Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 8: Surnud meeste viimane võitlus - Derek Landy - Страница 9

Traagel Koletu naasis Roarhavenisse rusuva hirmutundega. Ta ei peljanud ohtu, lahingut, kokkupõrkeid või vaidlusi. Ta pelgas koosole­kuid. Lõputuid, igavaid koosolekuid.

Viimased päevad veetis ta vanas töökojas Dublinis ja töötas mõningate riideesemete kallal. Parandas, muutis, alustas nullist. Ta oli seal rahul. Õnnelik. Üksi mõtetega, üksi nõela, niidi ja kangastega. Tema mõistusel lasti paika loksuda ja see oli imetore.

Aga puhkus lõppes ja seal ta nüüd oli, viletsas ja kõledas Roarhaveni väikelinnas. Kogu see maha jäetud ärevus paisus rinnus taas kiiresti. Nad sõitsid mööda peatänavat ja tõmbasid linnarahvalt paar külma kõõrdpilku. Kellegi käsi oli kunagi kõnniteel asuvale mullaruudule üksiku kurva puukese istutanud. Nii kaua, kuni Traagel seal viibis, ei näinud ta iial sellel lehti. Nad olid seal nüüd augustis ja see näis sama kõhetu ning kontpaljas kui talvel. Aga see polnud surnud. Tundus, nagu hoiaks linn seda elus puhtalt selleks, et vaese taime piinu pikendada.

Nad lähenesid tumedale liisunud järvele ja töntsile betoonhoonele. Ilmetu ehitis, üleni hall ning elevust äratamata, puhkas veekogu kõrval. Administraator Heerold ootas teda, kuni Traagel tänas juhti ning autost välja astus.

„Vanem Koletu, tere tulemast tagasi. Koosolek algab kohe.”

Traagel kortsutas kulmu. „Ametlikult ei alga see enne kahte. Nad jõudsid varem?”

„Nende enda sõnutsi on nad innukalt valmis läbi rääkima.”

Traagel kõndis soojast päikesepaistest külma Pelgupaika, Heerold truult tema kõrval. „Kes on kohal?”

„Vanem Illori Tõrges Inglismaa Pelgupaigast, pluss kaks kaaslast, üks Elemental ja üks Energialoopija.”

„Ongi kõik?”

„Jälgime neid sellest ajast saati, kui nad hommikul kohale lendasid. Hoiame silma peal kõigil teadaolevatel välismaistel sortsidel siin riigis. Näib, et läheduses luusivad vaid need kolm. Vanem Koletu?”

Heerold hoidis ust lahti ja Traagel astus vaikse nurina saatel sisse. Riidepuul ootas ametirüü. Ta tõmbas rüü selga ja vaatas end peeglist üle. Särk, vest, lips, püksid – kõiki neid enda õmmeldud rõivaid kattis see tobe ametirõivas. Tema füüsiline seisund, mida ihusid lugematud tunnid poksikottide ja isikute peksmist, muutus selle vormitu kardina all täiesti tähtsusetuks. Ainus, mis polnud kaetud, oli see üks asi, millelt tähelepanu kõrvale juhtimist ta kogu elu üritas – kogu pead katvad täiesti sümmeetrilised armid.

Heerold pühkis Traageli õlalt tolmukübeme ja noogutas heakskiitvalt. „Siitkaudu, härra.”

Traagel võinuks koosolekuruumi kõndida ka silmside­mega, kuid lasi Heeroldil ees minna. See oli Traageli viis asju ajada ja ainus õige viis asjade ajamiseks. Kui leidus vähemalt üks asi, mis Heeroldile meeldis, on selleks reglement.

Nad jõudsid kahe Raiduri valvealas kõrguvate tiibusteni. Heeroldi noogutuse peale põrutasid hallis sõdalased täiuslikult ühel ajal vikateid vastu maad. Uksed avanesid. Heerold astus kõrvale, Traagel kõndis sisse.

Peamaag Erskin Ravel istus ümarlaua taga ja kratsis kaela. Rüü võis palja naha peal eriti sügelust tekitada, seepärast ääristaski Traagel enda rõivad siidiga. Siiski ei teinud ta Ravelile pakkumist ka tema rüü ära palistada. Tema arust oli lõbus salamahti sõbra kannatusi jälgida.

Raveli kõrval istus maadam Mist, nägu alatise musta looriga kaetud. Traagel imestas pidevalt, kas naise näojooned olid sama koledad kui temal, kuid otsustas – ei, loor oli ilmselt mingi traditsioon, mida Ämblikulapsed eelistasid elus hoida.

