Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 8: Surnud meeste viimane võitlus - Derek Landy - Страница 13

Polnud lihtne olla naine meeste maailmas.

Veel vähem lihtne oli olla mees, kes oli meeste maailmas oleva naise sees. Ja kes üldse ütles, et see oli meeste maailm? Nii aegunud seksistlikel käsitlustel polnud kohta Vaurien Kotermani mõistuses. Enam mitte. Mitte pärast seda... eksitust.

Kord oli ta olnud Võrratu Tapja. Siis zombi-kuningas. Siis üks pea purgis. See oli ilmselt see madalhetk. Aga talle anti variant, võimalus seda kõik ümber pöörata. Talle näidati keha, täiuslikku füüsilist eksemplari. Ta teadis, et see tühi anum oleks olnud ideaalne paik, kus võinuks puhata tema ülekantud aju. Ta oleks saanud taas elada. Ta olekski taas elanud. Ta oleks olnud taas üks elus, hingav mees. Ei mingit mädanevat ihu enam tema jaoks. Ei mingit lagunemist. Ei mingit naeruvääristamist. Ta oleks pälvinud austust. Viimaks ometi oleks ta pälvinud austust.

Selle asemel pandi tema aju ühe naise kehasse ja tema idioodist zombi-kaaslane sai kõigi nende lihastega pika nägusa mehe keha.

Elu oli nõme siis, kui Koterman veel elas. Seejärel oli surm nõme. Ja nüüd oli elu jälle üleni nõme.

Uues kehas elamine oli raske, aga naisekehas elamine veel raskem. Iga kord kuulis ta kõneldes häält, mis ei kuulunud talle. Esimestel nädalatel vahtis ta muudkui ringi, et näha, kas ruumis on veel kedagi. Ta ei teadnud isegi, kuidas kõndida nii, et mitte totakana mõjuda. Ja siis veel see täielik trauma, kui ta peeglisse vaatas ja nägi võõrast nägu.

See oli ilus nägu, ta ei eitanudki. Naine oli kunagi väga köitev. Varastes kahekümnendates, punakaspruunide juuste ja roheliste silmadega. Meeter kaheksakümmend ja laitmatus füüsilises seisundis. Kotermanile meeldis mõelda, et kui ta oleks naist muudel asjaoludel kohanud, oleks ta naise jalgelt paisanud. Või kõige vähemalt oleks seda kaalunud. Naine oleks ta tõenäoliselt välja naernud, kui ta oleks seda proovinud. Nii köitvad naised tavaliselt tegidki.

Ta kortsutas kulmu. Kuhu ta selle mõttevooga välja jõuab? Polnud aimugi.

Ta vaatas kulmukortsutuse ajal peegelpilti. Naine nägi isegi seda tehes hea välja. Või õigemini, tema nägi. Ta nägi isegi seda tehes hea välja. See kõik tekitas väga suurt segadust.

„Kas vaatate mõõga pealt oma peegelpilti?”

Koterman keeras kannapeal ringi ja hoidis mõõka enda ees. Äsja kõnelenud vanamees seisis seal, käed nagu palveks kokku surutud. Vanameister Ping oli vana selles mõttes, mida sa enam eriti kuigi palju ei näe. Väike hiinlane, kelle hall hõre habe võrsus lõualt nagu karvane suitsuviirg. Nahk kui kokku kägardatud, siis prügikorvi visatud, taas välja võetud ja loiult ära silutud pärgamendipaber. Põhimõtteliselt täis kortse. Ping kandis hõlsti, mida ta kutsus oma esivanemate traditsiooniliseks rüüks, kuigi Koterman uskus üpris veendunult, et see hommikumantel oli uus.

„Peate alati valmis olema,” raius Ping paksu hiina aktsendiga. „Kuidas näete vaenlasi selgelt, kui ei suuda silmi endaltki pöörata?”

Koterman ei vastanud. Ta teadis üsna kindlalt, et see oli retooriline küsimus.

Pingi käed liikusid voolava veena ja mees astus tagasi madalasse võitlusasendisse. „Tulge. Rünnake mind.”

