Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 8: Surnud meeste viimane võitlus - Derek Landy - Страница 6

Kui selle projektsioonid olid õiged – ja muidugi olid need õiged, need ei eksinud kunagi –, siis pidi Insener jõudma õigeks ajaks. Sellest hetkest, kui selle peas käis see hoiatav kõll, oli sellel täpipealt neli nädalat, et juurutada sulgemisprotsessi enne, kui katastroof muutub mõnevõrra vältimatuks. See kasutas täiendit „mõnevõrra” põhjusel, et loomulikult polnud miski vältimatu. Tegelikult mitte. Iga võimaliku tulemuse juures leidus alati peidetud sätteid. Seda õppis see Insener isiklikel rännakutel ehk selles, mida see „elukogemuseks” kutsus. See, et Insener polnud tehnilises mõttes elus, ei lugenud sel määral. See oli olemas ja sellel oli teadvus. Niisiis oli sellel ka elukogemus. Kuid mingem edasi...

Kui see oleks seal olnud, kus see oleks pidanud sel hetkel olema, kui kõll kõlas, poleks neljanädalane varuaeg kübetki tähendanud. Kahjuks aga polnud Insener seal, kus see oleks pidanud olema. Kahetsusväärne sündmuste kulg. Kahtlemata. Insener tundis end selle koha pealt vägagi pahasti. Mitte et see oleks olnud Inseneri süü. Keegi ei saanud mitte kuidagi asetada süüd Inseneri mehaaniliste jalgade ette. Kas see mitte ei valvanud peaaegu kolm aastakümmet? Kas ei täitnud oma kohust enamjaolt? Kas tõesti oli Inseneri süü, et selle tipptasemel programm, imeline segu tehnoloogiast ja maagiast, võimaldas sellel kogeda inimlikku nähtust nimega „igavus”? Kas tõesti oli Inseneri süü, et see otsustas teha ühe jalutuskäigu. Või et kui kõlas kõll, kui Insener pidi viimaks asja kallale asuma, siis selle asemel, et olla kohe seal ja valmis aitama, tuias see ühel Itaalia rannal ja otsis ebatavalisi merikarpe?

Ei, arvas ka Insener.

Aga nüüd liikus see jõudsalt edasi. Selle metallkehasse graveeritud maagilised sümbolid kustutasid selle surelike mälestustest niipea, kui nad seda nägid, lubades Inseneril reisida päise päeva ajal läbi rahvarohkete linnatänavate. Insener naeratas (sisimas, sest sellel polnud muidugi suud). See tundis end hästi. See oli optimistlik. Praeguse kiirusega liikudes pidi see Iirimaale tagasi jõudma piisava varuga, et lülitada kõik välja enne, kui terve rida ülekoormusi ja väeahelaid viib vältimatult sündmuste jadani, mis omakorda tooks lõpuks kaasa tõenäolise maailma hävingu. Insener ei muretsenud.

Ja siis tabas seda veok.