Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 7: Nurjatute kuningriik - Derek Landy - Страница 5

KÜLM. VERINE. PÕNEV.

PROLOOG

Oli imeilus kevadpäev ja nad seisid katusel.

„Tee seda,” lausus Kitana. Hääl kõlas tasaselt, kuid pingeliselt ja seda värvis kusagilt tema seest pulbitsev elevus. Tema sirged valged hambad näksasid veidike alumist huult. Tema nägu õhetas. Tema silmad sätendasid. Nii innukalt tahtis ta õppida uut viisi teistele haiget teha.

Doran pöördus korstna poole ja sirutas käe välja. Ta mühatas, nägu värvus punasemaks ja kaelalihased kerkisid üles. See nägi päris naljakas välja, kuni ta käsi kumama hakkas. Naha all voogas valgus ja see muutus üha kirkamaks, mida enam ta keskendus.

„Oh, tore!” hüüatas Sean. „Meil on taskulampide vägi. Hoia alt, maailm!”

„Tasa,” lõikas Kitana teravalt vahele. „Las ta keskendub.”

Seanile ei meeldinud, kui Kitana teda niimoodi kõrvale heitis. Elsie nägi seda tema näost. Vihane, häbistatud, haavunud. Elsie kahtlustas, et kui tema oleks kunagi Seaniga sellisel toonil rääkinud, poleks too ilmselt tähelegi pannud. Mitte et Elsie teda kunagi niimoodi kohtleks. Tema polnud nagu Kitana, kes võis terve päeva kulutada Seani mõnitamisele ja siis järgmisel päeval üheainsa naeratusega Seani tagasi oma käpa alla painutada.

Elsie polnud erinevalt Kitanast õel, aga ta polnud ka sama kena ega sama blond ega sama sale. Tema oli paks ja kole. Ka kogu maailma värvitud juuksed ja mustad riided ja mulgustatud huuled ei saanud seda varjata.

Dorani käest sööstis valguskiir. See pragises, sisises ja lõi korstnast augu läbi.

Kitana huilgas rõõmust ja Sean vahtis, suu ammuli. Doran langetas irvitades käe.

„Seekord oli lihtsam,” nentis ta. „Mida enam teed, seda lihtsamaks läheb.”

Kitana jooksis tema kõrvale. „Õpeta mind! Issand küll, õpeta mind kohe!”

Doran seisis naerdes tema taha ja kasutas üht kätt Kitana käsivarre suunamiseks. Teine käsi toetus Kitana puusale. Noormees rääkis tasahilju Kitanale kõrva ja too noogutas kuulates. Elsie viskas pilgu Seani poole. Enam ei näinud ta välja nii, nagu avaldaks see talle muljet. Nüüd tundus ta lihtsalt armukadedana. Elsie ei saanud sinna miskit parata – ta oli pettunud. Doran oli lihtsalt üks jõmm ja idioot, kes jõlkus Kitana sabas nagu peaaegu iga teine seitsmeteistaastane poiss nende koolis. Aga Elsie oli arvanud, et Sean on teistsugune. Ta kõndis sinna.

Valgus lahvatas Kitana käes ja korsten lendas tükkideks. Kitana kriiskas vaimustusest ja embas Doranit.

„See oli lahe,” ütles Elsie Seanile. Too pomises midagi. Elsie naeratas. „Äkki peaksime ka proovima.”

„Anna kuuma,” sõnas Sean ja kõndis tema juurest minema.

Elsie süda tegi jälle seda vajumise värki. Vahel tundus, et ainus põhjus, miks süda üldse üles kerkis, oli see, et saaks uuesti põhja vajuda. Ta läks Seani järel nende juurde ja kuulas poole kõrvaga neile antavaid juhiseid. Doran kaotas kannatuse ja hakkas Elsie’t inetute nimedega kutsuma. Kitana naeris seevastu ja õhutas teda takka. Sean oli liiga usinalt ametis uue triki äraõppimisega – Elsie kahtles, kas Sean üldse märkas, et nad jälle ta kallal norisid. Võib-olla oligi parem. Kui Sean märkaks ega teeks selle peatamiseks midagi, kas poleks see veel hullemgi?

Pärast nii paljusid vandesõnu ja solvanguid hakkas Elsie viimaks oma käes väge tajuma. Ta tundis, kui kuumaks see nüüd läks. Tema kõrval värises parajasti Seani käsivars.

„Tunnete kuumust?” küsis Doran. „Tehke veel kuumemaks. Tehke nii, et peaaegu oleks valus.”

Nad seisid ringis, kõik neli neist, käed taeva poole tõstetud. Kitana oli seda juba kaks korda teinud.

