Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 7: Nurjatute kuningriik - Derek Landy - Страница 8

“Ma olen liblikas!” karjus paks mees ja jooksis ringi. Ta laperdas kätega nagu kahe tõeliselt pontsaka, tõeliselt kehva tiivaga.

„Tegelikult ei ole,” sisendas Valküüria Kain talle juba kaheksandat korda. Mees jooksis kuuvalgusesse kastetud tüdruku ümber laiu ringe ja tema üksnes seisis seal, pea maas. Mees ei kandnud särki ja paar hetke varem pidi Valküüria oma pilgu tema võppuvatelt rindadelt enne ära tirima, kui need tal südame pahaks ajavad. Nüüd, kus mehe püksid olid alustamas pöördumatut liugu allapoole, keeras Valküüria pilgu üldse kõrvale. „Palun, tõmba oma püksid üles,” poetas ta.

„Liblikad ei vaja pükse!” kriiskas mees. Viivu pärast maandusid needsamad püksid Valküüria jalge ette.

Valküüria võttis telefoni ja valis numbri. „Ta on aluspükstes,” teatas ta vihaselt.

Luuker Leebesurma siidine hääl kõlas tema kohta ebaloomulikult kõhklevalt. „Vabandust? Kes on aluspükstes?”

„Jerry Houlihan,” vastas Valküüria. „Arvab, et on liblikas. Väidetavalt nood ei kanna pükse.”

„Ja kas ta on liblikas?”

„Ei ole.”

„Sa oled küllalt kindel?”

„Küllalt.”

„Ta võib olla liblikas, kes näeb unes, et on inimene.2”

„Noh, ei ole. Ta on suur paks mees, kes näeb unes, et on suur paks liblikas. Mida põrgut ma peaks tegema?”

Veel üks kõhklus. „Ma pole kindel. Sul pole juhtumisi käepärast üht suurt võrku, ega ju?”

„Ma tahaks teda lüüa. Ma tahaks sind lüüa, aga teda tahaks ma ka lüüa,” pressis Valküüria.

„Sa ei saa teda lüüa. Ta on mingi maagilise mõju all olev lihtsurelik. Pole tema süü, et ta niimoodi käitub. Eeldatavasti toimetasid ta vähemalt avalikkuse silma alt ära? Valküüria? Valküüria, oled sa veel seal?”

„Olen siin,” porises Valküüria tuhmilt. „Ta on hakanud iga kolmanda sammu juures hüppama. See on omamoodi hüpnotiseeriv.”

„Võin ainult ette kujutada. Raidurid peaks umbes poole tunni pärast sinuni jõudma. Saad teda seni vaos hoida?” uuris Luuker Leebesurm.

Valküüria pigistas telefoni kõvemini. „Sa ei mõtle seda tõsiselt. Sa ei saa seda tõsiselt mõelda. Me oleme päästnud maailma. Mina isiklikult olen päästnud maailma. See siin, just praegu... See pole midagi sellist, mida ma teeks. See on midagi sellist, mida teevad teised ja siis meie sinuga naerame pärast selle üle.”

„Me teeme, mida on vaja teha, Valküüria. Kui oled ta Raiduritele üle andnud, kohtume Phibsborough’s3.”

Valküüria ohkas. „Jälle üks teguderohke öö?”

„Paistab küll kahtlemata sedamoodi. Ma tõesti pean minema. Sally Yorke pani just oma põlved põlema.”

