta.

„See ei meeldi sulle?” küsis emme tema õla kõrvalt.

„Ma palusin spetsiaalselt seda värvi,” sõnas issi. „Müügimehe kinnitusel polnud see hea mõte, aga mina arvasin, et siis oleks ekstra ohutu. Oli võimalus, et see kumab öösel. Tegelikult ei kuma.” Isa kõlas löödult. „Kui tahad teist värvi, võime selle tagasi viia. Selles mõttes, et müügimees ilmselt naerab mu üle, aga pole hullu. Ta hirnus juba piisavalt siis, kui sellega minema sõitsin.”

Valküüria kõndis auto juurde ja libistas sõrmeotstega mööda jahedat pinda. Sisemus oli tumeroheline. Täpselt nagu Umpa-Lumpade juuksed. Ta vaatas uuesti vanemate poole.

„Te ostsite mulle auto. Te ostsite mulle auto.”

Emme kõlgutas võtmeid. „Meeldib see sulle?”

„Ma jumaldan seda!”

Valküüria püüdis võtmed kinni ja lipsas rooli taha. Tema autol oli väga kena armatuurlaud ja väga kena lõhn. Tema auto oli väga puhas. Ta kohendas tahavaatepeeglit ja lükkas istme tahapoole – see oli tema auto. See polnud Bentley ja värvi kõrvale jättes kuigi silmatorkav, aga see oli tema auto. „Sa oled Umpa-Lumpa ja ma armastan sind,” lausus ta armatuurlauda patsutades.

Ta pani valmistudes peale Pixie Lotti ja laulis magamistoas ringi tantsides kaasa, tehes peeglis seda puusade hööritamise värki iga kord, kui tuli refrään. Valge kleit selleks õhtuks, leidis ta – ja laotas selle voodile. Liibuv, valge ja paelteta – issi saab seda nähes kreepsu. Aga see õhtu kuulub talle. Ta läheb sõpradega välja ja kavatseb kanda, mida iganes ta põrgu päralt tahab. Pealegi oli ta kaheksateist.

Juukseharja sisse lauldes taipas ta, et lausa ootas võimalust veeta aega Hannah’ ja teistega. Plikade õhtu – esimene plikade õhtu pärast kooli lõppu. See peab olema tore. Närveerimine tundus küll veidra asjaoluna, kuni ta üritas meenutada, kas ta oli kõigi sõpradega tegelikult üldse kohtunud või olid mõned tema sõbrad need, kelle leidis peegelpilt ja kes siis lihtsalt kanti mälestusena Valküüria mõistusesse. Ta naeris elu imelikkuse üle ja siis helises telefon. Ta pani muusika pausile.

„Palju õnne sünnipäevaks,” lausus Leebesurm.

„Aitäh,” irvitas Valküüria. „Paku, mille vanemad mulle kinkisid.”

„Oranži auto.”

Muie hääbus. „Kust sa tead?”

„Vaatan seda parajasti.”

„Sa oled õues?”

„Meile tuli kõne. Sa ei tee hetkel midagi, eks?”

Valküüria vaatas kleiti ja kingi ning tundis närve aeglaselt rahunemas. „Ei. Ma ei tee midagi. Olen minuti pärast väljas.”

Ta katkestas kõne ja ohkas. Siis toksas ta peeglit riidekapil ja välja astus peegelpilt.

„Ma tean,” lausus Valküüria. „Sa ei pea seda ütlema. Ma tean.”

„Sa väärid teistsugust lõbu,” nähvas peegelpilt.

Valküüria tõmbas jalga mustad püksid, jahtis sokke ja haaras saapad. „Mul on hästi. Enamik neist on nagunii sinu sõbrad. Ma pole iial nendega vestelnud. Mida ma üldse ütleks?”

„Sa kavatsed tõesti seda ettekäänet kasutada?”

„Kavatsen kasutada, mis iganes ettekäänet vaja läheb. Kus mu must topp on?”

„Panin pessu.”

„See oli puhas.”

„Sellel oli verd.”

„Jaa, aga mitte minu oma.”

Peegelpilt tõstis ette peente paeltega T-särgi.

„See on roosa,” mossitas Valküüria.

Peegelpilt tõmbas selle selga. „See näeb sinu seljas nunnu välja.”

Valküüria kergitas kulmu. „See näeb tõesti minu seljas nunnu välja. Vau. Ma olen sellega täitsa püss. Kust ma selle sain?”

