Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 8: Surnud meeste viimane võitlus - Derek Landy - Страница 5

Laager oli pime ja vaikne. Arbujad magasid.

Üleval künkal jõllitas neid kuldsilmadega mees ja püüdis tulutus katses külma kaitseks mantlikraed kõrgemale tõmmata. Tema sõrmed ja varbad olid juba tuimad. Hambad alustasid plaginat. Kui palju kordi oli ta sarnastes tingimustes kügelenud, kannatanud ebamugavust, et oodata rünnakuks täiuslikku hetke? Rohkem, kui suutis mäletada – see oli küll kindel. Oli ka muidugi seda väärt. Oli alati seda väärt.

Tema taga liiguti, kuid mees ei keeranud ümber. Ta tundis sammud ära. „Ma ei arvanud, et sa tuled.”

Vanamees peatus tema kõrval, pani peod kausiks kokku ja puhus neisse sooja saamiseks. „Mul käisid külalised,” teatas ta karedal häälel. Sõnad suisa kriipisid kurgust välja. „Luukere-detektiiv ja plika. Temas voolab vana verd. Minu arust iidset verd. Ta on ohtlik.”

„Ta on kolmteist. Kõigest laps.”

„Ta ei jää lapseks. Veel paar aastat ja temast saab oht. Jäta mu sõnad meelde.”

„Meelde jäetud,” vastas kuldsilmadega mees. Mida maadam Mist Piina kohta ütleski? Kunagi ammu oli too tähelepanuväärne ja ohtlik, kuid nüüd üksnes vana mees. Üks tubli relv kaotas vaheduse. Vahest oli naisel õigus.

„Need sinu plaanid, mida sa mu Ämblikulastest seltsilistega tegid. Need on head plaanid. Neist piisab,” lausus Piin.

„Oled siis pardal? Mis su meelt muutma pani?”

Piina kortsuline nägu varjus pooleldi pikkade hallide juuste ja kogu selle habeme taha, kuid enam ei mõjunud ta nüristunud relvana. Ta mõjus järsku vahedana. „Mu külalised. Nende ülbus äratas mind mu apaatiast. Surelikud, keda nad kaitsevad, on juhtinud seda maailma piisavalt kaua. Meil on aeg üle võtta.”

„Mul on nii hea meel seda kuulda,” lausus kuldsilmadega mees. „Sellisel juhul on seal all mõned Arbujad välja pakkuda. Nad tuleb maha lüüa. Kui sul selleks tuju on...?”

Kuldsilmadega mees lähenes laagrile lõunast, Piin tema kõrval. Samal ajal lähenesid kõikjalt ümbert palgasõdurid. Surelikud, tumedas sõjaväelises riietuses. Kõvasti relvastatud. Ei tehtud ühtki häält. Ometi virgus üks Arbuja. Ta ärkas, ajas end istuli ja vaatas ööd. Seda ööd, mille lõid järsku valgeks erksad valanguvälgatused.

Kolm Arbujat kargas püsti ning jäi risttulle. Kurikuulsad selle poolest, kui raske on neid tappa. Ent isegi nemad ei suutnud järelejätmatut kuulirahet üle elada. Valgust voolas igast haavast, nad jõnksusid, kukkusid, koperdasid. Siis valgus hääbus ja nad varisesid kokku.

Järgnevat vaikust katkestas ainult tühjade salvede väljavahetamine.

Piin pani automaadi ära. Talle ei meeldinud surelike relvi kasutada ja nendega külg külje kõrval töötada. Aga talle meeldis see, mis järgnema pidi.

Palgasõdurid sammusid laagrisse ja veendusid, et Arbujad on tõesti surnud.

„Teie kolm,” teatas kuldsilmadega mees, „võtate maasturi ja lahkute. Annan teada tasu korraldamise.”

Kolm palgasõdurit hääbus pimedusse. Ülejäänud kaks püsisid lähedal ja ootasid käske.

Piin rabas pikemal mehel peast ja käänas kaela raksakaga pooleks. Väiksem koperdas tahapoole ja haaras relva. Piin võttis selle vaevata ära ja kasutas mehe surnuks peksmiseks.

Kuni palgamõrvarit tapeti, uuris kuldsilmadega mees vaatepilti. Teised Arbujad avastaksid tagasi tulles, et nende vennad mõrvati ja nad leiaks kahe seda teinud sõduri laibad. Surelikud sõdurid, kes ei kandnud mingit mundrit ühegi eraldusmärgi või tunnusega.

„Miks sa lasid ülejäänutel edasi elada?” küsis Piin lõpetades. „Nad võivad meid tuvastada.”

See tundus pooleldi õige. Ülejäänud palgasõdurid võisid Piina ära tunda, ent kuldsilmadega mees oli juba nende mälestustest hääbumas. „Selle töö jaoks vajavad nad võimalust isiklike missioonidega uhkustada. Need kolm, kelle ma minema lasin, on suurimate suudega. Nende kiitlemine jõuab viimaks õigetesse kõrvadesse.”

Piin kortsutas pahaselt kulmu. „Seda saab kiiremini ka teha.”

„Ei,” raputas kuldsilmadega mees pead. „Me pole veel valmis, aga saame. Varsti.”