Kõne katkes. Valküüria kiristas hambaid ja torkas telefoni musta värvi pükste taskusse tagasi. Üks seitsmeteistkümneaastane tüdruk ei peaks küll sel kombel oma õhtuid veetma. Ta süüdistas Vanemate Kogu, et need selle prioriteediks muutsid. Jah, ta nõustus asjaoluga, et see oli tõsine probleem näha varasemalt tähelepandamatuid surelikke järsku võluvõimeid välja arendamas – lisaks ohule, mida nad kujutasid teistele ja endale, riskisid nad ka sellega, et võisid paljastada maagia olemasolu laiemale avalikkusele. Ja see polnud asi, mida sai lubada. Aga miks sunnitakse kõigist neist üle kogu Iirimaa esile karanud juhtumitest just teda nende veidrikega tegelema, kes end liblikateks peavad? Pelgupaigas luusis mitukümmend uimastatud surelikku ja ükski neist polnud nii imelik ega häiriv kui Jerry Houlihan oma aluspükstes.

Valküüria kortsutas kulmu ja imestas, miks ta enam Jerry samme ei kuulnud. Siis vaatas tüdruk üles ja nägi teda läbi öise taeva lendamas. Mees laperdas kätega ja kiljus vaimustusest.

„Jerry!” hüüdis Valküüria. „Jerry Houlihan, kohe alla!”

Aga Jerry ainult kõhistas ja võdistas vastuseks. Mehenäss oli õhus ebakindel, kuid lendas – kahtlemata lendas. Ta pööras ümber ja laperdas tagasi Valküüria poole. Rumalal kombel vaatas Valküüria üles just siis, kui Jerry pea kohalt möödus. See pilt kõrvetas talle end mällu ja tüdruk tundis, kuidas üks osa temast suri.

Jerry kaldus kursilt kõrvale ja triivis pargi ohutusest Dublini linna erksate tulede poole. Valküüria küünitas üles ja kompis õhku. Ta tunnetas, kuidas ruumid omavahel ühendusid ja tõmbas siis ühe tuulehoo otse Jerryle pihta, lüües meest tagasi enda poole. Ta vajas köit või kas või nöörijuppi, lihtsalt midagi, millega meest nagu paksu mehekujulist lohet paigale ankurdada.

„Jerry, kas sa kuuled mind?” hüüdis Valküüria.

„Ma olen liblikas,” hingeldas mees õnnelikult.

„Seda ma näen ja sa oled ka väga ilus liblikas. Aga kas sa väsima ei hakka? Isegi liblikad väsivad, Jerry. Nad peavad ju maanduma, eks? Nad peavad maanduma, sest nende tiivad väsivad.”

„Minu tiivad väsivad ka,” ütles Jerry nüüd raskelt puhistades.

„Ma tean. Ma tean, et väsivad. Sa peaks neile puhkust andma. Peaksid maanduma.”

Jerry kaldus allapoole ja Valküüria hüppas. Tüdruk üritas mehe jalast kinni rabada, ent Jerry peksis kätega kiiremini ja kõikus taas kõrgele. „Ei!” hõikas ta. „Liblikad lendavad! Lendavad kõrgel taevas!”

Nüüd Jerry juba ahmis õhku, kaotas rütmi ja ükskõik kui kõvasti ta ka ei üritanud, ei suutnud ta takistada end uuesti alla kaldumast. Valküüria hüppas, rabas mehest kinni, sulges silmad ja proovis oma mõistuse kuhugi rahulikku kohta saata. Jerry higistas kogu sellest pingutusest ja tema nahk oli soe ja kleepuv ja karvane. Valküüria meenutas häid aegu oma elus, kui meest taevast alla tiris, üks peotäis teise järel. Jerry tegi viimase meeleheitliku katse minema liuelda ja Valküürial tuli mehe puusadel olevate rasvavoltide külge klammerduda, et teda paigal hoida. Seejärel Jerry loobus ja lõpetas laperdamise ning Valküüria kukkus kriisates tema raskuse all kokku.

„Ma ei ole liblikas,” nuuksus Jerry, Valküüria aga väänles ja vähkres tema all.

Raidurid saabusid õigel ajal, nagu nad seda tavapäraselt ikka tegid. Nad talutasid Jerry Houlihani ilmetusse kaubikusse ja kohtlesid teda üllatavalt leebelt anonüümsete käsilaste kohta, kelle selgadele olid kinnitatud vikatid. Seejärel peatas Valküüria takso ja käskis juhil end Phibsborough’sse sõidutada. Nad peatusid Leebesurma kiiskavmusta Bentley kõrval.

