Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 7: Nurjatute kuningriik - Derek Landy - Страница 13

5

VARAKULT MAGAMA

Valküüria ronis magamistoa aknast sisse ja hoolitses selle eest, et ei teeks lärmi. Peegelpilt tõusis voodis istuli ja vaatas teda oma tumedate silmadega. „Sa oled vigastatud,” sosistas see.

„Oh jaa,” vastas Valküüria tasasel häälel. „Aga füüsi­liselt on mul ainult haavad ja sinikad. Vaimselt? Oota ainult, kui meenutad minuga täna juhtunut. Pööra erilist tähelepanu Jerry Houlihanile. See jääb sinuga. Usu mind. Kuidas siis läks?”

Peegelpilt ronis voodist välja ajal, kui Valküüria lahti riietus. „Mul oli paar sündmustevaba päeva,” rääkis see talle. „Kõige põnevam oli neist tunnipikkune loeng kooli direktorilt selle kohta, et me võtaks oma õpinguid tõsiselt. Ta ütles, et järgmise aasta eksamid jõuavad arvatust varem kohale.”

„Ei, ei jõua,” kortsutas Valküüria kulmu. „Need jõuavad kohale järgmisel aastal. Täpselt siis, kui me neid ootame.”

„Seda ma ütlesingi,” noogutas peegelpilt. „Mulle tundub, et loogika talle hästi ei istu, sest ta ei paistnud kuigi õnnelik. Saatis mind karjäärinõustaja juurde. Too küsis, kelleks ma pärast kooli saada tahan.”

Valküüria pani musta värvi riided kappi. „Ja mida sina vastasid?”

„Ütlesin, et tahan karjäärinõustajaks saada. Too kukkus pillima ja süüdistas mind siis enda narrimises. Teatasin talle, et kui ta pole oma töökohal õnnelik, peaks ta teisi valikuid kaaluma ja osutasin siis, et teen juba praegu tema tööd paremini. Jättis mind pärast tunde.”

Valküüria irvitas. „Sa tood mulle nii palju jama kaela.”

Peegelpilt kehitas õlgu. „Meil palutakse muudkui kolledžite avaldusi täita. Tunnist välja viskamine on ainus viis, mida suudan selle vältimiseks välja mõelda. Oled sa neil viimastel päevadel avastanud, kuidas seda probleemi lahendada?”

„Hämmastaval kombel ei ole. Mu vanad eeldavad, et lähen kolledžisse. Ma ei taha neile pettumust valmistada, aga...”

„Aga kui kaua sa peaksid neile edasi valetama?” küsis peegelpilt Valküüria eest küsimust lõpetades.

„Just. Oleks tore anda vanadele seda Stephanied, keda nemad tahavad, kuni mina kusagil oma Valküüria-värki teen, aga olgem ausad – ma ei saa sind igavesti siin hoida, eks?”

„Olen olnud aktiivsem kauem kui ükski teine peegelpilt, millest keegi iial kuulnud on. Mind ei loodud selleks.”

„Ma tean ja ma ei kavatsenudki sellest elust nii palju aega eemal veeta. Pean uuesti kontrolli haarama, oma kaks elu kokku tooma. Kui lõpetan kooli, siis teengi seda. Mis sa arvad, kas saad hoida seda käigus veel aastakese või nii?” küsis Valküüria.

„Ma ei näe põhjust keeldumiseks,” teatas peegelpilt. „Ma pole viimasel ajal veidralt käitunud ja enam mälestusi või mõtteid tõkestanud, nagu sa muretsema hakkasid. Arvatavasti on minuga nüüd kõik korras. Arvatavasti olen end korda teinud. Pealegi saame nüüd sinuga palju paremini läbi.”

„Noh,” nentis Valküüria, „kuidas ma ei saakski ise­endaga läbi saada? Kas ma ei paku mitte vaimustavat seltsi?”

„Seda küll,” naeratas peegelpilt.