Raveli ja Misti vastas istus kannatlikult Illori Tõrges. Kena naine imeilusa mõistusega naeratas teda nähes soojemalt.

„Vanem Koletu,” lausus ta Traageli poole tõustes, „nii tore teid taas näha.”

„Vanem Tõrges. Vabandust, et hilinesin,” ütles Traagel tema kätt surudes.

„Teie ei hilinenud, vaid meie jõudsime varakult kohale. See võib mõningatel juhtudel olla kaks korda sama jäme kui hilinemine.”

Traagel heitis pilgu tema taga seisvale mehele ja naisele. Ilmetu näoga kujud toetusid mõlemad seljaga vastu seina. „Tulite vaid kahe ihukaitsjaga, nagu ma näen.”

„Muidugi,” naeratas Illori süütult. „Ma pole ju mingis ohus, eks? Viibin sõprade keskel, on ju nii?”

„Viibite tõesti,” lausus Traagel talle vastu naeratades. „Kena, et seda mäletate. Nii paljud teie maagidest kolleegid näivad selle asjaolu ära unustavat.”

„Noh, neid pole siin, aga mina olen. Niisiis anti mulle au kõnelda terve Ülemkogu nimel. Ja mul on asju, mida tahaksin teiega arutada.”

„Alustame siis,” ütles Traagel ja võttis sisse koha Raveli kõrval.

Illori vaatas neid kõiki, enne kui uuesti kõneles. „Iiri Pelgupaik on rõhumise ja türannia vastu võitlemisel lahingu esirinnas olnud viimase kuuesaja aasta jooksul. Kohe pärast seda, kui võimule tõusis Mevolent. Me tunnustame seda ja me hindame seda. Kuni viimase ajani oli teie Vanemate Kogu kõige auväärsem kogu ükskõik mis maal terve lähiajaloo ulatuses.”

Ravel noogutas. „Kuni viimase ajani.”

„See pole kindlasti saladus. Iikon Auliku surm oli suur kaotus meile kõigile, kuid Iirimaa jaoks tähistas see algust kiirele libisemisele ebakindlusse. Sellele aitas kahtlemata kaasa asjaolu, kui Thurid Gildi põgus aeg Peamaagina lõppes tema vangistamisega. Ikka ja jälle on Iiri Pelgupaika räsinud vaenlased nii sees kui ka väljas.”

„Me võidutseme ikka ja jälle,” lausus Traagel.

„Võidutsete tõesti. Tänu kohati eeskujulikule tööle, mida teie esindajad teevad. Ent teie Pelgupaika on nõrgendatud. Järgmise rünnaku korral ei pruugi teil enam piisavalt tugevust jaguda, et peale jääda. Niisiis tulin teie juurde lahendusega, kui suhtute sellesse soosivalt.”

„Peaks põnev olema,” pomises Ravel.

„Enne Pelgupaiku olime kogukonnad. Igat kogu­konda valitses kaksteist külade Vanemat. Igaüks neist kaheteistkümnest juhtis külaelu erinevaid aspekte, ent kui oli aeg langetada tähtsaid otsuseid, loeti kõiki kahtteist häält võrdväärselt.”

„Me tunneme omaenda ajalugu,” kohmas Ravel. „Teame ka seda, et kui Pelgupaigad asutati, lõigati see kohmakas kaksteist praktilisema kolme peale. Isegi tänaseni püsinud kogukonnad pole vanu kombeid säilitanud.”

„Ometi,” jätkas Illori, „võib õppust võtta. Pakume välja, et asutataks toetav nõukogu üheksast – viis meie valitud maagi ja neli teilt. Nii saame aidata teil omi asju ajada. See jätaks teile seitse viiele enamuse ja tähendaks, et teil oleks rohkem sortse, rohkem Raidureid ja rohkem ressursse. Teie Pelgupaik jääks täielikult teie kontrolli alla ja see taastataks kunagise jõuni.”

Ravel silmitses teda. „Mulle pakub huvi, miks me võiksime teie arvates mingilgi juhul sellele jaatavalt vastata.”

„Sest see on õiglane pakkumine. Teie säilitate täieliku kontrolli…”

„Me säilitame täieliku kontrolli ka praegu,” lausus Mist. „Miks me peaks muutuma?”