„Aga teil pole mõõka,” nähvas Koterman.

Ping muigas. „See ei tähenda, et olen relvitu.”

Koterman tõi kuuldavale hüüde ja jooksis lähemale. Ta rapsas mõõgaga õhku, kargas, tiirles, maandus ja väänas pahkluu välja. Ta karjatas, pillas mõõga ja koperdas ühele põlvele Pingi ette. Too vaatas alla tema poole ja virutas Kotermanile vastu nina.

„Ai!” karjatas Koterman.

Ping pani käed taas kokku ja kummardas. „Küsige endalt, mu õpilane, kuidas ma teid alistasin?”

„Äsasite mulle vastu nina!”

„Täpselt. Kui suudate lüüa vastasele rohkem vastu nina kui tema teile, tunnete ka teie võidu maitset.”

„Mul jookseb ninast verd!”

„Võib-olla vajate taskurätikut.”

Märatseja astus lähemale, taskurätikukarp suurtes, nõmedates, mehelikes kätes. Koterman tiris mõned välja, hoidis neid näo vastas ja jõllitas pahaselt Pingi. „Millal ma valmis olen?”

„Varsti, mu õpilane.”

„Korrutate seda kogu aeg. Kui varsti on varsti?”

„Varsti on see, kui hetk on möödunud,” vastas Ping.

Koterman oli kindel, et see ei tähendanud tegelikult midagi. Ometi teadis ta, et rohkem polnud mõtet peale käia. Märatseja aitas ta püsti. Selle idioodi uus keha oli üleni üks lihas ja tahutud lõuajoon – tahutud lõuajoon, mis oleks pidanud kuuluma Kotermanile.

„Näite pahane,” ütles Ping.

„Muidugi olen ma pahane,” torises Koterman. „Mul on üks viis, et saada austust neilt, kes on mind kogu elu mõnitanud – muutuda suurimaks sõdalaseks, keda maailm iial näha saab. Pidite õpetama mulle surmavaid kunste, aga ei tee muud, kui lööte mind, kuni ma maha kukun.”

„Või nii,” nentis Ping. „Arvate niisiis, et ei õpi, mis? Öelge mulle midagi, mu õpilane. Olete näinud kunagi filmi „Karate Kid”? Seda algset, kus peaosas mängib Ralph Macchio. Mitte seda uusversiooni, kus peaosas möllab Will Smithi poeg? Olete seda näinud?”

„Muidugi.”

„Selles filmis ei usu Daniel-san ka, et ta õpib. On ju nii? Ja ometi härra Miyagi õpetab teda nii, et tema pole sellest isegi teadlik. See on umbes midagi sellist, mida teen mina.”

„Mida ma siis õpin?”

„Kui tuleb õige aeg, saate teada.”

Koterman kissitas silmi. „Selles filmis laseb härra Miyagi teha Danielil igasuguseid argiseid töid – aeda värvida ja autot vahatada. Hiljem teeb Daniel neidsamu liigutusi ja avastab, et see ongi karate. Teie olete lasknud mul teha kõiki neid võitlusliigutusi... Kui ma hiljem avastan, et tegelikult õpetate mulle, kuidas aedu värvida ja autosid vahatada, ma ei maksa teile. Saate aru?”

Ping turtsatas naerda. „Naljakas olete, preili Koterman.”

„Härra!” möirgas Koterman. „Ma olen mees!”

„Muidugi,” pomises Ping kummardades. „Muidugi olete. Meie õppetunnid algavad taas hommikul.” Seejärel astus ta selg ees varjudesse. Laskus vaikus, justkui puudelt langevad sügislehed.

Märatseja piilus lähemalt. „Olete veel seal?”

Varjudes varitses eespool mainitud vaikus. Seejärel: „Ei.”

„Olete küll,” lausus Märatseja. „Ma näen teid.”

Ka Koterman nägi Pingi, aga ei öelnud midagi, kui tark vanameister külg ees seni sahistas, kuni ukseavani jõudis, siis neljakäpukile laskus ja välja roomas. Mõne hetke pärast avanes ja sulgus tagauks. Märatseja pomises midagi nina alla.