„Eriti nüüd, kuna mul pole enam Tanitat ega Fletcherit.”

„Ega isegi Selanat.”

Valküüria pidi paratamatult naerma. „Jumal küll, kas mul on üldse veel sõpru alles?”

„Leebesurm,” sõnas peegelpilt. „Traagel muidugi ka, kuigi sa pole temaga kunagi rääkinud millestki muust kui riietest ja kellegi löömisest. Ja mina.”

„Mida enamat võikski üks tüdruk tahta?” küsis Valküüria kulmu kergitades. Peegelpilt naeratas vastuseks ja astus peeglisse. Valküüria puudutas klaasi ja imas endasse kahe päeva jagu mälestusi. Peegelpilt koolis. Peegelpilt söögilaua ääres. Peegelpilt Valküüria väikese õega mängimas. Kõik kenad mälestused. Ei ühtki ebatavalist seika. Nii erinev kahest päevast, mida Valküüria ise koges.

Ta vaatas voodisse ronides kella. Viis hommikul.

Vahelduseks varakult magama.

Valküüria ärkas, kuid ei avanud silmi. Ta eelistas lihtsalt veel mõnda aega pimeduses triivida. Tüdruk armastas oma voodit. Ta oli maganud teisteski erineva mugavusastmega voodites, kuid tema ase oma toas kuulus kaugelt tema lemmikute hulka. See oli ilmselt väiksem, kui olnuks praktiline. Ja see oli kitsam ning madrats polnud nii kõva, kui ta oleks eelistanud. Ja kuigi tema puusa juures varitsev vedru ähvardas külge keerates iga kord susata, oli üldise hea ööune kogemuse koha pealt tema voodi kahtlemata kõige parem.

Ta nihutas end selili ja lubas lõpuks silmadel avaneda. Lagi kaldus kõrval olevast seinast ülespoole. Väikese tüdrukuna oli tal seal üleval terve hunnik hobusepilte ja ta nägi neid igal hommikul esimese asjana. Valküüria liigutas ühe jala teki alt välja, tõstis selle üles ja surus sinna, kus kunagi asusid plakatid. Nüüd polnud seal midagi. Ei mingeid hobuseid. Selana Port rääkis kunagi midagi selle kohta, et viiks ta ratsutama ja Valküüria ootas toda päeva väga. Aga see juhtus enne seda, kui Eliza Skorn neile Selana osalusest Leebesurma naise ja lapse surmas rääkis. See oli viiluke ajalugu, millest Selana suutis alati üle hüpata.

Valküüria sirutus laisalt telefoni poole, et kella vaadata. Kui ekraan helendama lõi, kargas ta vandudes püsti. Tüdruk tõmbas selga hommikumantli, lennutas ukse lahti, putkas treppi mööda alla kööki ja suundus kohe kapis olevate hommikukrõbinate poole.

„Tere hommikust,” tervitas Alice’it toitev emme.

„Ma jään hiljaks!” vastas Valküüria ja rabas külmikust piima. „Äratus ei käivitunud! Miks sa mulle ei öelnud?”

„Oh, eks ma oleks vist pidanud,” ütles emme ja ulatas järgmise lusikatäie Alice’i paokil suhu. „Aga siis tõmbas mu tähelepanu kõrvale sinu õe nunnu olek, siis sinu isa nunnu olek ja siis nägin ma röstri peal omaenda peegeldust ning minu tähelepanu tõmbas kõrvale minu nunnu olek. Ma täitsa unustasin sinu. Olen paha ema. Olen paha-paha ema.”

„Jäin juba bussist maha. Kas saad mind kooli sõidutada?”

„Aga mul on veel sussid jalas.”

Valküüria peatus, esimene lusikatäis krõbinaid poolel teel suuni. „Või... noh... Võiksin täna koju jääda. Veidike kodus õppida. On paar testi, mille jaoks pean kordama...”

„Ma ei tea nüüd,” lausus ema ebalevalt. „Jääd koju? Koolist? Jääd laupäeval koolist koju?”

