Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 7: Nurjatute kuningriik - Derek Landy - Страница 4

See raamat on pühendatud HarperCollinsi laste­raamatute osakonnale.

Kirjastajad on üks imelik kamp. Osalt juhid, osalt ihukaitsjad, osalt teenrid – olete õnnelikud üksnes siis, kui võtate kirjaniku elu täielikult üle. Ma noomiks teid selle eest, aga ma pole veel kohanud kirjastajat, kes jääks piisavalt kauaks vait, et mina saaks ka sõna sekka öelda.

Iirimaa harule ehk legendile, kelleks on Moira O’Reilly, ja soengule, kelleks on Tony Purdue.

Ühendkuningriigi harule nii minevikus kui ka olevikus (kahetsusväärsel kombel mitte tulevikus, aga tuleviku-kirjastajad, võite vabalt selle pühenduse ka enda nimele võtta):

Emma Bradshaw – selle korra eest, kui mõnitasin su iPodi valikuid. Oh, kuidas me naersime/mina naersin.

Catherine Ward – selle hetke eest, mida jagasime „Printsessist pruudi” osas. Mis mõttes sa ei mäleta seda?

Tiffany McCall – sul oli helinaks „Impeeriumi marss”. Me poleks saanud mitte läbi saada.

Sam White – mulle meeldiks mõelda, et mängisin oma osa selles, et abiellusid iirlasega. Võta heaks.

Mary Byrne – „Gilmore’i tüdrukud”. Lihtsalt... „Gilmore’i tüdrukud”.

Geraldine Stroud – see on selle inglise-poola sõnastiku eest. See ei aidanud mind kassatüdruku juures kuhugi, aga vähemalt sa proovisid...

See on teile kõigile, kelleta mu elu oleks nii palju lihtsam. Olen õppinud teilt nii palju ja julgen öelda, et teiegi olete minult palju õppinud. Konkreetsemalt seda, et te ei jäta mind iial rongiplatvormile üksi. Ma lähen valele rongile.