Koterman vahtis teda pahaselt. „Mida? Mida sa ütlesid?”

Märatseja ohkas. „Ma lihtsalt ei näe, miks teist peab sõdalane saama, isand. Miks end ohtu seada? Meil on hea tervise juures uued kehad ja uued elud, mida elada. Hea küll, teie keha ei pruugi olla ideaalne, aga keda huvitab, millised me välja näeme? Loeb see, kes me sisimas oleme.”

„Ütle mulle midagi… Oled sa kindel, et kui Nye su aju selle pea sisse pani, ta midagi kogemata maha ei pillanud?”

„Oh, isand, ärge olge palun õel.”

„Ärge olge õel? Ärge olge õel? Sa oled idioot! Vaat mis! Mu uus keha pole ideaalne? See pole isegi samast soost nagu mu vana keha! Kas tead, mis tunne on olla üks sugu, kes on lõksus teisest soost kehas?”

„Ma... võib-olla,” kogeles Märatseja.

„Sul pole aimugi! Vaata ennast! Sa oled üks Adonis! Kõnnid mööda tänavat ja inimesed jõllitavad imetlusest! Kui mina mööda tänavat kõnnin...”

„Noh, võib-olla, kui hakkaksite kandma aluspesu...”

„Aluspesu?” kriiskas Koterman. „Aluspesu? Arvad, et see on lahendus? Kõik, mida ma kannan, on kas liiga kitsas või liiga lohvakas! Mul on seljavalud, teadsid seda või? Kas tead, kui raske on selles kehas üldse püsti seista? Kuidas naised seda teevad?”

Märatseja köhatas kurgu puhtaks. „Noh, härra, mitte kõik naised pole nii... füüsiliselt muljet avaldavad kui teie.”

Kotermani silmad tõmbusid kissi. „Ära üldse mõtlegi.”

„Härra?”

„Ma olen näinud, mismoodi sa mind vaatad.”

Märatseja näis õudust tundvat. „Isand, ei! Kinnitan teile, et ma ei pea teie praegust keha ka kõige vähimalgi määral pilkuköitvaks!”

„Oh, tõesti või? Arvad, et leiaksid parema?” Koterman vajus kössi ja pöördus eemale. „Mida ma räägin? Muidugi leiaksid. Vaata ennast. Sa võiksid saada iga naise, keda tahad.”

„Aga ma ei taha igat naist, isand.”

„Seda sa räägid praegu.”

„Seda ma räägin aegade lõpuni, härra. Olen teie oma.”

Koterman pöördus aeglaselt ja vaatas Märatsejale silma. „Mida sa selle all mõtled?”

„Ee,” venitas Märatseja.

„See oli imelik asi, mida öelda.”

„Oli või?”

„Vägagi.”

„Oi.”

„Väga imelik.”

„Võime sellest mitte välja teha, kui tahate.”

Koterman vaatas teda. Märatseja käitus veidralt. Isegi tavalisest veidramalt. Ta näis punastavat, issand jumal. Koterman kortsutas kulmu. „Millest ma enne rääkisingi?”

„Sõdalaseks saamisest, isand.”

„Jah. Varsti muugin lahti surmavate kunstide saladuste lukud ja minust saab suurim sõdalane, keda maailm on iial tundnud.”

Märatseja silmitses teda. „Miks?”

„Miks mida?”

„Miks hakata suureks sõdalaseks? Mida te pärast seda teete?”

Koterman irvitas põlglikult. „Sa küsid hirmus palju küsimusi.”

„Ma lihtsalt... Ma lihtsalt imestasin, et mis…”

„Ma ei maksa sulle imestamise pärast.”

„Te ei maksa mulle üldse.”

„Ma olen sorts, Märatseja. Nende paljude asjade hulgas, mis meid eristavad, on see vaid üks sellistest. Sinus pole mingit maagiat, aga minus? Maagia kobrutab minus. Ja nüüd, kus ma pole enam zombi, suudan seda taas tunnetada. See ärkab taas.”

„Mis sorti maagia see on? Olen alati tahtnud seda küsida.”