„Praegune olukord ei ole vastuvõetav.”

„Teie jaoks,” ütles Ravel.

„Meie jaoks, just,” noogutas Illori. „Ülemkogus tegutseb liikmeid, kelle silmis olete te ohtlikud ja hooletud. Nad kutsuvad kogu aeg üles midagi teie suhtes ette võtma. Iga tähelepanelikult jälgiv maag ootab, et igal hetkel puhkeb sõda. Miks riskida vaenutegevusega, kui olukorda saab lahendada sõbralikult?”

„Ei tule mingit toetavat kogu, Vanem Tõrges.”

„Miks mitte?”

„Sest Ülemkogu ei ütle meile, mida teha.”

Illori vangutas pead. „Kas selles asi ongi? Uhkuses? Te ei lepi meie tingimustega teatud kindlal põhjusel. Teile ei meeldi, et teile käske dikteeritakse? Uhkus on raisatud hingeõhk, Peamaag Ravel. Uhkus tähendab omaenda tühiste murede pidamist tähtsamaks kõikide teie Pelgupaiga sortside heaolust. Veelgi enam, see tähendab omaenda tühiste murede pidamist tähtsamaks kui kõigi selle ilma surelike heaolu. Kui sõda puhkeb, on tõenäoliselt nii palju raskem meie tegevusi uudistekanalitest eemal hoida. Kui see juhtub, on see teie süü. Aga me saame kõike seda vältida, kui vaid kuulate mõistuse häält.”

„Ülemkogul pole õigust teistele Pelgupaikadele dikteerida, kuidas nad omi asju ajama peavad,” sõnas Mist. „Tegelikult võib Ülemkogu ise koguni seadusevastane organisatsioon olla.”

„Naeruväärne.”

„Meie omad uurivad seda asja,” teatas Mist.

„Ärge nähke vaeva,” nähvas Illori. „Meil kammisid eksperdid juba kirjanduse läbi. Pole ühtki iidset reeglit või tundmatut seadust, mis keelab Pelgupaikadel jõude liita, kui tuleb märkimisväärse hädaohuga võidelda. Seda me ju Mevolenti vastu tegimegi.”

„Meie oleme niisiis märkimisväärne hädaoht?” küsis Ravel.

„Võib-olla,” vastas Illori ja raputas siis pead. „Kuulge, ma ei tulnud siia teid ähvardama. Me seisame kuristiku äärel ja Ülemkogu ei kavatse taganeda. Nad on vihased. Nad on hirmul. Mida enam nad sellele mõtlevad, seda vihasemaks ja hirmunuks nad muutuvad. Nad kihutavad sõja poole ja teie saate ainsatena neid peatada.”

„Nõustudes nende nõudmistega.”

„Jah.”

„Me ei kavatse seda teha, Illori.”

„Sa tahad sõda, Erskin? Sa tahad siis tõesti võidelda? Kui paljusid sa meie seast tappa tahad?”

„Kui üritad asju rahustada, rahusta neid, kes kogu seda kära teevad. Meie ei lase end hirmutada. Meie ei lase end kiusata.”

Illori naeris huumorita. „Sa muudkui maalid endast sellist pilti, nagu oled sina kannatanu. Nagu ajasid ainult sina omi asju ja korraga tuli Ülemkogu ning üritas su lõunasöögiraha pihta panna. Sina oled süüdi, Erskin. Sinu Pelgupaik on nõrk. Sa oled vigu teinud. Meie pole siin need pahalased. Meie poeme nahast välja, et teid austusega kohelda. Me lasime ju Dexter Vexi ja tema väikese vargakamba lahti või kuidas?”

„Mis sellel meiega pistmist on?” pahandas Traagel. „Vexi väike vargakamp, nagu sina seda kutsud, koosneb kolmest iirlasest, ühest inglasest, ühest ameeriklasest ja ühest aafriklasest. See rahvusvaheline grupp polnud seotud konkreetse Pelgupaigaga. See ei otsinud kelleltki enne missioonile asumist mingit heakskiitu.”

„Rahvusvaheline grupp, mida juhtisid Dexter Vex ja Saracen Rue,” nähvas Illori, „kaks teie Surnud Meestest. Nad ei pruukinud teile enda plaanidest rääkida, aga kuhu mujale oleks nad õnnestunud varguse korral need Jumalatapjad toonud kui mitte teile?”

„Vex tahtis neid kõrvale panna selleks, et võidelda Darquesse’iga.”