„Ostsin eelmisel nädalal,” ütles peegelpilt end kohapeal keerutades.

„Hea küll, veensid mu ära.”

Peegelpilt viskas särgi. Valküüria püüdis selle kinni, pani selga, ja tõmbas jakil luku kinni.

„Tee mulle teene, eks? Lõbutse täna hästi,” soovitas Valküüria.

„Annan endast parima,” naeratas peegelpilt. „Proovi sama teha.”

Valküüria avas akna. „Mina olen Leebesurmaga. Proovimist seal ei tule.”

Ta lipsas välja samal ajal, kui Pixie Lott uuesti käima läks. Valküüria hüppas alla.

Napilt enne hotelli jõudmist vajutasid Leebesurma kinnastatud sõrmed rangluudel olevatele sümbolitele ja üle kolba voolas nägu.

Valküüria kergitas kulmu. „Pole paha.”

„Sulle meeldib?”

„Sobib sulle. Kas saad selle kuidagi kõrvale panna või midagi?”

Leebesurm muigas. „Iga kord fassaadi käivitades on tulemus juhuslik, sa tead ju seda.”

„Jaa, aga sul on see nüüd juba mõned aastad olnud. Ehk on aeg hakata mõtlema sellele, et jääd millegi veidike püsivama juurde.”

„Üritad mind normaalseks muuta?”

„Taevas hoidku,” oigas Valküüria ning ajas silmad teeseldud õudustundest pärani. Leebesurm avas ukse ning järgnes talle. Nad sammusid fuajeesse, möödusid administraatori letist ja läksid otse liftide juurde. Leebesurm libistas lõhesse musta kaardi ja vajutas katusesviidi nuppu. Uksed liuglesid kinni.

„Nii...” nentis Valküüria.

„Nii.”

„Sain kaheksateist.”

„Seda küll.”

„See suur üks kaheksa. Olen nüüd täiskasvanu. Tehniliselt.”

„Tehniliselt.”

„See on tähtis sünnipäev.”

„Noh, seni läheb sul kenasti.”

Valküüria naeris. „Kas sa... tead küll... Kas sul on mulle kingitus?”

Leebesurm vaatas tema poole. „Kas sa tahtsid, et ma tooks sulle kingituse?”

Valküüria naeratus kadus. „Muidugi.”

Lift peatus, tegi kõll, ja uksed avanesid. Valküüria väljus esimesena ja kõndis kiiresti.

„Või nii,” ütles Leebesurm neiule järgnedes. „On sul mingeid soovitusi?”

„Minu arvates tunned sa mind nüüdseks piisavalt hästi, et ise välja mõelda.”

„Oled minu peale pahane?”

„Ei ole.”

„Mu nägusast näost hoolimata oled küll.”

Valküüria peatus enne, kui nad jõudsid katusesviiti ja pöördus. „Jah, ma olen su peale pahane. Nende jaoks, kes on tähtsad, ostetakse kinke. Pärast kõike seda ei arvanud ma, et pean sulle ütlema, et sa mulle kingituse ostaks.”

„Ja mina ei arvanud, et pean ostma sulle kingituse tõestamaks, et oled minu jaoks väga tähtis.”

„Noh... ma mõtlen, sa ei peagi, aga... Asi pole selles. Asi pole selle tõestamises, asi on selle näitamises.”

„Ja kink on täpne mõõde? Sinu vanemad kinkisid sulle auto. Kas see tähendab, et oled nende jaoks sama tähtis kui auto? Nad armastavad sind autovääriliselt?”

„Muidugi mitte. Sünnipäevakink on sümboolne.”

„Sümboolne kingitus on nagu tühi žest – sellel puudub igasugune väärtus.”

„See on kena komme!”

„Aa,” venitas Leebesurm. „Hea küll. Ma mõistan. Ma siis hangin sulle kingituse.”

„Aitäh.” Valküüria pöördus tagasi ja koputas uksele. „Kellega me kohtuma tulime?”

„Ühe sinu vana sõbraga,” torkas Leebesurm ja esma­kordselt märkas Valküüria tema hääles teravust.

Tal polnud aega edasiseks küsitluseks. Uksed avanesid korraga ja talle naeratas Saalomon Pärg.

„Tervist, Valküüria.”

Veel enne, kui Valküüria oma tegudest arugi sai, embas ta meest. „Saalomon! Mida sina siin teed? Arvasin, et oled seiklemas.”