„Tunnete?” küsis Doran.

„Jajah,” kohmas Sean kärsitult. „Mis edasi?”

„Nüüd lisaks suruge see endast välja,” juhendas Doran. „Kogu see energia, suruge lihtsalt välja. Vot nii.”

Tema käest sööstis välja pragisev energiakiir. Viivu pärast liitus sellega Kitana kiir, veidike tumedam toon, ja segunes Dorani omaga.

„See on nii lahe,” sosistas Kitana.

Sean kiristas hambaid. Higi voolas tema laubalt ojadena. Aga siis välgatas valgus ta käes veel kirkamalt ja ka tema energiakiir kihutas pilvede poole. Ta naeris katkendlikult.

Elsie tajus endal Kitana silmi.

„Viimane, Elsie. Saad hakkama küll.”

Elsie niisutas keelega huuli. „Ma üritangi.”

„Ürita rohkem.” Kitana hääl oli kaotanud selle mänguhimulise laulvuse, mida ta poiste puhul kasutas. Kui ta Elsie’ga kõneles, hõljus seal alati kaledam teravus. „Sa ei saa olla meist ainus, kes pole võimeline seda värki tegema. Kett on ainult nii tugev kui selle nõrgim lüli. Oled seda kunagi kuulnud?”

Muidugi oli Elsie seda kuulnud. Kes polnud? Aga see oli osa Kitana kombest – teda nagu idiooti kohelda. Elsie ei vastanud. Selle asemel võttis ta vastu frustratsiooni ja lisas kuumusele oma käes. Nüüd see tõesti põles. Nagu oleks käsi kohe lõhkemas.

„Tee rutem,” õhutas Doran veidi ponnistades tagant. „Ei saa seda igavesti jätkata.”

Elsie tundis kuumust ja tõukas seda iga lihast pingutades. Ta surus seda üles, välja oma nahast, eemale endast. Ja siis paiskuski see kiirena läbi oranži energia, välgatas taevasse, liitus teistega. Elsie ei saanud midagi parata, ta naeris. See näis kõik nii ilus. Nii imekaunis.

Doran katkestas esimesena kiire ja langetas ahhetusega käe. Kitana järgis varsti tema eeskuju, siis Sean ja lõpuks Elsie. Ta oli väsinud, nagu oleks valanud kogu oma jõu sellesse kiirde, kuid iga osa temast kiheles. Ka Sean ja Doran naeratasid. Ainult Kitana kissitas silmi, justkui poleks tegelikult tahtnud, et Elsie seda teha suudaks.

All tee peal peatus üks auto ja sealt väljus mingi mees. Ta mõjus maruvihasena. „Tulge sealt alla!” hüüdis ta.

„Meil on lubatud siin üleval olla,” hõikas Kitana. „Meil on omaniku luba. Kui te just omanik pole, kaduge minema või tapame teid ära.”

„Kasutame teda sihtimise harjutamiseks,” sosistas Doran.

Veel enne, kui Elsie jõudis vastu vaielda, ajas mees käed laiali. Järsku puhus tugev tuulehoog ja mees tõusis üles, justkui lendaks. Sean vandus ja nad kargasid kõik tagasi. Mees maandus nende ette.

„On teil aimu ka, kui riskantne see on?” raevutses ta. „Viibite lageda taeva all, issand küll. Kui lollid te olete, lapsed?”

„Te... te olete meiesarnane?” küsis Kitana kogeledes.

„Võisin teie neetud tulemängu kilomeetrite kaugusele näha. Mida te teha plaanisite? Kas tahtsitegi, et keegi teid märkaks?”

„Me ei arvanud, et on kedagi veel,” lausus Kitana.

Mees põrnitses altkulmu. „Kedagi veel? Mis asja? Mis mõttes?”

„Ma mõtlen meiesuguseid. Ülivõimetega inimesi.”

„Mida? Millest te räägite? Hea küll, kuulake mind nüüd. Te pole superkangelased. Te olete sortsid ja sortsid ei kasuta oma väge seal, kus normaalsed inimesed võiks seda näha. Peate üles näitama ülimat ettevaatlikkust. Sellest hetkest alates peab teie jaoks olema reegliks number üks salalikkus.”

„Meil on väga kahju, härra,” vabandas Kitana.

Mees ohkas. „Mu nimi on Patrick Xebec.”

„Kui totter nimi,” teatas Doran.

„Doran,” lausus Kitana noomival häälel.

„Mul pole praegu aega pikalt selgitada, aga peate võtma endale uued nimed. Muidu saavad teised sortsid teid mõjutada,” selgitas Xebec.

