Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 7: Nurjatute kuningriik - Derek Landy - Страница 10

Valküüria tõstis käed pea kohale ja tuul lennutas ta üles. Ta pääses kergelt üle müüri, maandus ja koperdas pisut tasakaalu tagasi saamiseks. Tüdruk jooksis üle tee ja kasutas madalale katusele ja seejärel kõrgemale katusele pääsemiseks õhu abi. Valküüria hüppas üle majadevahelise lõhe, ronis edasi ja küünitas millestki kinni hoidmiseks. Pingutuse käes mühatades vinnas ta end üles, veeres ja tõusis kukerpalliga kükakile. Valküüria hoidis hinge kinni, süda aga müdistas. Ta kuulatas pingsalt, et tabada tagaajamise helisid.

Valküüria ei kuulnud ühtki – selle asemel kuulis ta muusikat.

Madalal püsides jooksis ta katuse teisele poolele. Veidike maad edasi ootas järjekorras inimsumm sissepääsu kirkalt valgustatud ööklubisse. Rahva naer segunes öhe tuksuvate muusika madalate nootidega. Valküüria arvates mõjuks ühele verejanulisele libahundile, keda õhtu esimesest einest välja peteti, see vastupandamatu kutsena pidusöögile.

Ja seal see oligi – üle tee jääva kõrvaltänava pimeduse varjus. Valküüria märkas seda aeglaselt liikumas. Varjudesse ja sealt välja lipsamas. Valküüria pages katuseäärele ja tuul tõstis ta kõrgele üle mööduvate autode. Valküüria vajas hädasti veel ühte tõuget, et kanda teda kogu ülejäänud tee, kuid ta maandus jalgele otse seal, kuhu sihtis. Ta kiirustas ääre peale ja piilus alla. Hunt seisis otse tema all. See uimastipüss oleks praegusest asendist osutunud ikka tõeliselt kasulikuks.

Tüdruku sõrm tõmbles. Selleks, et siit ülevalt varje kasutada, oleks ta pidanud minema otse surmava löögi juurde. Kõik muu oleks hundi ainult vihaseks ajanud ja võib-olla kannustanud paari inimest mõrvama. Aga Valküüria ei tahtnud olendit tappa. Mitte niimoodi. Mitte siis, kui oli valida ka veel ükskõik milliseid muid valikuid.

Ja juba tormaski hunt teisele poole teed.

Valküüria vandus, lennutas end talle järele ja suunas end õhus nii, et oli kokku põrkamas. Paar inimest juba nüüdseks kriiskas. Tüdruk suundus maapinnaga paralleelseks ja tõmbus kerra napilt enne seda, kui hunti tabas. Löök lõi hinge kinni ja Valküüria lendas tee peale siruli. Ta kuulis karjeid ja hõikeid, märkas nägusid ja esitulesid ning seejärel tabas üks buss hunti. Sõiduk pidurdas ja kaldus kõrvale, selle taguots käis ringiratast ja matsatas Valküüriale pihta.

Taas kord lendas ta jalgelt selg ees minema, maailm ümber üleni hääletu.

Valküüria tabas maapinda. Müra kohises kõrvu ja ta hüples ning kukerpallitas liiga kiiresti, et peatuda. Ta oli teadlik kramplikult vastu rinda surutud lõuast ja pead katvatest käsivartest.

See oli hea. See tähendas, et ta polnud veel surnud.

Kukerpallitamine aeglustus ja tüdruk kasutas hoogu selleks, et end jalgele lükata. Buss siiski ümber ei kukkunud, tänu jumalale. See oli pargitud diagonaalselt üle tee ja sees jooksid inimesed edasi-tagasi ning hõikusid üksteise peale. Tema oli silma alt väljas, poolel teel pimedat tänavat mööda edasi. Tema mõtted hakkasid samuti naasma, mida enam pea selgines. Tüdrukule meenusid karvkate ja kihvad. Miski lõrises tema ees.

Ahjaa. Libahunt.