„Kas ma ei või vahetevahel kodumaal seigelda? Siin on ju see tegelik andmine. Tule sisse, tule sisse. Leebesurm, eks sa võid vist ka meiega liituda.”

„Oled liiga lahke,” pomises Leebesurm. Detektiiv tuli nende järel ja sulges enda taga uksed.

Katusesviit oli hiiglaslik ja ekstravagantne, ehkki Valküüria viibis Fletcheriga kohtamas käies suuremates ning ekstravagantsemates. Toona veenis Fletcher öid mis iganes katusesviidis, mis olid üle maailma saadaval, ja seda kõike tasuta. Eks selline vist oli Teleportija eelis, kuigi see kõik muutus neil päevil. Nüüd rippus Fletcheri käevangus kena, normaalne tüdruk ja noormees elas omaenda korteris Austraalias. Ta jäi peaaegu et paigale. See hirmutas natuke.

Valküüria kiikas Leebesurma poole. Too lasi juba võltsnäol ära sulada. Ta võttis kaabu peast ega öelnud sõnagi, kui Pärg naasis väikese karbiga, mille ümber oli mässitud kena lehv.

„Palju õnne sünnipäevaks.”

Valküüria silmad läksid suureks. „Sul on mulle kingitus?”

„Muidugi,” noogutas Pärg neiu üllatunud nägu nähes ja puhkes naerma. „Sa olid mu parim õpilane kõigi nende aastate jooksul, kui viibisin Surnumanajate Templis. Keegi ei kohanenud sellega sama hästi kui sina. Kuigi meil võis teel esineda mõningaid konarusi…”

„Näiteks nagu see, kui üritasite tappa miljardeid inimesi,” sekkus Leebesurm.

„…oled sina alati olnud minu suur lemmik,” lõpetas Pärg, kes ei teinud Leebesurmast väljagi. „Tee lahti. Arvan, et see meeldib sulle.”

Valküüria tõmbas lehvi lahti ja ümbris avanes justkui leebelt õitsele puhkev lill. Sees oli puust karp. Neiu avas kaane ja kergitas kulmu. „See on, ee, see on täpne koopia mu sõrmusest.”

„Mitte päriselt,” lausus Pärg. „Seestpoolt on see vägagi erinev. Kui õpilased alustavad väljaõpet, antakse neile mingi objekt, nagu see sõrmus sul praegu – tubli, tugev, vastupidav, valmis valdama muljet avaldavat väekogust. Aga Tulva järel vajavad nad midagi tugevamat. Midagi, mis tuleks toime märksa suurema väega.”

„Aga mul pole veel Tulva olnud.”

Pärg naeratas. „Ma tean. Ometi vajad sa juba paremat. Nii seetõttu kui ka sedavõrd paljudel teistel viisidel oled sina erakordne, Valküüria. Su sõrmus, palun?”

Neiu sirutas käe välja. Valküüria kiikas Leebesurma poole ja libistas sõrmuse näpult ning ulatas talle. Kui Pärg hetkeks toast välja sammus, võttis Valküüria karbist uue sõrmuse ja torkas sõrme.

Pärg naasis haamriga. „Nüüd algab see lõbus osa,” ütles ta, pani Valküüria sõrmuse lauale ja virutas selle puruks. Lendavatest kildudest lahvatav varjulaine väändus õhus ja suundus otse tema näpus oleva sõrmuse poole. Sõrmus imes need ahnelt sisse, muutus külmaks ja Valküüria ahhetas.

„Tunned seda?” küsis Pärg. „Tunned seda väge?”

„Vau,” lausus Valküüria end uuesti kogudes. „Tunnen. Vau! See on... See on...”

„See on Surnumanamine.”

See ehmatas. See häiris. See hämmastas. „Suur aitäh sulle, Saalomon.”

Pärg kehitas õlgu. „Igaühele on kaheksateistkümneseks saamine tähtis päev. Aga ma olen küllalt teadlik sellest, et sa ei tulnud minuga kohtuma kinkide ja embuste pärast.”

„Ah jaa,” noogutas Valküüria mõtteid rajale tagasi suunates. „Miks me üldse sinuga kohtuma tulime?”

„Sinu ebatavaliselt vaikne partner siin võttis minuga ühendust. Näib, et uurite asjaolusid selle Arbuja ümber, kes üritas teid eelmisel aastal tappa.”

