Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 8: Surnud meeste viimane võitlus - Derek Landy - Страница 7

1

Taevas oli selge ja tähed särasid kirkalt ning Armulik oli murul magama jäänud. Donegan müksas teda. Armulik ümises ja virgus.

„Sa pidid sellel kohal silma peal hoidma,” ütles Donegan.

„Hoidsingi,” haigutas Armulik.

„Sa magasid.”

„Ma puhkasin silmi.”

„Sa norskasid.”

„Ma treenisin kopse.”

„Püsti.”

Nurisedes ajas Armulik end jalgele ja sirutas. Ta ei pidanud kuigi kaugele sirutama. Ta polnud kuigi pikk. Ent see, mis Armulik O’Callahanil pikkusest puudu jäi, heastas ta lihaste ning laheda soenguga. „Hei, Valküüria!” tervitas ta.

„Hei, Armulik.”

„Nii et see on sinu esimene kord nõiaga kohtuda?”

Valküüria noogutas.

„Sul läheb hästi, ära muretse. Nõiad kardavad sind rohkem kui sina neid.”

„Ma arvasin, et see käis mesilaste kohta.”

Noormees pilgutas silmi. „Sul võib õigus olla. Jah, sul ongi õigus. Mesilased on toredad, nõiad on kohutavad. Ajan need kaks alati segi.” Ta kandis lohvakaid teksasid ja kulunud „Tähtede sõja” särki. Valküüria kujutas ette, et Armulikul on kodus eriline nohkarituba, kus ta kõiki neid veidraid, vanadele filmidele viitavaid riideid hoiab. Ta kujutas ette Armulikku seal toa keskel tundide kaupa seismas, end aeglaselt kohapeal keerutamas, näol kõhedust tekitav naeratus. Donegan Vaen, pikk ja sihvakas inglane, eelistas seevastu liibuvate teksade juurde pintsakuid ja kitsaid lipse kanda.

Ta vahtis pahaselt Armulikku. „Ma ei suuda uskuda, et sa jäid magama.”

„Ma ei jäänud magama.”

„Kuidas sa siis tead, on ta kodus või mitte?”

„Pole aimugi,” tunnistas Armulik. „Ma jäin magama.”

Valküüria kohtus nendega esmalt üksnes paar kuud varem, kuid teda valdas tunne, et tundis neid nüüdseks piisavalt hästi, et teada: võimalusel võivad nad sellel künkal tundide kaupa seista ja tülitseda. Niisiis ta pöördus ja kõndis majakese ukseni. Hetke pärast tulid mõlemad talle järele.

Nad jõudsid ukse juurde ja Donegan koputas kolm korda. Nad ootasid ja ukse avas kortsus kulmuga tüdruk.

„Tervist,” lausus Donegan naeratusega, millele tüdruk ei vastanud.

„Kas teate, mis kell on?” küsis tüdruk. Valküüria hinnangul oli piiga umbes temaealine, vahest kuusteist või seitseteist. Kahvatu naha, täidlaste huulte ja lopsakate punaste juustega, mis nägu raamisid.

„Kusjuures ei,” vastas Donegan, otsekui oleks see mäng. „Mis kell on?”

Tüdruk vahtis pahaselt. „Mida te tahate?”

„Minu nimi on Donegan Vaen. See on minu kolleeg Armulik O’Callahan – oleme Kollikütid. Tulime siia oma partneri Valküüria Kainiga. Soovime teada, kas teie vanaema on kodus.”

„Te olete Kollikütid?”

„Nii see on, tõepoolest. Olete ilmselt meist kuulnud. Kirjutanud ka raamatud „Kollide küttimine algajatele”, „Põhjalik libaelukate uuring” ja „Greta Grey kired”. Meie esimene romantiline ilukirjandusteos.”

„Ja tahate mu vanaema näha?”

„Kui teie vanaema on Dubhóg Ni Broin, jah.”

„Kas kavatsete ta tappa?”

„Kuidas palun? Oi, ei! Ei, üldsegi mitte. Tahame temaga vaid rääkida.”

„Nii et te ei kavatse teda tappa?”

„Ei,” ütles Donegan naerdes. „Kinnitan teile, ta on täitsa väljaspool ohtu.”

Tüdruku silmad tõmbusid kissi. „Kuidas ma tean, et saan teid usaldada?”

„Tulime siia relvituna,” lausus Donegan rõõmsalt ja Armulik vaatas tema poole.

„Sa oled relvitu?” küsis ta üllatunult.

„Jah. Sa pole või?”

„Noh, vist olen. Kui püstol kõrvale jätta.”