Leebesurm ootas varjudes. Kaaslane kandis tumehalli ülikonda ja tema kaabu oli sügavale lauba kohale tõmmatud. Täna ilmestas teda pika nina ja kitsehabemega mehe nägu. Leebesurm osutas peaga ühe kortermaja ülemisel korrusel oleva pimeda akna poole.

„Ed Stynes,” poetas ta. „Nelikümmend aastat vana. Elab üksi. Pole abielus, pole lapsi. Läks hiljuti tüdruksõbrast lahku. Töötab helitehnikuna. Võib olla libahunt.”

Valküüria vahtis sõpra pahaselt. „Sina ütlesid mulle, et pole olemas selliseid asju nagu libahundid.”

„Mina ütlesin sulle, et pole enam olemas selliseid asju nagu libahundid,” parandas Leebesurm. „Nemad surid välja üheksateistkümnendal sajandil. Erinevalt teatud teistest ööolenditest, keda ma võiks mainida, aga ei maini, olid libahundid inimkujul üldiselt tublid inimesed. Nad tundsid oma veriste öötegevuste üle sedavõrd suurt nördimust, et tegutsesid aktiivselt iseenda süngema poole vastu. Nad otsisid ravi ja eraldusid. Tegid, mida iganes vaja hoolitsemaks selle eest, et nad needust teistele ei levitaks.”

„Erinevalt vampiiridest,” urises Valküüria.

„Sina mainisid neid, mitte mina.”

„Kui libahundid välja surid, miks on Ed Stynes siis sinu arvates libahunt?”

„Eelmisel ööl teatasid selle piirkonna elanikud suurest koerast või karuks riietunud mehest,” selgitas Leebesurm. „Ta ei teinud kellelegi viga – libahundid teevad seda oma esimesel korral harva, kui neid just nurka ei suruta. Aga teisel korral lähevad asjad palju vägivaldsemaks.”

„Aga kui libahundid on välja surnud...”

„Nakkus on põlvkondade kaupa lahjenenud, kuid maailma rahvastikus leidub veel tibatilluke murdosa. Liiga nõrk, et ilmutada end iial tegeliku moondumisena – kui just selle nakkuse kandjad ei saa järsku ja arusaamatul moel maagilisi võimeid.”

„Nii et Ed on nagu minu varasem liblikmees,” uuris Valküüria.

„Jah. Viimane muret tekitavalt pikas surelike reas, kes arendas välja võluvõime. Edi puhul käivitas see kahjuks ammu uinunud aspekti tema füsioloogias. Sul läheb seda vaja.” Leebesurm ulatas Valküüriale pika toruga püssi.

Tüdruku silmad vajusid pärani. „See on mulle? Sa annad selle mulle? See on nii lahe.”

„See on uimastipüss.”

Valküüria nägu vajus loppi. „Aa.”

„See on endiselt lahe,” kinnitas Leebesurm. „Aga hiljem annad selle mulle tagasi. See on osa komplektist. Teine on minul ja mulle meeldib neid koos hoida. See on juba laetud üheainsa uimastava noolega, nii et sa ei pea tegema muud kui sihtima ja päästikule vajutama. Nooles on piisavalt rahustit, et panna pikali...”

„Väike elevant?”

Leebesurm silmitses teda. „Mida?”

„Tead küll. Kui filmides jahitakse midagi ohtlikku, öeldakse alati, et nende uimastinooltel on piisavalt rahustit väikese elevandi pikali panemiseks.”

„Mis inimestel väikeste elevantide vastu on?”

„Noh, ei midagi, aga...”

„Nendes nooltes on piisavalt rahustit, et panna pikali üks libahunt, Valküüria. See on täpselt see, mida me jahime. Miks peaksime pikali panema elevandi, kui me ei jahi elevante?”