„Ta ütles meile, et teeb kõigile teile Surnumanajatele teene,” lausus Leebesurm. „See oli vahetustasu informatsiooni eest. Ühe nime eest.”

„Esiteks hoiti mind sellest konkreetsest ringist väljas. Polnud minu mõte Arbujaid ühessegi meie räpasesse sepitsusse kaasata, sest ma pole rumal ega nõdrameelne. See oli üleni Rauge teema, läbi selle idioodi Draakoniküüne,” rääkis Pärg.

„Mida siis Draakoniküüs Arbujale rääkis?” küsis Valküüria.

„Palun võta istet. Valküüria, mida sa Arbujatest tead?”

Valküüria sättis end diivanile, sõrmus saatis aistingu­kilde käsivart mööda üles-alla tantsisklema. „Lihtsalt seda, ee, tavapärast värki. Nad pole... Vau, see sõrmus on nii lahe... Nad pole nagu meie, ülejäänud. Neil on oma kultuur, oma traditsioonid, oma maagia.”

Pärg noogutas. „Maagia, mida meie ei mõista, kui päris aus olla. Ja see kõik on kena, sest neid pole väga palju ja nad hoiavad omaette. Või vähemalt hoidsid.”

„Mis juhtus?” küsis Valküüria.

„Keegi ründas neid,” selgitas Pärg. „Arbujate provotseerimine pole tark mõte ka parimatel aegadel. Näib aga, et leidub mingi rühmitus, kes otsustas meelekindlalt just seda teha. Viimase viie aasta jooksul on tapetud kümneid Arbujaid. Neid on teistest eraldatud, kütitud ja hukatud. Nüüd on alles vaid käputäis.”

Valküüria kortsutas kulmu. „Meid rünnanu sõnul muutuvad nad iga päevaga tugevamaks.”

Pärg muigas. „Arbujad on tuntud selle poolest, et ei ilmuta iial nõrkusi. See mulle nende juures meeldibki.”

„Mis nime ta siis Draakoniküünelt teada tahtis?”

„Üks minu kolleeg, Bariton, tegelikult üks Surnumanajatest tapeti Aranmore’i lahingus. Ta rändas umbes aasta enne surma läbi Prantsusmaa ja sattus ühes baaris surelike seltskonnale, kes kiitles hästi tehtud tööga. Loomulikult teeskles ta, et oli täpselt samasugune lihtsurelik nagu nemadki. Nii palju, kui ta mõistis, olid nad endised eriüksuslased, keda rahastati salajase valitsustoetusega ja suunati…”

„Oota,” peatas Leebesurm teda. „Sa räägid Osakonnast X.”

„Kes need veel on?” küsis Valküüria.

„Neid pole olemas,” nähvas Leebesurm. „Alatasa levitatakse kuulujutte surelike valitsustest, kes moodustavad hukkamisüksusi, mis lähevad sortse hävitama. Osakond X oli väidetavalt üks Briti ja Iiri ühine töörühm. See looritati saladusse ja vandenõusse. Ainult et, nagu ma ütlesin, neid pole olemas. Iga kord, kui keegi võimulolija hakkab küsimusi küsima, saadame sinna kellegi nagu Geoffrey Skrutniku neid veenma, et nad käituvad totakalt.”

„See võib ju nii olla,” vaidles Pärg, „aga need surelikud tunnistasid Baritonile, et nad võtsid just maha nende enda sõnutsi kõige ohtlikumad sihtmärgid, keda iial jahtisid. Nad ütlesid Baritonile, et ta ei usuks tervet lugu, kui nad seda räägiks. Nad ütlesid, et sihtmärgid, kelle nad tapsid, veritsesid valgust. Kõlab tuttavalt?”

„Kõlab nagu Arbujad,” tõdes Valküüria.

„Ja see on kõik, mille Draakoniküüs jutu all olevale Arbujale andis?” käis Leebesurm peale. „Ühe sortsi linnalegendi?”

Pärg kehitas õlgu. „See on ainus meie valduses olev mahlane väike killuke Arbujate kohta. Ma ei kujuta ette, mis see muidu olla võinuks. Ilmselgelt pääses lahti jutt, et teadsime midagi ja Charivari saatis oma väikese sõbra asja uurima.”

„Ja pole midagi muud, mida peaksime teadma?”

„Mitte midagi muud väärtuslikku. Ainus huvitav asi peitus veel ühes sõduris. Ta mainis, et neile andsid käsu üks pika halli habemega vanamees ja mingi teine mees, keda ta ei suutnud tuvastada.”