Donegan vahtis vihaselt. „Mida? Miks sa püstoli kaasa võtsid? Ma ütlesin, et tule relvituna.”

„Mõtlesin, et teed nalja.”

„Miks ma peaks nalja tegema?”

„Ma ei tea. Mõtlesin, et see tegigi selle naljakaks.”

Donegan nägi välja nii, nagu oleks võinud partneri ära kägistada, ent siis surus näole tagasi naeratuse ja pöördus uuesti tüdruku poole.

„Vabandust, preili, teie nimi jäi mul vahele...?”

„Misery,” vastas tüdruk kahtlustavalt.

„Misery, meeldiv tutvuda. Mu sõbral on palju probleeme. Ta on omamoodi päris ere kriit, aga talle meeldib relva ebasobivatesse kohtadesse kaasa võtta. Lubage mul kinnitada, me ei taha teie vanaemale midagi halba. Tahame temaga vaid rääkida.”

„Miks?”

Valküüria astus sammu ette enne, kui kumbki Kolliküttidest jõudis olukorra hullemaks muuta. „Otsime üht sõpra. Olete äkki näinud? Pikk? Kõhetu? Kannab ilusaid ülikondi? Muuseas, ta on luukere. Tema nimi on Luuker Leebesurm. Ta jalutas minema. Teie vantsu võib-olla teab, kus ta olla võiks.”

„Miks peaks minu vanaema seda teadma?”

„Ta tuli temaga kohtuma. See on viimane koht, kus temast kuulsime.”

„Meil pole sortsidega eriti tegemist,” lausus Misery. „Meie ei meeldi neile ja nemad ei meeldi meile. Mina ka ei mäleta, et oleks teie sõpra näinud. Kes ta teil nüüd oligi? Zombi? Muumia?”

„Luukere.”

„Luukere, jajah. Ei, pole sellist juba igiammu näinud.”

„Minu arvates sa valetad,” ütles Valküüria.

Misery muigas külmalt. „Mis siis, kui valetangi? Mida sa kavatsed selles suhtes ette võtta?”

„Mida iganes mul vaja on.”

„Aa, seal see ongi. See ülbus, millest vanaema alalõpmata räägib. Mis tüüpi sorts sa siis oled? Las ma arvan. Seisad siin, üleni mustas... Need on soomustatud riided sul seljas? On, eks? Ja see suur ja kole sõrmus su näpul – see on surmamaagiast. On ju? Surnumanamine? Aga sina... sa oled minuealine. Liiga noor, et sul oleks olnud Tulv. Ilmselt veel katsetad väikeste sortsivaldkondadega nagu üks tubli väike tüdruk. Nii et mina ütleks, sa oled Elemental. Mul on õigus, on ju? Vaata, nõidadel ei ole valdkondi. Päris maagia ei seisne ühe asja valimises teise arvel. Päris maagia tähendab enda avamist kõigele.”

„Jajah,” nentis Valküüria. „See on tõesti huvitav. On su vanaemps kodus? Saaksime temaga rääkida?”

„Ta on kodus, aga tal on tegemist.”

„Millega?”

„Nõiavärkidega.”

„Kas võiksime sisse tulla?”

„Mkmm.”

„Me tuleme sisse sinu loaga või loata.”

„Ma tahaks näha, kuidas sa seda üritad.”

„Ei, sa tõesti ei tahaks.”

„Mina mõtlen,” poetas Armulik kähku, „et alustatud sai vale jalaga. Misery, sa tundud imetoreda tüdrukuna. Ma tajun su silmis sellist lahkust, mis meenutab mulle vastsündinud hirvepoega või õilsat siili. Oleme su vanaema nüüdseks päevade kaupa otsinud ja eile läks meie kallis sõber Leebesurm kaduma. Oleme väga mures, nagu võid ette kujutada. Mõned meist, nimesid nimetamata, võivad tavapärasemast kiiremini ägestuda.”

„Ma pole ägestuv,” lausus Valküüria trotslikult.

„Kuidas sa siis tead, et sulle viitasin?”

„Sest sa osutasid mulle.”

„Minnes tagasi käesoleva teema juurde, Misery, me tõesti hindaks seda, kui sa meid sisse laseks. Palun?”

Misery vaatas tema poole, kuid ei vastanud.

„Ee,” ütles Armulik, „halloo?”

„Tasa, ma mõtlen.” Misery näris täidlast alahuult ja ohkas siis. „Ma tegelikult ei saa vanaemaga eriti läbi. Ta on vanamoodne. Vaatan teda, ta on üleni krimpsus ja nii. Mina ei taha sellisena lõpetada, saate aru? Ma ei taha elada kogu ülejäänud elu majakeses eikusagil. Ma tahan elada linnas. Ma tahan kanda vahetevahel kõrge kontsaga kingi ja teha asju, mis ei keerle kõik selle nõiavärgi ümber.”