„See on lihtsalt midagi sellist, mida filmides öeldakse.”

„Elevandijahi-filmides?”

„Ei, mitte niivõrd seda.”

„Kui me jahiks libaelevante, saaks ma sellest viitest aru.”

„Pole olemas sellist asja nagu libaelevant.”

„Muidugi on. On olemas liba-praktiliselt-kõike. Liba­koeri, libakasse, libakalu.”

„Libakalu?” küsis Valküüria imestunult.

„Nad ei kesta tavaliselt kuigi kaua, kui sa pole just vee läheduses.”

„Ma ei usu sind, Leebesurm. Olen liiga palju kordi minevikus selle reha otsa astunud.”

„Ma ei tea, millest sa räägid.” Leebesurm hakkas teed ületama.

Valküüria järgnes kaaslasele. „Aa, ei tea või? Sina väidad, et nad on päriselt olemas ja mina hakkan lõpuks endas kahtlema ja siis ma küsin: „Kas tõesti on olemas libakalu?” Ja sina vaatad minu poole ja ütled: „Issand küll, Valküüria, muidugi mitte. Ära ole nii rumal.” Ja mina seisan seal ja tunnen end lollisti. Täpselt nagu selle kalmaarirahva kolooniaga.”

„Millega?”

„Sa ütlesid mulle kunagi, et kalmaarirahvas on olemas.”

„Ja sina uskusid mind, Valküüria?”

„Ma olin kaksteist!”

Nad jõudsid kortermaja ukse juurde. „Ja ometi ei usu enamik kaheteistkümneaastaseid kalmaarirahva olemasolusse.”

„Olin kaksteist ja kergesti mõjutatav. Uskusin, mida sa mulle rääkisid.”

„Aa, neid aegu ma mäletan,” poetas Leebesurm mõnuga ja võttis revolvri välja. „Aga selliseid olendeid nagu libakalu leidub küll.”

Valküüria vaatas, kuidas kaaslane relva laeb. „Need ei näe välja uimastikuulidena.”

„Need polegi seda. Need on hõbedast. Ainus asi, mis garanteeritult ühe libahundi tapab. Kui jätta kõrvale pea maha raiumine. Aga samas...”

„Tapab pea maha raiumine enamiku olenditest,” lõpetas Valküüria lause.

„Täpselt.”

„Kui zombid kõrvale jätta.”

Leebesurm libistas revolvri tagasi õlakabuuri. „See relv on üksnes hädaolukorra, viimase võimaluse tagavaravariant. Ed Stynes on tubli mees. Mul pole mingit himu võtta temalt elu ainult seepärast, et ta paaril ööl kuus huntmeheks muutub.” Leebesurm võttis pintsakutaskust mõned muukrauad ja alustas ukse kallal tööd.

„Miks me sellega hommikuni ei või oodata?” küsis Valküüria. „Kas see poleks targem?”

„Ja jätaksime Edi täna öösel vabalt ringi uitama ja tapma?”

„On pime ja täiskuu. Mina ei kuule ulgumist. Äkki pole asi nii hull, kui sa arvad.”

„Ed pole lihtsalt veel moondunud. Ta on terve päeva tundnud end tavalisest tõredamalt. Täna õhtul oleks alanud peavalud. Kui laskub öö, tulevad krambid. Kuu asukoha järgi otsustades on meil umbes kümme minutit, kuni ta muutub. Ta veedab umbkaudu kolm tundi karusnahaga kaetuna ja kui kuu kaugemale libiseb, muutub tagasi.”

„Nii et meie uimastame teda siis, kui ta on veel inimene?”

„See on harva hea mõte,” tõdes Leebesurm ust avades ja muukraudu ära pannes. „Vahel see töötab, aga enamasti esineb moondumine ikkagi ja adrenaliinipuhang pühib rahusti kehast. Hunt ärkab vihasena ja selle uuesti pikali panemiseks läheb vaja topeltannust.”