„Aga sa pole küsinud või kuidas? Mitte praeguse hetkeni. Huvitav, miks, mõtlen ma. Kas su uus keha annab sulle enesekindlust, Märatseja?”

„Mida? Ei, isand!”

„Kas see täidab sind iseenda väärtustamisega? Enese­austusega?”

„Ei iial! Vannun teile!”

„Sest kui ma avastan, et see nii on...”

Märatseja langes põlvili. „Isand, ma vihkan oma uut keha. Vihkan. Tõsi, see on igas füüsilises mõttes täiuslik, aga see... See pole keha, mida te ründasite sel soojal septembripärastlõunal kõik need üürikesed aastad tagasi. See pole keha, mida teie hammustasite. See pole keha, mis tuli tagasi, mis avas oma silmad ja nägi teid seda vaatlemas.”

„See läheb jälle veidraks kätte,” pobises Koterman.

Märatseja tõusis. Ta oli nii pikk ja kuratlikult hea välimusega, et lausa tobe. „Isand, oleme teiega koos palju läbi elanud. Kui saaksin teiega keha vahetada, teeksin seda. Tõesti teeksin. Võib-olla siis näeksite mind nii, nagu mina teid näen.”

Koterman üritas selle üle mõtiskleda ja loobus kähku.

„Te olete ainus tähtis asi mu elus,” jätkas Märatseja, „Ma... härra, ma...”

„See vestlus ajab mind oksele,” kuulutas Koterman. „Vii prügi välja.”

Märatseja vajus longu. „Jah, isand.”

Kuni Märatseja prügikastidega välja lonkis, võttis Koterman maha kukkunud mõõga ja torkas tuppe tagasi. Ammustel aegadel poleks samurai iial mõõka pannud tagasi enne, kui see sai maitsta verd. Aga see juhtus ammustel aegadel. Siis, kui nad ei mõistnud veel selliseid asju nagu esmast hügieeni. Koterman oli kindel, et neil päevil oleks samurai pigem murdnud seda mõttetut väikest reeglit kui riskinud terve rea õnnetute põletikega.

Ta kuulis karjatust. Enne, kui ta teadis, mida teeb, jooksis Koterman juba ukse poole, mõõk taas käes.

Märatseja rüseles millegagi kõrtsi taga hiilivas hämaruses. Tema selg oli surutud vastu seina, kui proovis olendit eemal hoida. Jälk elukas oli suur, sama suur kui dobermann, kuid pikema karvaga. Sellel oli koon ja teravad hambad. See lõrises ja laksutas kihvadega. Märatseja kiljus.

„Hei!” hüüdis Koterman, sest ei suutnud midagi muud välja mõelda.

Olend pööras pead ja silmad välkusid. Selle nurga alt nägi see peaaegu inimese moodi välja. Seejärel kargas see Kotermani poole. Koterman libises maha sattunud rämpsul ja olend ajas end ise tema mõõga otsa, kui ta kukkus.

Koterman pilgutas silmi ja olend hingas viimast korda enne surma kähedalt välja. Koterman tõukas ta pealt ära ja ajas end püsti.

Märatseja vaatas tema poole. „Isand!”

„Mida?”

„Te päästsite mu!”

„Ei päästnud.”

„Te aitasite mind hädast välja!”

„See oli õnnetus.”

„Te päästsite mu elu!”

„Ma ei teinud seda meelega.”

Märatseja kargas püsti. Ta oli nii õnnelik, et paistis nutma puhkevat. „Isand, teil pole aimugi, kui palju see minu jaoks tähendab. Olen hale surelik, kes ei vääri päästmist.”

„Ma tean.”

„Ja ometi päästsite mind ikkagi. Riskisite oma eluga, mis on minu omast nii määratult tähtsam.”

„Määratult.”

„Te tormasite ohtu, surma lõugade vahele. Ma ei tea, mida öelda. Mul pole sõnu, et... Oh, härra, andestage mulle. Võin nutma puhkeda.”

„Noh, mine tönni kusagil mujal,” kortsutas Koterman pahaselt kulmu. „Mis põrgu päralt see üldse on? Mingi koer või?”