Valküüria pillas lusika kaussi. „Mida?”

Emme irvitas. „On nädalavahetus, Steph. Sul ongi lubatud sisse magada.”

Valküüria sulges silmad ja pigistas ninajuurt. Kaks mälestustekomplekti ja kumbki ei vaevunud teda sellest asjaolust teavitama. „Olen ületöötanud,” otsustas tüdruk. „Teen koolis liiga palju. Peaksin õppimist vähendama, võib-olla kodutööde tegemise lõpetama. Peaksin kindlasti kasutusele võtma hoopis kolmepäevase nädala.”

„Ma ei näe kuidagi võimalust, et see juhtuks. Võib-olla peaksid pigem hakkama pöörama tähelepanu sellele, mis päev on,” teatas emme.

Valküüria kortsutas kulmu. „Ma ei mõista, kuidas see mu koormust vähendada aitab,” ütles ta samal ajal krõbinaid mugistades.

Avanes esiuks. Sisse astus isa ja asetas lauale toidukoti. „Suur kütt-korilane on võidukalt naasnud,” kuulutas ta. „Toon naisperele ajalehti, värsket piima ja leiba. Ajalehed lasid mul end mõnusalt jahtida, aga leival-piimal polnud lootustki.”

„Tubli töö, kallis,” tunnustas Valküüria emme.

Isa istus. „Ja lisaks leidsin Stephaniele uue poisi.”

Valküüria tõmbas krõbinad kurku ja emme tõstis järsult pilgu. „Sa tegid mida?”

„Ma tean – see avaldab teile muljet. Saadate mind leiva järele ja mina tulen tagasi poisiga. Noh, mitte otseses mõttes. See oleks veider. Isegi minu kohta.”

„Issi,” köhis Valküüria, „mida sa tegid?”

„Kohtusin poes Tommy Boyle’iga,” jätkas issi. „Tunned ju Tommy Boyle’i, eks? Umbes minuvanune? Veidike väiksem kui mina, liivakarva juuksed? Kannab alati polosärke. Tead teda küll, tead-tead. Oled teda näinud. Ta on pärit Navanist, nii et tal on rääkides see kõva Navani aktsent4. Abielus selle pruunipäise naisega, kes kannab alati neid kingi. Tead teda küll.”

„Mul pole aimugi, kellest sa räägid.”

„Ei, on küll,” kinnitas issi. „Tal on need liivakarva juuksed.”

„Issi, mul pole õrna aimugi.”

„On-on. Ma ei tea, kuidas teda veel kirjeldada. Melissa, kuidas sina teda kirjeldaks?”

Valküüria emme ulatas Alice’ile järgmise lusikatäie. „Tal on ainult üks käsi.”

„Ahjaa, see käevärk.”

Valküüria põrnitses. „Miks sa ei võinud sellest alustada? Kas see poleks kõige ilmsem tunnus?”

Issi näis segaduses. „Aga ta juuksed on tõeliselt liivakarva ja ta kannab alati polosärke. Alati need seljas, ükskõik millise ilmaga.”

Valküüria nõjatus toolile. „Hea küll, see on Tommy Boyle. Olen teda linnas näinud. Mis siis? Mis sellel poiss-sõbraga pistmist on?”

„Tema poeg. Nimeks Aaron. Väga tore sell. Sinuvanune. Tommy rääkis, et Aaronil pole kunagi tüdrukut olnud. Mina ütlesin siis, et ta peaks sinuga välja minema. Niisiis toob Tommy poisi siia, et teda tutvustada.”

„Oh, Desmond,” nurises Valküüria emme. „Oh, Desmond, ei.”

„Mida? Mis lahti? Me teeme nad ainult omavahel tuttavaks, mitte ei sobita abielu kokku. Äkki nad meeldivad üksteisele.”

„Võta telefon ja ütle talle, et tühistad selle,” sõnas Valküüria.