„Me peame siis ootama seni, kuni Ed muutub koletiseks enne, kui saame midagi ette võtta?”

„Just.”

„See tundub olevat palju ohtlikum.”

„Ongi.” Leebesurm võttis välja Valküüria uimastipüssiga identse relva. „Valmis?”

„Ee...”

„Õige suhtumine, Valküüria.”

Nad tõusid treppi mööda kolmandale korrusele. Hoone oli vaikne, liikumatu, nagu hoiaks hinge kinni. Nad lähenesid Ed Stynesi uksele ja Leebesurm muukis luku hääletult lahti. Ta nihutas ukse pisut avali. Sees valgust ei põlenud. Leebesurma käed liikusid rangluude juurde ja vajutasid sealseid sümboleid. Võltsnägu sulas ära ja paljastas kolba.

Leebesurm sisenes ja Valküüria hiilis tema järel sisse ning sulges vaikse klõpsuga ukse. Uimastipüss oli raske. Ta hoidis seda kahe käega nii, nagu Leebesurm teda õpetas.

Seni urisemist kuulda polnud.

Nad astusid elutuppa ja vehkisid relvadega nurgast nurka, veendudes, et Ed Stynes polnud diivanile magama heitnud. Selles hämaruses oli raske midagi näha, kuid kuna Leebesurm ei tulistanud, järeldas Valküüria, et diivan on tühi. Tema võis ju olla siin ainus, kellel olid silmad, kuid Leebesurma pimedas nägemise võime oli endiselt tema omast parem. Nad liikusid mööda koridori ja uurisid väikest kööki. Kuuvalgus uhtus tööpinnale laiali aetud peavalutablettidest üle. Magamistoast kostis äkitselt oietus ja Valküüria vajutas vastuseks peaaegu päästikule. Leebesurm kallutas pead tema suunas ja tüdruk vahtis vihaselt vastu.

Leebesurm läbis koridori nii, nagu polekski teda üldse seal. Kass oleks ka rohkem kära teinud. Valküüria järgnes kaaslasele ja hoidis end seina äärde, kus põrandalauad vaiba all vähem krääksuks. Leebesurm läks magamistoa uksest mööda ja võttis koha sisse teisel pool.

Valküüria nihkus ette ja kasutas Stynesi magamistuppa piilumiseks vastasseinal olevat peeglit. Ta kuulis vandumist ja pimeduses toimus liikumine. Seejärel lülitati sisse voodi kõrval olev lamp. Valküüria tardus ja adrenaliin tulvas läbi kogu keha. Ent Stynes ei teinud muud, kui lükkas tekid kõrvale ja tõusis voodis istuli. Habe ajamata, näost kaame. Higistas. Näis valudes piinlevat. Ed ägas end püsti ajades. Valküüria heitis pilgu Leebesurmale ja häälis hääletult: Peitu? Ent Leebesurm raputas vaid pead ja niisiis püsis Valküüria paigal, silmad peeglil.

Stynes astus sammu ja vajus siis kahekorra.

„Oh issand...” kuulis Valküüria teda pomisemas.

Ed ajas end sirgeks nii ootamatu karjega, et Valküüria võpatas. Mehe sõrmed kägardusid, nagu pingutaks keegi lihaseid nähtamatul piinapingil, ja ta röökis endiselt. Valküüria polnud iial midagi sellist kuulnud.

Kollakas lambivalgus kiiskas mehe nahal, kust tungisid läbi paksud mustad karvad. Need põimusid ja pulstusid üle rinna ja selja, käsivarte ja jalgade. Mees kukkus põlvili, jalad muutsid kuju, luud pikenesid ja kohanesid. Ed põrnitses õuduse ja meeleheitega oma käsi, kui sõrmeküüned põrandale pudenesid ja nende asemele kasvasid teravamad ning pikemad küünised.