Valküüria ei näinud seda. Kõik tema ja ööklubi tulede ja bussi vahel sulas läbimatusse pimedusse. Ja just seal liikus hunt. Ta varjas silmi, ent sellest polnud kasu. Valgus hiilgas liiga tugevalt. Pimedus oli liiga tihke.

Urin muutus valjemaks. Lähemaks.

Endiselt uimane Valküüria kihutas vasakule, pages kahe auto vahelt läbi ja kuulis hunti endale järele hüppamas. Ta jooksis eemale ööklubist ja inimestest ning suutis vaevu hoiduda laternapostide vastu põrkumast. Ja siis põrutas soend talle pihta. Nad veeresid maas ja hundi lõuad kinnitusid tema käsivarre ümber. Hambad ei tunginud küll läbi jaki ballistilise kudumi, kuid Valküüria karjus siiski. Hunt raputas pead ja tüdruk virutas jalaga, ent tulutult. See kükitas justkui kivistunult tema kohal ja seda oli liiga raske liigutada.

Lase mind välja, lausus hääl tema peas.

Valküüria käsi oli murdumas, sest hunt rebis seda toore jõuga õla küljest lahti. Surnumanaja sõrmus oli samuti kasutu, kui puudus vabadus varjude suunamiseks. Tüdruk üritas õhku tõugata, ent pöörane valu looritas selget mõistust. Ta ei suutnud hundi rõhuva raskuse tõttu isegi hingata.

Lase mind välja.

Hunt lasi Valküüria käsivarre lahti ja sööstis tema kõri kallale. Tüdruk viskus kõrvale, rabas varjudest, muutis need nõelteravaks ja tõmbas üle hundi rinna. Olend tõmbus kiljatades tagajalgadele ja Valküüria tõukas õhku. Hunt käis käkaskaela, kuid ajas end kohe püsti ja ründas taas. Valküüria viskus, selg ees, ühe pargitud auto mootoriluugile. Kogu sõiduk vappus, kui hunt sellele pihta põrutas. Valküüria rabeles auto katusele ja tõi kohale tuult, et end üle soendi pea pühkida. Seejärel laskus ta müüri taha, hakkas uuesti jooksma ja nägi kuuvalguses tema poole lendavat Leebesurma.

Valküüria kükitas kärmelt maha. Leebesurm kihutas mööda ja põrkas kokku hundiga tüdruku taga. Elajas lennutas Leebesurma tagasi ja viimane kukerpallitas jalgele, uimastipüss käes, ent libastus siis millelgi pimeduses. Leebesurm kukkus, hunt kargas ja miski liugles sidinal üle maapinna.

Uimastipüss – kägardunud.

Lahvatas tuld ja hunt ulgus valust ning Leebesurm tuli hämarusest tuikudes esile. Detektiivi kaabu oli kadunud ja nägu samuti. Leebesurma ülikond oli ribadeks ja isegi sellises valguses võis Valküüria näha sügavaid vagusid tema ribikorvil. Leebesurm hoidis käes revolvrit.

Hunt urises. Leebesurm pöördus.

Soend jooksis otse tema poole ja Leebesurm tõstis teise käe, et relva kindlamalt sihikul hoida.

„Tulista!” hüüdis Valküüria. „Tulista!”

Ent viimasel hetkel pillas Leebesurm revolvri ja tõmbas mõlemad käed alla, tema põlved kõverdusid ning ülalt hundi pihta põrutav õhusein saatis olevuse vastu maad. Hunt koperdas ja kiljatas. Leebesurm ajas end kohe sirgu, heitis käed taeva poole ja lennutas hundi keereldes õhku. Kui see pöörles ja valmistus kukkuma, astus Leebesurm sammu ette ja virutas. Hunti küljele tabanud õhusammas saatis looma käkaskaela tagasi.

„Nool!” hüüdis Leebesurm kükitades. Ta puudutas ühe käega maapinda enda ümber ja see hakkas pragunema ning paisuma. Leebesurm peaaegu lennutati maha, kui jalgealune maatükk surfilauana ette sööstis. Maapind moondus ja kobrutas lainetena ning Leebesurm kihutas jõudu koguva hundi suunas. Valküüria rabas purunenud püssi, kangutas kambrist noole ja kasutas õhku, et see otse Leebesurma väljasirutatud kätte saata. Silmapilk hiljem põrkas Leebesurm hundiga kokku ja suskas noole olendile õlga.