„Ma ei saa seda teha, Steph. See näiks ebaviisakas. Kohtu lihtsalt selle poisiga. Vestelge natuke. Ei mingit survet.”

„Ohtralt survet, issi! Ohtralt survet! Ma ei suuda uskuda, et sa seda tegid!”

Issi ristas rinnal käed. „Ma ei saa aru, miks te mõlemad nii närvi lähete. Arvasin, et oleksid õnnelik. Sul pole Fletcherist saadik oma poissi olnud, nii et ükskõik millisel päeval astuks sa sisse imeliku vennikesega käevangus ja teataks: „Hei, issi, hei, emme – see on minu uus poiss.” Ja siis me peaks teda tundma õppima, temaga ära harjuma ning taipama, on ta õige mees või mitte. Kes teab, millise kuti sa meile siia tood? Fletcher oli sinust vanem, nii et ilmselt oleks järgmine veel vanem. Tal oleks tätoveeringud või augustamised või kimaks mootorrattaga ringi või midagi. Mina ei taha, et hakkad käima väljas mingi kahekümnesega. Oled selle jaoks kaugelt liiga noor. Kohtusin Aaron Boyle’iga ja ta on tore sell, Stephanie. Vaikne ja viisakas. Just seda sorti poiss, kelle pärast ma ei peaks muretsema, sest kogu selle sinu enesekaitsevärgi puhul suudad sa ilmselt ta pooleks murda.””

„Helista Tommyle ja tühista see,” nõudis Valküüria uuesti.

„Ah, Steph...”

„Des, ma tean, et teed seda sellepärast, et armastad Stephi. Sa tahad loomulikult, et kõik tema poisid kohtleks teda austusega, aga see pole sinu teha. Me lihtsalt peame usaldama, et meie tütar on hea iseloomutundja.”

Valküüria pähe vupsas pilt Caelanist ja ta peksis selle minema suure vaimse kurikaga.

„Aga Aaron on imetore kutt,” vingus issi. „Ja ma ei saa Tommyle helistada. Ma lihtsalt ei saa. Ma ei tea tema numbrit.”

„Ma ei räägi sinuga enne, kui see lollus on tühistatud,” lausus Valküüria talle ning jätkas krõbinate söömist.

Isa vajus lönti. „Aga mis siis, kui lähen sinna ja uksele tuleb Aaron? Siis pean talle teatama, et mu imeilus tütar ei taha temaga mingit tegemist teha. Midagi sellist purustaks temasuguse hapra hinge.”

„Oleksid võinud mõelda sellele siis, kui kogu selle jama korraldasid,” ütles Melissa. „Ja kuni see on tehtud, ei räägi ka mina sinuga.”

Isa vaatas kallist kaasat suurte anuvate silmadega, kuid abikaasa eiras teda ja keskendus Alice’ile. Kuni selle hetkeni oli Valküüria õde omaette vaikselt kurisenud, kuid isegi tema jäi nüüd vait. See oli viimane piisk. Valküüria issi tõusis püsti.

Ja siis helises uksekell.

„Ei,” teatas Valküüria otsustavalt.

„Aa,” üllatus issi käekella vaadates. „Ta on pisut varajane.”

Valküüria kargas ropsti püsti. „Sa palusid neil tulla täna hommikul?”

„Tommyl on pärastlõunal asju ajada. Mõtlesin, et nii oleks kõige parem. Mida sa tahad, et ma teeks? Ütlen neile, et mingu minema?”

„Jah! Ütle neile, et läksin ratsutama või midagi.”

„Sa pole aastaid ratsutanud, Steph.”

„Ega nemad seda ei tea!”

„Aaron pettuks väga.”

„Issi!”

Issi sammus välisukse juurde. Valküüria kuulis pominal peetud vestlust ja seejärel tuli issi köögilaua juurde tagasi. „Noh, loodan, et oled õnnelik, Steph. Ma saatsin just minema ühe poisi ja tema isa. Mõlemad näisid väga pettunud.”