Märatseja oli liiga ametis nutmisega, et vastata.

Koterman surus jala olendi kehale ja rullis selle valguse kätte. „See pole mingi koer. Näeb välja nii, nagu oleks ahv ja koer armunud ning lapsi saanud. See on siis see kole titt, keda nad ei tahtnud.” Ta kükitas. „Äkki on see tulnukas. Äkki on meil tulnukate invasioon.”

„Oh, ma loodan, et mitte, härra,” nuuksus Märatseja.

„Ole vait. Vaata seda nägu. Kindlasti tulnukas. Võib-olla. Siit see igatahes pärit pole, see on kindel.”

Märatseja luristas ninaga. „Äkki saabus teisest dimen­sioonist.”

„Millest?”

„Teisest dimensioonist, isand. Teate küll, sellisest nagu see, kuhu tõmmati Valküüria Kain.”

Koterman ajas end sirgu. „Millest sa põrgu päralt lalised?”

„Eelmisel aprillil, härra, kui ootasime koos neid kehasid, käis kogu see draama selle ümber, et Valküüria viibis paralleeldimensioonis. See Argeddioni-nimeline härrasmees jooksis ringi ja teist läks kõik see mööda?”

„Ma olin purgis olev pea,” torises Koterman. „Mul mõlkus muid asju mõttes.”

„Jah, härra, muidugi. Aga võib-olla pärineb see olend teisest dimensioonist, täpselt nagu tollest seal. Äkki keegi tõukus tagasi ja tõi selle endaga kogemata kaasa.”

„Tõukus?”

„Nii nad seda kutsuvad, härra. Tõukaja, kes kogu selle tüli Valküüriale põhjustas, oli mees nimega Silas Nadir.”

„Nadir,” kordas Koterman. „Kus ma seda nime varem kuulnud olen?”

„Nii palju, kui mina tean, on ta suhteliselt kurikuulus sarimõrvar, härra.”

Kotermani silmad läksid suureks. „Sarimõrvar? Kus ta praegu on? Kas nad said ta kätte?”

„Kardan, et mitte, härra. Ta põgenes kongist.”

„Ta viibis Pelgupaigas?” segas Koterman vahele. „Nii et ta põgenes kongist, kadus ja paar kuud hiljem on see asjandus siin.”

„Tõukuja.”

„Tõukuja Roarhavenis tegutsemas?”

Märatseja kahvatas. „Oh, härra. Te ei arva ometi, et ta on veel siin, ega ju?”

Koterman keeras temast eemale, silmad tänavat puurimas. „Ma tunnen kuritegelikku mõistust, Märatseja. Ma tunnen mõrvari mõtlemist. Kord olin mina Võrratu Tapja. Olin zombi-kuningas. Aga ma olen sellest ajast peale muutunud. Nüüd kanaldan ma oma sisemise pimeduse kurjusega võitlemisse, mitte kurjaks olemisse. See on lugu lunastusest ja vaiksest väärikusest. Ja kui on üks asi, mida ma tean, kui on üks asi, milles ma olen kindel, siis selles, et Silas Nadir pole iial Roarhavenist lahkunud. See linn vajab kaitsjat. See tähendab siis kaht asja, mida ma tean.”

„Kas peaksime kutsuma Leebesurma?”

„Ei. Peaksime kutsuma mind.”

„Teid?”

„See linn hüüab kangelase järele.”

„Teid?”

„Las Leebesurm ja Kain päästavad neid ilmselgete ohtude eest. Las nemad seisavad rambivalguses. Mina seisan varjudes. Mina võitlen pimeduses.”

„Te vajate tõrvikut, härra,” lausus Märatseja ja ruttas tema kõrvale. „Palun lubage minul seda tõrvikut hoida.”

„Sa võid olla mu kaaslane.”

„Oo jaa, härra.”

„Minust saab selle linna kangelane. Selle ülistamata kangelane. Selle Tume ja Tormine Rüütel.”

„Jaa, härra!” kiljus Märatseja plaksutades.

Koterman kissitas silmi. Ta peaaegu et haistis kurjust. „Me vajame maske.”