Armulik noogutas. „Ma mõistan ja saan hästi aru kõigest, mida sa ütlesid. Välja arvatud nende kõrge kontsaga kingade küsimuses, millest mina midagi ei tea.”

„Kas saate mulle lubada, et ei kavatse talle viga teha?” küsis Misery.

Valküüria kortsutas kulmu. „Miks me peaks talle viga tegema?”

„Sest ta pani teie sõbra keldrisse kinni.”

Valküüria astus läbi ukseava. „Parem olgu temaga kõik korras.”

Misery tõstis käed üles. „Tal on kõik hästi. Nii palju, kui ma kuulen, nad lihtsalt räägivad. Kui saate lubada, et te ei tee talle viga, näitan, kuidas sinna alla pääseda. Kokku lepitud?”

„Mina kaitsen ennast,” teatas Valküüria sõjakalt. „Kui ta mind ründab, siis mina kaitsen ennast. Aga... me lubame, et kohtleme teda hellalt, kui see üldse võimalik on.”

„See on tõesti parim kokkulepe, mida saaksid lubada,” lisas Armulik pisut vabandavalt.

„Hea küll,” lausus Misery hetkelise järelemõtlemise peale. „Tulge sisse. Pühkige jalad puhtaks.”

Majake oli hämar ja veider ning lõhnas imelikult nagu keedukapsas ja märg koer. Valküüria sai aru küll, miks Miseryle seal elada ei meeldi. Ta ei märganud telekat ega isegi raadiot. Ruumi valgustasid õlilambid ja nurgas seisis söepann. Ta kujutas ette, et talvel muutub see elamine väga külmaks.

Misery tõmbas ühe vaiba eest ja kergitas rasket luuki. Ta pani sõrme huultele ja Valküüria noogutas.

Kelder oli eeldatust suurem, kuid umbkaudu sama sünge. Valküüria ja koletisekütid kõndisid kiviastmetest alla ja hiilisid tunnelit mööda väreleva valguse poole, juhituna Leebesurma ning veel kellegi, mingi naise häältest. Mida lähemale nad jõudsid, seda selgemaks muutusid sõnad.

„…vaata, mis peaks minul sellega pistmist olema,” selgitas naine. „Mina olen ainult üks vana nõid, kes elab elu tänamatu lapselapse seltsis. Mida peaks mina teadma Arbujate asjadest?”

Valküüria piilus ümber nurga. Dubhóg Ni Broin nägi välja hämmastavalt samasugune nagu nõiad muinasjuttudes. Vana, väike ja küürus. Hallid juuksed pulkas ja pikal lõual soolatüügas – päris ehtne soolatüügas. Eit kandis vormitu musta kleidi peal musta suurrätti, kuid pettumust valmistas see, et tal polnudki teravatipulist kübarat. Teisalt poleks Valküüria sugugi tahtnud, et ta oleks üleni selle karikatuuri sisse lipsanud. See oleks tobe.

Dubhógi poole vaatav, kuid Valküüria suhtes seljaga seisev Luuker Leebesurm oli kriidiringis. Valküüria oskas nüüdseks piisavalt sümboleid ja ruunimaagiat lugeda – ring köitis Leebesurma võimeid. Kahjuks oli seal teisigi sümboleid, mida Valküüria ära ei tundnud. Kuna Leebesurm ringist lihtsalt välja ei astunud, oletas Valküüria, et need on seal ta paigal hoidmiseks.

„Nõiad ja Arbujad sõbrunevad sama kähku kui kulutuli,” rääkis Leebesurm. Ta kandis täpselt sama halli ülikonda, mil Valküüria teda viimasel korral nägi. Kaabu seisis nurgalaual ja lambivalgus väreles kolbal. „Käite samades poodides, kasutate samu retsepte... Kui üldse keegi kuuleks, millega Arbujad tegelevad, oleks see nõid.”

„Võib-olla need teised nõiad,” sülgas Dubhóg mõnevõrra põlglikult. „Võib-olla Neitsid või need Verepisarate Pruudid oma palja kõhu, loori ja pikkade jalgadega... Kas minu kõht on paljas, härra luukere? Kas ma kannan loori? Kas mu jalad on pikad ja kenad?”

„Ee,” nentis Leebesurm.