Loom möirgas ja rehmas ning Leebesurm läks lendu, kuid rahusti mõjus juba. Hunt tuikus, raputas pead ja koperdas vastu seina. Soend vaatas Valküüria poole ja liikus tema suunas, kuid jõudis teha ainult kolm sammu enne, kui jalad alt läksid. Elajas varises kokku ja lebas hingeldades maas, keel väljas. Jäsemed liigutamiseks liiga rasked. Silmad sulgusid, hingamine muutus sügavamaks ja uni laotus üle looma karvase keha.

Leebesurm tõusis jalgele. „Võit,” lausus ta nõrgalt.

Kui Ed Stynes silmad lahti lõi, oli ta rihmadega voodile kinnitatud ühes imelikus toas ja imelikud inimesed vaatasid alla tema poole. Valküüria tundis mehele peaaegu kaasa.

„Tšau,” tervitas sinijuukseline tüdruk Valküüria kõrval. „Mina olen Clarabelle. Kas saame sõbraks?”

Segadus söövitas Edi näole pitseri.

„Tšau, Ed,” ütles Valküüria enne, kui asjad jõudsid liiga veidraks kiskuda. „Minu nimi on Valküüria. See siin on Clarabelle. Clarabelle on õde, omal moel, ja tema hakkab sinu eest hoolitsema.”

Clarabelle noogutas. „Ma olen arstivärgis muide väga hea. Meil tuli eelmisel nädalal siia patsient ja mina vaatasin ta üle. Vaesel sellil esinesid kõik muhkkatku tundemärgid ja mina ravisin ta terveks.”

Valküüria vaatas teda. „Tal oli tõesti muhkkatk?”

„Oh jaa. Noh, doktor Nye vaatas ta läbi ja ütles, et oli ainult pind, aga mina selle välja võtsin. Nii et... See ikkagi loeb. Oota vaid, kuni kohtud doktor Nyega, Ed. Ta meeldib sulle väga, kui sulle meeldivad suured pikad hirmuäratavad asjad.”

Ed halises ja keeras pea Valküüria suunas. „Mis... mis minuga toimub?”

„Mida sa mäletad?”

„Ma mäletan sind. Ma mäletan... Issand küll, ma mäletan, et tahtsin sind ära süüa...”

„Jah,” teatas Valküüria. „Noh, mida vähem sellest räägime, seda parem.”

„Ma lähen hulluks, eks?”

Clarabelle naeris. Tal oli nii ilus sillerdav naer. „Oh, me kõik siin oleme hullud, Ed!” Ja seejärel keksis ta minema.

Sisse astus Leebesurm. Detektiiv kandis räbaldunud ülikonna peal halli vihmamantlit ja kolbal uut nägu. Ta ei tahtnud, et Ed läheks endast välja rohkem, kui oli absoluutselt vajalik. „Tervist, Ed. Tunned end paremini? Näed küll parem välja,” ütles Leebesurm.

„Kes te kõik olete?”

„Oleme eksperdid selles vallas. Tahame sind aidata,” vastas Leebesurm.

„Mind aidata? Ma olen libahunt!”

„Märkasin jah. Loodetavasti on see aga üksnes läbitav faas. Mõtle sellest soovi korral kui tõvest. Haigusest. Sinu uinunud libahundigeeni ootamatu ärkamine on pelgalt sümptom tegelikust probleemist ja kuigi sinu olukord näib mõnevõrra ebatavaline, pole sa ainus nakatunu. Leidub teisigi, sarnaselt sinuga normaalseid inimesi, kes ootamatult ebatavalisi väetasemeid ilmutavad. Aga sina oled üks vähestest selgemõistuslikest. Enamik ülejäänutest on üle piiri aetud. Arvan, et sina saad meid aidata. Pead lihtsalt paarile küsimusele vastama. Kas saad seda teha?”