„Tõsiselt?”

„Ma olen alati tõsine. Mul puudub hea huumorimeel ja ma pole kunagi eriti hästi lastega läbi saanud.”

„Me pole lapsed,” nähvas Doran kapuutsi peast heites. „Oleme seitsmeteistkümnesed.”

„Igaüks, kes on vähem kui üheksakümmend, on minu jaoks laps. Sortsid elavad surelikest kauem,” nentis Xebec.

„Nii äge,” õhkas Sean.

„Nii et teie nimi polnud alati Xebec?” küsis Kitana.

„See on nimi, mille võtsin. Mõjus sobivana ja sellest ajast peale on see minu nimi.”

„Ja kui mina võtaksin Kitana Kellaway asemel näiteks oma nimeks Kitana Killerbeib, ei laseks see mind mõjutada?”

„Kui tahad muidugi seda endale nimeks võtta.”

Doran irvitas. „Minust saab Doran Karmkutt.”

„See on kõigi aegade jaburaim nimi,” kihistas Kitana. „Sean, aga sina?”

„Ma ei tea. Äkki Sean Lebo? Või Sean Saatus või midagi? Sean Kuningas.” Noormees naeris. „Jah, minust saab Sean Kuningas.”

Kõik kolm kihistasid omakeskis. Kitana ei küsinudki, millist nime Elsie plaanib.

„Kuulge,” teatas Xebec, „võtke mis nimed tahate, mind ei huvita. Mind pole kvalifitseeritud selleks, et teid juhendada. Mina ei osale üldse selles Pelgupaiga-värgis. Mina elan üksnes oma elu ja jään selle juurde.”

„Mis asi on Pelgupaik?”

„See on nagu meie privaatne valitsus oma võmmide ja sõduritega. Nad päästavad pidevalt maailma või saavad surma. Peate nende juurde minema. Nad räägivad teile kõike, mida peate teadma. Kui tahate aga minu nõu kuulda, siis niipea, kui see on tehtud, kõndige minema. Ärge osalege selles. Muidu lõpetate lihtsalt surnuna.”

„Maagiavõmmid,” tõdes Kitana. „Mulle ei meeldi selle kõla. Kas nad suudavad teha seda, mida teeme meie?”

„Seal on erinevad maagiavaldkonnad,” selgitas Xebec. „Mina olen Elemental. Mida teie oskate?”

„Me ei tea veel,” tunnistas Kitana. „Muudkui avastame uusi asju. Alguses olime lihtsalt tugevad, aga siis suutsime liigutada asju neid puutumata. Ja nüüd tänasest saame lasta kätest energiakiiri.”

„Mina mõtlesin selle välja,” lausus Doran uhkelt.

Xebec kortsutas kulmu. „Te suudate kõike seda?”

„Ilmselt rohkemgi. Iga päev pakub midagi uut,” tunnistas Doran.

„Mina ei tea, kes te olete,” jätkas Xebec. „Teil peaks olema ainult üks nendest võimetest, kõige enam kaks. Aga isegi siis peaksite aastaid harjutama.”

„Äkki oleme looduslikud talendid,” muigas Kitana. „Nii et võmmid ei suuda teha asju, mida suudame meie?”

„Ei. Keegi ei suuda. Nii palju, kui mina tean,” ütles Xebec.

Kitana hammustas huulde. „Oh, seda on tore kuulda.”

„Ma helistan Pelgupaika,” teatas Xebec. „Nemad oskavad toimuvale selgituse anda. Tulge.”

Mees pöördus ja kõndis katuseääreni. Sean haakis end sappa, kuid Kitana patsutas noormehe käsivart ja hoidis teda kinni.

„Ma ei arva, et peaksid selle kõne Pelgupaika tegema,” ütles Kitana.

Xebec keeras end ümber. „Kuule, laps. Mina ei tea, mida ette võtta. Minust poleks teile abi.”

„Siiski on teist juba palju abi sündinud. Suur aitäh kõige eest, mida olete teinud. Aga me ei saa lasta teil meist maagiavõmmidele rääkida.”

Doran tõstis käsivarre ja tema käelaba kumas. Xebec astus tagasi, silmad suured. Tal polnud isegi mahti midagi öelda enne, kui energiakiir end läbi tema jala põletas. Ta kukkus röökides maha.

Kitana hingas sügavalt sisse ja kissitas silmi. Xebec tõmbus jäigaks ja varises kokku nii surnuna, kui võis üldse olla.

Sean vaatas Kitana poole. „Mida sa tegid?”

„Litsusin ta aju oma mõistusega sodiks,” lausus Kitana ja hakkas naerma.