„On erinevaid nõidu ja Arbujaid,” jätkas Dubhóg, „nagu on erinevaid sortse. On meessoost nõidu ja naissoost nõidu, nagu on meessoost Arbujaid ja naissoost Arbujaid. On igasuguseid. Aga meie hoiame omaette. Teiste asjad meid ei huvita.”

„Aga teiste asjad huvitavad mind,” ütles Leebesurm. „Olen kuulnud jutte, Dubhóg. Häirivaid kuulujutte. Mõtlesin lihtsalt, et sina võib-olla suudaks mu hirme leevendada.”

„Ja seepärast ründasidki mind?”

„Ma ainult koputasin su välisuksele.”

„Siis sa ründasid mu ust.” Dubhóg kissitas silmi. „Olete enda arvates nii taibukad, mis? Oma Pelgupaikade ja reeglitega. Arvate, et kõik peaks elama nagu teie. Noh, mina pole teiesugune. Nõiad pole teiesugused. Arbujad pole teiesugused. Miks peaksimegi seda tahtma? Teie elate oma elu reeglitest piiratuna. Isegi teie maagia on piiratud. Sortsid kohtlevad maagiat teadusena. See on vastik ja ebaloomulik. See väänab seda, milles päris maagia üldse seisab.”

„Kontroll on tähtis.”

„Miks? Miks see tähtis on? Maagiat peaks lubama õilmitseda mis iganes kujul, mille see võtab.”

„Sel teel on hullus.”1

„Võib-olla nõrkade mõistuste jaoks.”

„Räägi, millega tegeleb Charivari.”

„Ei mina tea,” vastas Dubhóg. „Pole iial selle mehega kohtunud. Miks sa arvad, et mina peaks üldse midagi sellest teadma?”

„Veidi üle aasta tagasi nähti sind rääkimas Arbujaga, kes üritas seejärel tappa mind ja mu kaaslast.”

„Aasta? Kuidas saab eeldada, et mina midagi nii kauget mäletaks? Olen kaheksasada aastat vana. Mind ajavad segi juba väikesed asjad – kes mida ütles, kes mida tegi, kes üritas keda tappa... Minu päevad on pühendatud mu lapselapsele ja minu ööd kuluvad arvukatele vetsuskäikudele. Mul pole aega kellegi suurejooneliste sepitsuste jaoks.”

„Nii et Charivaril on suurejooneline sepitsus?”

Dubhóg kortsutas kulmu. „Mina seda ei öelnud.”

„Tegelikult natuke nagu ütlesid.”

„Ahah, saan aru küll,” lausus Dubhóg. „Sa oled üks sellistest, mis? Sulle meeldib sõnadega mängida, et proovida mulle ära teha. Noh, ei lähe läbi. Vanusega tuleb tarkus, oled seda kunagi kuulnud?”

„Kuulsin, aga olen avastanud, et tarkusel on kusagil saja kahekümne aasta peal katkestuskoht. Kui sinna välja jõuad, oled tegelikult sama tark, kui saad iial olema.”

„Noh, ma olen piisavalt tark, et selle asja kohta enam mitte midagi muud öelda.”

„Nii et sa tead selle asja kohta,” küsis Leebesurm uuesti.

„Mina seda ei öelnud.”

„Taas, sa vihjasid, et teadsid. Selle Arbuja, kellega sa kõnelesid, palkasid Surnumanajad meid tapma. Ütles, et ta võlgnes neile eriteene. Miks?”

Dubhóg kehitas õlgu. „Miks üldse keegi midagi teeb?”

„Mida tegid Surnumanajad Arbujate heaks? Kas nad andsid neile midagi? Andsid, jah? Mis see oli – ese, objekt, isik? Oli see mingi asi, oli see informatsioon, oli see…? See oli informatsioon? Okei.”

Dubhóg astus õuduses tagasi. „Mida sa teed? Loed mu mõtteid? Keegi ei saa mu mõtteid lugeda. Nõidade mõtteid ei saa lugeda.”

„Ma ei loe su mõtteid,” tõdes Leebesurm. „Ma loen su nägu. Mis teavet Surnumanajad neile andsid? Strateegia? Paiga? Nime?”

Dubhóg kriiskas ja kattis näo kätega.

„Nii et nime,” noogutas Leebesurm.

„Sa ei tea seda!” karjus Dubhóg. „Mul on nägu kaetud!”

„Nii et seda tahtis Arbuja Surnumanajatelt, aga mida ta sinult tahtis? Sul läheb kergemini, kui lihtsalt ütled mulle seda, mida ma teada tahan.”

„Ei iial!”