„J-jah.”

„Tubli mees,” tunnustas Leebesurm. „On sinuga hiljuti midagi ebatavalist juhtunud?”

„Jah.”

„Ja see oli?”

„Ma muutusin libahundiks.”

„Midagi muud peale selle? Oled kohanud kedagi uut? Käinud välismaal või mingit paika esmakordselt külastanud...?”

Ed raputas pead. „Kõik kulges normaalselt. Lihtsalt minu elu, nagu see on alati olnud. Noh, kui jätta kõrvale tüdruksõbrast lahkuminek mõned kuud tagasi. Kas te... Kas te arvate, et tema pani minu peale needuse?”

„Tema lõpetas suhte, eks?”

„Ei,” vastas Ed kohe. „See oli mõlemapoolne värk. Me mõlemad... Otsustasime nii, et... Me mõlemad nõustusime, et ta leiaks parema, nii et...”

„Sellisel juhul kahtlen ma väga, kas ta pani sinu peale needuse. Kas juhtus veel midagi ebatavalist? Ükskõik kui tühisena see ka sulle ei paistaks,” uuris Leebesurm.

„Ei. Kõik tundus normaalne. Peale unenägude.”

Leebesurma pea kaldus viltu. „Jätka.”

„Ma lihtsalt... Ma hakkasin nägema und valgesse riietatud mehest. Tema nimi oli Argeddion. See näis ebatavaline, sest ma ei mäleta oma unenägusid kunagi. Argeddion on mu peas aga päevselge.”

„Mida see mees tahtis?”

„Tal oli minu jaoks kingitus. Nii ta ütles. Argeddion oli nii leebe ja soe ning tema sõnul soovis ta mulle anda imetoreda kingi. Ta ilmus nädalate kaupa mu unenägudesse ja käskis valmistuda Valguse Suveks. Viimasel korral teda oma unenäos nähes sirutas ta käe välja. Argeddionil hiilgas seal erk kumav energia – ja ta pani selle minu rinna sisse. Siis ta naeratas ja ütles, et tuleb hiljem sellele järele. Sellest ajast peale pole ma teda enam unes näinud. Kas teie arvates on sellel juhtunuga mingit seost?”

„Imelikud mehed annavad sulle energiakingitusi ja varsti pärast seda moondud sa väljasurnud üleloomulikuks olendiks? Ütleksin, et esineb täitsa teatav võimalus, Ed.”

Nad jätsid mehe Clarabelle’i väidetavalt võimekatesse kätesse ja suundusid meditsiinitiivast välja. Koridori jõudes tõmbas Leebesurm kohe oma fassaadi eest ära ja tema kolp oli Dublini rämpsus lennutamisest siiani pisut räpane.

„Kuidas läheb surelikel vaatlusosakonnas?” küsis Valküüria.

„Muutust pole,” vastas Leebesurm. „Nende peal on tehtud iga mõeldav test ja neid tehakse uuesti. Seni ei midagi. Pole ühtki vihjet toimuva kohta.”

„Kas Ed liitub nendega?”

„Ta uimastatakse sarnaselt teistega. Nad panid voodi tema jaoks juba valmis.”

„Aga vähemalt on meil nüüd juhtlõng – isegi kui see on ainult kellegi unenägu. Vau! Kui sa seda niimoodi valjusti välja ütled, kõlab see väga hapralt, eks?”

„Et meie ainsaks juhtlõngaks on ühe libahundi unenägu?” küsis Leebesurm. „Jah, kui juhtlõngu arvestada, siis pole see vist kõige tugevam, mis meile iial antud on. Aga me töötame sellega, mida meile antakse. Me tõesti ei saa lubada pirtsutamist, praeguses staadiumis mitte. Arvestades kõike toimuvat oleme suutnud seda vaevu uudistest eemal hoida. Kui me seda ei peata, näevad surelikud pigem varem kui hiljem midagi, mida ei saa ära selgitada. Ja see salapärane mees Edi unenäos... See Argeddion võib olla see, keda me otsime.”

„On sul aimugi, mida võiks tähendada Valguse Suvi? Mis sa arvad, kas ta mõtleb seda suve?”