Valküüria ei teinud sõrmusest välja ja kortsutas kulmu. „Mis asja? Ta ei tundnud teda?”

„Ei,” vastas Pärg. „Baritonile jäi mulje, et sõdur ei suutnud teda isegi meenutada.”

„Kõik see jätab mulje, et oleksid võinud seda rääkida ka telefonitsi,” nentis Leebesurm.

Pärg naeris. „See on nüüd tõesti tõsi, Leebesurm. Kuid me ei meeldi üksteisele eriti, niisiis ei kavatsenud ma sulle midagi rääkida. Ja kuidas ma muidu oleks saanud näha oma lemmikõpilast tema tähtsal päeval tema akna taha kutsumata külalisena vupsamata? Selline käitumine jätab sellise kergelt ebatervisliku mulje või kuidas?”

„Sinu külaskäik jätab väga ebatervisliku mulje,” nähvas Leebesurm.

Valküüria tõusis. „Kavatsen selle nüüd katkestada enne, kui hakkate üksteist klobima. Saalomon, aitäh abi eest ja suur-suur tänu kingituse eest. See oli sinust tõeliselt kena.”

„Rõõm on minupoolne,” lausus Pärg ettepoole nõjatudes ja Valküüriat põsele suudeldes. „Veel kord, palju õnne sünnipäevaks.”

Leebesurm torkas kaabu pähe ja kõndis välja. Valküüria jõudis talle lifti juures napilt järele enne, kui uksed kinni liuglesid. Nad alustasid laskumist.

„Mida see kõik sinu arvates tähendab?” küsis ta.

Leebesurm ei vastanud.

Valküüria ohkas. „Kas sa mossitad?”

„Mina? Ei. Mul pole kombeks mossitada.”

„Sa kõlad, nagu sa mossitaks.”

„Ma lihtsalt ootan, et vägivaldsed tungid taanduksid.”

„Miks sulle Saalomon ei meeldi? Ta pole tõesti nii halb,” ütles Valküüria.

„Erinevalt sinust tunnen mina teda palju kauem.”

„Hea küll. Ole siis edasi selline nõme päss. Nii et see salapärane mees, kes jagab käsklusi. See, keda ei suudeta meenutada... Oleme seda viimasel ajal palju kuulnud.”

Leebesurm aktiveeris esimese korrusele jõudes tavalise fassaadi. Nägu tavaline, ilme sünge. Nad kõndisid väljapääsu poole. „Kolm aastat tagasi värvas üks mees Davina Marri hävitama Dublini Pelgupaika, keda ta ei suutnud selgelt meenutada. Samasugune mees ilmub välja viis aastat tagasi ja leitakse olevat mingite Arbujate tapmise taga. Sean Mackini, selle armastusväärse teismelise psühhopaadi vabastas Pelgupaiga kongist kolm kuud tagasi mees, keda ta päris hästi ei suuda meenutada. Näib, et tegemist on sama mehega ja tal on oluline side Roarhaveniga.” Nad lahkusid hotellist ja kõndisid Bentley suunas.

„Niisiis...” nentis Valküüria. „Osakond X tapab Arbujaid, ainult et seda osakonda pole olemas. Aga kui Arbujad arvavad, et on, siis... mida see tähendab? Kas nad võtaks kättemaksuks ette surelikud? Kuidas aitab tavaliste inimeste süüdi lavastamine meie salapärasel mehel saavutada seda, mida iganes ta üritab saavutada?”

„Ma ei tea, Valküüria. Ent praktiliselt iga maag Roarhavenis usub, et maailma peaks juhtima sortsid.”

„Nii et see ongi siis tema plaan? Panna Arbujad tapma mingeid surelikke? Natuke nagu loll plaan. Selles mõttes, et niipea, kui me Arbujad leiame, kavatseme nad peatada, eks?”

„Kui pole just sõda, mis meie tähelepanu kõrvale juhiks.”

„Sa arvad, et salapärasel mehel on Ülemkogus toimuvaga midagi pistmist?”

„Mulle ei meeldi kokkusattumused, Valküüria. Need on inetud ja tüütud.” Leebesurm kiikas tema poole. „Kuidas sulle su sõrmus meeldib?”

Ta ei suutnud parata. Ta säras. „See on üliäge.”

2 Pisikesed oranži nahaga tegelased raamatust ja filmist „Charlie ja šokolaadivabrik”