Kuni Dubhóg dramaatiliselt tagasi tõmbus, nägu kaetud, astus Valküüria peidupaigast välja ja lähenes ringile. Leebesurm lehvitas põgusalt. Valküüria oleks võinud näppu niisutada ja kriidi laiali ajada, kuid selle asemel otsustas ta lasta käiku kõik õppetunnid. Ringi ääre juurde kükitades asetas ta peopesa maha ja surus maagia betooni, kuni sai peaaegu osaks sellest. Kuni oli samasugune külm ja kõva. Siis käänas ta käe küljele ja maapind praksatas, lõhestas ühe kriidijoone.

Dubhóg keeras kähku heli peale ümber ja põrnitses Valküüriat. Leebesurm astus elegantsel sammul ringist välja. „Kuidas sina sisse said? Tegid mu lapselapsele viga?”

„Temaga on hästi,” sõnas Valküüria end sirgu ajades.

„Kui sa talle viga tegid...”

„Me ei teinud.”

Dubhógi nägu moondus maruvihas. „Te veel maksate!”

„Ma ütlesin sulle,” lausus Valküüria kulmu kortsutades, „me ei teinud…”

Ent juba oli liiga hilja.

Dubhóg lendas üles, õhk tema ümber pragises energiast ja pani eide pikad juuksed püsti seisma. Vanamutt hõljus seal ja nägi välja nagu elektrit saanud multikategelane, nägu vihast väändunud. Armulik kargas tema poole. Üks särisev valgusvoog tabas meest rindu ja paiskas ta tagasi. Donegan kihutas kohale, käed lõid kumama, ent Dubhóg püüdis kinni tema suunas saadetud energiavoo ja vastas enda omaga. Õhk kohises Valküüria ümber. Ta sööstis Dubhógi suunas, varjud rusikale koondumas. Dubhóg rabas tal kõrist ja haare oli tugev. Valküüria nipsutas sõrmi ja kutsus pihku tulekera, olles valmis seda nõiale näkku rammima.

„Vanaema!” hüüdis Misery. „Vanaema, lõpeta ära. Vanaemps. VANTSU!”

Lahing tardus ja Dubhóg vaatas ringi. „Misery? On sinuga hästi?”

„Nad ei teinud mulle viga, vantsu,” sõnas Misery mõnevõrra tõredalt. „Pane ta nüüd maha enne, kui teed mulle veel rohkem häbi.”

Dubhóg hõljus maha ja lasi Valküüriast lahti. Too astus kaela hõõrudes tagasi.

„Tõesti vabandan,” lausus Dubhóg. Eide juuksed läksid tagasi normaalseks, raevukas vägi lahkus temast sama kähku, kui saabus.

„Pole tõesti midagi,” ütles Leebesurm ette astudes. „Me kõik teeme vigu, eks ole? Keegi ei saanud haiget.”

Armulik oigas nurgas.

„Räägi neile, mida nad teada tahavad. Siis tulge üles. Ma panen kannu tulele,” teatas Misery.

Sortsiplika pöördus ja kõndis minema. Dubhóg köhatas kurgu puhtaks ja naeratas Leebesurmale.

„Ma olen tema jaoks kogu aeg üks häbiallikas,” selgitas eit. „Ma ei tee tegelikult midagi õigesti. Ma ei taha muud, kui kaitsta teda elu igapäevaste julmuste eest, aga alati teen midagi valesti. Ütlen vale asja või ründan valesid tegelasi...”

„Lapsed,” poetas Leebesurm kaastundlikult.

„Ta tunneb minust veel puudust, kui mind enam pole,” ütles Dubhóg.

„Nii et siis see Arbuja...”

„Ahah, jah, tema. Ma ei tea, mis teavet Surnumanajad talle andsid. Ta mainis vestlust ühega neist. Mingi mehega, kellel oli totter nimi.”

„Piison Draakoniküüs,” ütles Valküüria.

„Draakoniküüs, jajah,” noogutas Dubhóg. „Tema ta oli.”

„Ja miks ta üldse sinuga kohtuma tuli?” küsis Leebesurm.

„Ta mõtles, et suudaksin veenda oma õdesid Charivariga liituma. Aga meie, moorid, kasutame maagiat isegi teistest nõidadest erinevalt – see ei hoia meid nii noorena. Oleme vanad naised ja niisiis ütlesin talle ära.”

„Liituda Charivariga selleks, et teha mida? Mida need Arbujad plaanivad?”

„Sõda! Nad plaanivad sõtta minna,” teatas Dubhóg.

1 Tsitaat W. Shakespeare’i näidendist „Kuningas Lear” (siin ja edaspidi tõlkija märkused).