„Mõni minust kahtlustavam tegelane võiks imestada, kas Darquesse on vaid üksnes ettekääne.”

„See kõik on tähtsusetu,” kuulutas Ravel. „Tanita Tasane ja tema kuritegelik kamp jõudis Jumalatapjateni enne Vexi. Tanita lasi need ära hävitada.”

„Ja Tanita oli teil käes,” nentis Mist. „Põgusalt.”

„Kuidas palun?” küsis Illori.

„Te võtsite ta kinni. Naise, kes mõrvas Peamaag Stromi. Võtsite ta kinni, panite ahelatesse, ja ta põgenes,” ütles Mist.

„Mida te sellega öelda tahate?”

„On neid, kelle sõnul oli murdepunktiks Stromi mõrvamine,” jätkas Mist. „Tema surm lennutas meid sõja piirile. Ta mõrvati muidugi siinsamas, selles hoones. Selle eest süüdistate teie meid, ehkki Tanita Tasane on londonlane. Aga kui te viimaks preili Tasase kinni võtate ja teil avaneb võimalus tapjat ennast sooritatud kuriteo eest karistada... põgeneb ta salapärasel kombel.”

„Kas teie väitel lasime meie sellel toimuda?” küsis Illori ärritunult.

„See lubab teil omi süüdistusi meile ümber lükata või kuidas?”

„Ma pole pikka aega midagi nii rumalat kuulnud, ja ma olen hiljuti palju rumalusi kuulnud. Me ei tea, kuidas ta põgenes või kes teda aitas. Uurimine kestab veel. Muuseas, Ülemkogus istub ka neid, kes arvavad, et sellel on midagi pistmist selle Pelgupaigaga,” klähvis Illori.

„Muidugi arvavad nad seda,” ütles Ravel väsinud häälel.

„Nad usuvad, et nii Vexi rühmitus kui ka Tanita Tasase jõuk kuulasid teie käske,” pahvatas Illori. „Kaks meeskonda läheb samade auhindade järele, üksteisest sõltumatuna – eduvõimalust on kahekordistatud.”

„Noh,” nentis Traagel, „tore näha, et Ülemkogu arust oleme nii halvasti koordineeritud, et korraldame midagi nii uskumatult käpardlikku kui see.”

„Illori, mine koju,” leebus Ravel. „Ütle neile, et lähenesid meile selle pakkumisega ja me keeldusime viisakalt. Ütle Ülemkogule, et enne surma nõustus peamaag Strom, et sekkumine pole vajalik. Tema oleks soovitanud edasistest tegevustest loobuda, kui Tanita Tasane poleks teda tapnud. Sinul ja su kolleegidel pole meist midagi karta.”

„Aga see pole rangelt võttes tõsi, eks?” küsis Illori. „Teil on Võimendi. Oleme kuulnud, mida see teha suudab. Bernard Sult nägi selle potentsiaali pealt. Ta nägi tasemeid, kuhumaani saab ja võib sortsi võimeid lükata. Soovi korral võite igal viimasel kui oma maagil maagiat võimendada ja need meie vastu saata. Meie suurem arvukus ei tähendaks sellise väe puhul midagi.”

„See pole midagi, mida me plaanime teha.”

„Siis lammutage see laiali. Olen kindel, et see aitaks vägagi Ülemkogu rahustada.”

Ravel raputas pead. „Võimendi annab toidet spetsiaalselt ehitatud vangikongile – ainsale olemasolevale, mis suudab hoida kedagi Darquesse’i mõõtu. Me peame selle aktiivsena hoidma.”

„Siis andke see hea tahte žestina meile.”

„Naiivsuse žestina, mõtlesid sa. Me ei anna teile Võimendit. Me ei lammuta seda laiali. Me ei lülita seda välja. Me pole isegi kindlad, et seda saab välja lülitada. Kui see Ülemkogu närviliseks muudab, siis kahju küll. Palun tee kolleegidele selgeks, et me ei kavatse Võimendit nende vastu kasutada osana mingist ennetavast löögist.” Ravel nõjatus ettepoole. „Kui aga Ülemkogu vallandab meie või meie esindajate vastu mingisuguse rünnaku ja me tunneme end märkimisväärselt ohustatuna, on Võimendi kasutamine asjaolude võrdsustamiseks alati valikuks.”

„Selle kuulmine ei tee neile heameelt.”

„Illori, praegusel hetkel? Mul on tõesti täiesti suva.”