„Ei tea. Aga kui järgime traditsioonilist iiri kalendrit, algab suvi 1. mail. See annab meile välja mõtlemiseks ühe nädala.”

„Samas kõlab Valguse Suvi hästi,” nentis Valküüria. „Võib-olla viib see kõik tõeliselt hea ilmani ja sellisel juhul peaksime laskma sellel juhtuda, et saaksin päevitada.”

„Kui imetore idee. Eeldamegi seda.”

Valküüria märkas, kuidas Leebesurm endal küljest kinni hoidis. „Sa said viga, Luuker.”

Leebesurm vaatas kaaslase poole. „Meid ründas siiski libahunt.”

„Aga sa said päriselt viga.”

„Nagu sinagi.”

„Ei midagi tõsist. Ainult sinikad, venitused ja haavad. Mul on nende ravimiseks arst. Sinu luud said kannatada, Leebesurm. Miks sa ei lase kellelgi end ravida? See ei võtaks kaua.”

Leebesurm ajas end kõndides sirgu. „Doktor Nye piinas mu sõbrad Mevolentiga peetud sõja ajal surnuks. Mina ei lähe selle tõpra juurde abi saama.”

„Nye pole siin ainus ametis olev arst.”

„Aga ainus, kellel on oskusi mu vigastusi korralikult parandada. Pealegi pole mu olukord nii hull. Jään ellu. Just nagu sinagi.”

„Tead, leidub täiesti võimalus, et oled lihtsalt liiga põikpäine. Aga, hei, ma ei hakka sind survestama. Sina teed, mida vaja teha.”

Ta kuulis Leebesurma hääles naeratust. „Noh, aitäh, et oled nii mõistev. Vastutasuks viskan su koju ära. Viimased paar päeva on pikale veninud ja saad täna öösel oma voodis magada.”

„Oh, tänu jumalale,” ohkas Valküüria. „Ma pole igiammu oma vanasid näinud. Ja Alice on ilmselt kõndima õppinud või midagi sellest ajast peale, kui teda viimati nägin. Ta on viieteistkuune. Mis vanuses tited kõndima hakkavad?”

„Sõltub titest.”

„Ütleme sellise eriti arenenud tita nagu minu õe puhul?”

„Oh, siis peaks ta umbes hommepäev jalad alla ajama.”

Valküüria irvitas. Nad väljusid Pelgupaigast ja Bentley juurde jõudes muutus Leebesurma hääl pehmemaks. „Oled teda veel kuulnud? Darquesse’i?”

Valküüria muie hääbus ja tüdruk noogutas. „Tahab, et laseksin ta välja. Sellest on aasta möödas, kui ta juhtima asus, ja tema hääl muutub valjemaks. Me vajame plaani. Midagi, mis ta peataks, kui ta otsustab ohjad enda kätte haarata.”

Leebesurm toetas käsivarred auto katusel üksteise peale ja trummeldas kinnastatud sõrmedega. „Sa mõtled midagi, mis peataks sind,” lausus ta viimaks.

„Mulle meeldiks palju rohkem see, et sina peataks minu kui see, et sa laseks mul teha seda, mida me mõlemad teame, et ma teeks. Ma ei taha kedagi mõrvata, rääkimata vanematest või õest või sinust. Kui see aeg tuleb ja mina olen kadunud ja Darquesse on üle võtnud...”

Leebesurm tõstis käed. „Küll ma midagi välja mõtlen. Usalda mind.”

Valküüria heitis pilgu lähedusse pargitud limusiinile, kus seisid valves kaks ülikonnastatud meest. Sobis teemavahetuseks suurepäraselt. „Kas meid külastab mingi VIP või midagi?”

Leebesurm mühatas. „Ju vist. Tuli siia Vanemate Koguga kohtuma. Kõik on väga kuss-kuss ja ülisalajane. Ainult Vanematel on lubatud teada, mis küsimuses nad kokku saavad.”

„Aga Traagel ütleb ju meile, eks?”

„Oh, ma eeldan seda vägagi.”