Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 7: Nurjatute kuningriik - Derek Landy - Страница 12

4

ELIZA

Nool lõikus jooksva mehe jalast läbi ja saatis ohvri kriisates porri.

„Hea lask,” tunnustas Eliza Skorn.

Christophe Nokturn tõmbas järgmise noole vibunöörile ja nad kõndisid pimedas metsas edasi. „Väidetavalt peetakse inimest kõige ohtlikumaks saagiks, aga fakt on see, et küülikutele on märksa raskem pihta saada. Samas pole midagi muud sellist kui paaniline kiljatus, mille surelik laseb teele siis, kui aimab peatset surma. See pakub omal moel täitsa lõõgastust.”

„Kuuldavasti olid kunagi üsna osav kütt. Näen nüüd, et kõik lood on tõesed.”

„Teen seda poisikesepõlvest saati,” lausus Nokturn. „Mu isa tavatses meid välja viia. Mind ja nelja venda.”

„Ma ei teadnudki, et sul on vendi.”

„Polegi. Kui jõudsime teismeliseikka, viskas isa meid kõiki auku ja kuulutas, et eluga väljub vaid üks. Mina olin vendadest kõige väiksem, aga kõige armutum.”

„Kui võluv lugu.”

„Siis olid teised ajad. Lihtsamad ajad.” Nokturn laskus vibuküti asendisse, tõmbas nööri vinna ja lasi noole lendu. See tabas lonkavat surelikku selga. Surelik kukkus näoli. „Mida sa tahad, Eliza?”

„Oh, asi pole üksnes selles, mida mina tahan. Vaid ka selles, mida sina tahad. Peaksime liitlased olema. Kui ühendame Nägudeta Jumalate Kiriku ja sinu juhitava kiriku Ameerikas, saaksime koos selle maailma joonele tagasi viia,” pakkus Skorn.

Nokturn kõkutas naerda. „Ja vot seal ongi meie probleem.”

„Jah?”

„Minu kirik ei vaja sind, Eliza. Oleme niigi tugevad. Meid rahastab ja varustab vajalikuga seitsekümmend protsenti nendest maagidest, kes austavad Nägudeta Jumalaid. Liita meid sinu kirikuga ei annaks meile seda tasu, mida see annab sulle.”

„Aa, aga minu arust eirad sa tahtlikult paari tähtsat fakti. Meil on midagi, mida teil pole – nimelt Maagiahäll. Põrgu Kaaskond tõi ainult paar aastat tagasi edukalt läbi kolm Nägudeta Jumalat. Meil on saavutusi, nagu öeldakse. Meil on usaldusväärsust.”

„Aga te olete nõrgad.”

„Sinu organisatsiooniga võrreldes, võib-olla. Aga me muutume tugevamaks. Ja ma ei ütle seda selleks, et solvata, aga vähemalt pole mina tagaotsitav kurjategija.”

Nokturn naeris. „Ei solvugi. Ent kui aus olla, on mu põgenikustaatus koguni mu kirikut aidanud. Need, keda mina esindan, on juba loomult närvilised ega taha kuulutada oma uskumusi kõigi kõrvadele. Nad ootavad minult juhtimist, sest mina olen keegi, kes ei karda Pelgupaikadele vastu astuda.”

„Ja eeldatavasti kardavad nad sind enam kui küll?”

„Hirm aitab asju sujuvalt jooksutada.”

„Seda ma usun,” väitis Skorn. „Aga sa ei tulnud ju kogu teed siia selleks, et mulle kohe eitavalt vastata, eks ole?”

„Ei. Ei tulnud. Mind huvitab sinu pakkumine, küll mõne parandusega.”

„Nagu näiteks?”

„Sinu kirik sulandub minu oma sisse, mitte vastupidi. Sina jääks loomulikult alles, kuid minu asetäitjana.”

Skorn tõmbus turri. „Võinuksin arvata, et kohasem oleks olnud partneritena.”

„Minu omad on närvilised,” selgitas Nokturn. „Nad tunneks end ohutumalt, kui mina juhtima jääks. Kahjuks on see nõue, mitte palve.”

„Muidugi. See... pole probleemiks.”

„Ja veel üks asi,” lisas Nokturn. „Enne, kui jätkame, tahaks minu poolt esindatavad maagid üht väikest teenet. Hea tahte ilmutamist.”

„Ja see oleks?”

„Nad kõik on kuulnud lugusid sellest, mis juhtus, kui Põrgu Kaaskond Nägudeta Jumalad tagasi tõi. Nad kuulsid sellest plikast, Valküüria Kainist, ja sellest, kuidas ta Iidsete Saua kahe meie jumala tapmiseks kasutas. Minu omad ei arva, et tal peaks laskma sellega pääseda.”

„Mida sa tahad, et ma teeksin, Christophe?”

„Ma tahan, et sa ta tapaksid.”

„Plika on Luuker Leebesurma kaitse all. Sa tead, kui ohtlik oleks riskida...”

„Ta on ülim jumalateotaja, Eliza. Teda peab karistama.”

Skorn kaalus võimalust ja muigas siis. „Hea küll. Kain sureb. Ja minul on juhtumisi selleks tööks täpselt õige isik.”