„Aidake mind,” ahmis ta õhku. „Aidake, keegi...”

Ed laskus neljakäpakile ja tema sisemusest väändus üles veel üks karje. Võigas heli kangutas end kõrist läbi ja mehe lõug läks paigast. See raksatas ja praksus ja hakkas väljapoole paisuma, nahk üle värskelt kujunenud koonu sirutumas. Kihvad lõhestasid igemeid ja karje muutus loomalikuks raevu ning valu uluks.

Leebesurm tõstis kolm sõrme püsti. Tüdruk vaatas, kuidas kaaslane luges – kaks, üks – ja astus seejärel ukseavasse, uimastipüss kerkimas. Valküürial kulus eeskuju järgimiseks lisasekund, sest oli kiireks tegutsemiseks nähtust liiga rabatud. Niisiis läks hunt temast täiesti mööda, kui magamistoast välja murdis.

Valküüria tõmbus tagasi ja kukkus pimedas. Ta üritas pingsalt mõistatada, mis vaid paari meetri kaugusel toimub. Midagi purunes ja midagi varises. Hunt lõrises ja Leebesurm vandus. Valküüria ei suutnud eristada muud kui tohutut karusnahamassi kahel jalal. Tüdruk vaatas tühja pihku ja imestas, kuhu pagana päralt tema relv kadus. Ta pühkis käega üle vaiba ja sõrmed puudutasid midagi metalset. Tüdruk viskus sinnapoole, pigistas kaba ja tõusis püsti. Valküüria pöördus, sõrm päästikul – ja miski lõi ta, selg ees, elutuppa. Valküüria tõukas vastu sellele, mis iganes see oli ja Leebesurm ronis tema pealt maha. Soend kargas taas Leebesurmale peale ja nad põrutasid vastu diivanit, keerasid mööblitüki külili ja kukkusid selle taha.

Valküüria tõusis põlvili ja hakkas jälle seda neetud püssi otsima.

Leebesurm röögatas, kui ta üle toa paisati. Leebesurm tabas hooga telekat ja ekraan purunes. Ta tõmbas ruloo akna eest ja hunt kargas kallale, surudes Leebesurma vastu maad. Olend rehmas uuesti ja uuesti ning Leebesurm karjatas. Valküüria nägi kuuvalguses, millise raevukusega karvane elajas tema sõpra tabas – selle küünised rebisid end läbi Leebesurma riiete, kraapisid häälekalt ribisid.

Valküüria nõksatas randmega ja varjud mähkisid end ümber hundi kaela ning sikutasid teda tahapoole. Samas tunnetas Valküüria kohe toorest jõudu, mis talle vastu võitles. Tüdruk ei suutnud teha midagi selleks, et takistada soendil end lahti rebimast. Elaja kollased silmad leidsid ta kiiresti üles.

Valküüria spurtis minema ja putkas tagasi magamis­tuppa, hunt kannul. Tüdruk kasutas akna purustamiseks õhku ja lennutas end sealt läbi. Klaas surkis võikalt riideid, kuid vähemalt oli ta nüüd väljas, langes läbi tühjuse ja hunt...

Hunt põrutas pihta ja Valküüria kaotas õhu üle kontrolli. Nüüd keerlesid nad kukkudes. Soend laksutas tüdruku poole lõugu ja küünised üritasid jakist läbi lõikuda. Siis tabas olend kriisates maapinda ja nad eraldusid üksteisest. Valküüria hüples kiiruga eemale ja rullus üle õue. Elajas tõusis püsti ja raputas enda selginemiseks pead, kuid selleks ajaks, kui see tagasi vaatas, pages Valküüria juba elu eest.

2 Vihje Zhuang Zi (370–287 eKr) mõistatusele, kus ta küsib, kas Zhuang Zi ei või olla hoopis liblikas, kes näeb unes, et on Zhuang Zi.

3 Dublini linnajagu