Читать книгу Lume ja tuha hingus 2. osa - Diana Gabaldon - Страница 2

Roger hingas nii sügavalt sisse, kui suutis, ja hõikas nii valjusti, kui suutis. Hüüe ei tulnud teab mis vali. Veel üks kord. Ja veel.

Hüüda oli valus. Ühtlasi tegi see viha; kuuldavale toodud nõrk heli tekitas temas soovi panna suu kinni ja jättagi kinni. Ta hingas sisse ja välja ning röögatas täiest kõrist või igatahes proovis seda teha.

Paremal pool rebestas kurku tuline valu ja ta jäi õhku ahmides vait. Olgu. Hinganud natuke aega ettevaatlikult, röögatas ta uuesti.

Issand kui valus.

Roger tõmbas varrukaga üle vesitsevate silmade ja kogus end uueks hüüdeks. Surunud käed rusikasse, tõmbas ta kopsud õhku täis, ent kuulis siis hääli ja hingas välja.

Kusagil üsna tema lähedal hõiguti vastastikku, aga tuul kandis hääled eemale ja ta ei eristanud sõnu. Kütid vist, mõtles Roger. Ilm oli ilus, õhk nagu sinine vein ja mets täis püsimatult hüplevaid päikeselaike.

Lehed olid alles hakanud värvi muutma, ent nii mõnedki juba pudenesid puudelt, tekitades nägemisvälja serval ühtlase virvenduse. Roger teadis hästi, et iga liigutus võib jätta säärases ümbruses mulje, nagu liiguks seal uluk. Ta hingas sisse, et hõigata, kuid lõi siis kõhklema ja vandus endamisi vaikselt. Tore! Ta laseb end pigem hirve pähe maha lasta, kui valmistab appi karjudes endale piinlikkust.

„Jobu,” sõitles ta ennast, tõmbas kopsud õhku täis ja hõikas täiest kõrist „Halloooo!” – nii ragisevalt ja mannetult, kui see ka ei kõlanud. Veel üks kord. Veel. Ja veel. Viiendaks korraks oli ta hakanud arvama, et eelistab tõesti lasta end pigem surnuks tulistada kui kuuldavaks teha, ent lõpuks kandus karges heledas õhus temani siiski nõrk „Halloo!”.

Roger jäi kergendatult vait ja hakkas läkastama, imestades seejuures, et ei köhi verd: kurk tundus olevat lausa verilihal. Aga ta vastas kohe ettevaatlikult kiire viisijupiga, tõusva arpedžoga. Terve oktav. Läbi häda küll ning sellest pingest läbistasid kõri valusööstud, aga ikkagi terve oktav. Pärast vigastust polnud tema häälel kunagi niisugust ulatust olnud.

Sellest väikesest edusammust julgustatuna tervitas ta nähtavale ilmunud jahimehi rõõmsasti; nood olid Allan Christie ja Ian Murray, mõlemal käes pikk vintpüss.

„Jutlustaja MacKenzie!” tervitas Allan teda naerul näoga, meenutades erakordselt sõbralikku öökulli. „Mida teie siis siin nii ihuüksi teete? Valmistute esimeseks jutluseks?”

„Tõtt-öelda jah,” vastas Roger meeldivalt. Mõnes mõttes oligi see nõnda … ning millega veel oleks võinud seletada, miks viibib ta üksipäini metsas ainsagi relva, püünispaela või õngeridvata.

„Aga et oleks siis hea jutlus,” manitses Allan pead kõngutades. „Kõik tulevad kuulama. Isa on sundinud Malvat varavalgest hilisõhtuni põrandaid küürima ja tube koristama.”

„Ah soo. Ütle Malvale edasi, et ma tänan teda.” Endaga pikalt aru pidanud, oli Roger küsinud Thomas Christielt luba pidada pühapäevahommikusi jumalateenistusi koolmeistri kodus, kus suur tuba oli pisut ruumikam kui teistes majades. Jamie Fraser oleks küll kindlasti lubanud kasutada ka suurt maja, ent Rogeri arvates oleks tema kogudus – missugune heidutav sõna – tundnud end paavstimeelse mehe majas peetud teenistustel ebamugavalt, ükskõik kui vastutulelik ja salliv nimetatud mees ka ei oleks.

„Sa tuled ju ka, eks?” küsis Allan Ianilt. Ianile tuli see kutse ilmselt üllatusena ja ta hõõrus ebalevalt sõrmenukiga ninaalust.

„Nojah, aga mind ristiti ju Rooma usku.”

„Aga kristlane oled sa ju ikka?” lausus Allan pisut kärsitult. „Või ei olegi äkisti? Räägitakse sedagi, et hakkasid indiaanlaste juures paganaks ega ole enam usku tagasi pöördunud.”

„Räägitakse või?” küsis Ian leebelt, kuid Roger märkas tema nägu kergelt süngestumas. Ta pani huviga tähele, et Ian jättis küsimusele vastamata ning küsis selle asemel hoopis temalt: „Kas su naine tuleb ka kuulama, nõbu?”

„Tuleb küll,” vastas Roger, surudes mõttes pöidlad pihku, „ja väike Jem samuti.”

Kas nõnda sobib? oli Bree küsinud, heites talle vaimustatud pilgu, lõug natuke kergitatud, huuled õige pisut paokil. Jackie Kennedy. Kas see on sinu meelest enam-vähem õige või peaksin pigem proovima jäljendada vägesid üle vaatavat kuninganna Elizabethi? Naine surus huuled kokku, tõmbas lõua kergelt tagasi ja tema näol asendus innukas tähelepanu väärikalt hindava ilmega.

Oo, kahtlemata proua Kennedy, oli Roger kinnitanud. Oleks hea, kui Brianna suudaks valitseda omaendagi ilmet, rääkimata siis kellegi teise näost.

„Nojah, ma tulen siis ka – kui keegi sinu arvates pahaks ei pane,” vastas Ian Allanile, kes tõrjus selle kahtluse külalislahke viipega.

„Oh, sinna tulevad kohale kõik,” kordas ta. Sellest mõttest tõmbus Rogeril kõht kergelt krampi.

„Loodate hirve lasta või?” nooksas Roger vintpüsside poole, soovides juhtida vestluse oma peatsest vaimulikudebüüdist eemale.

„Jah,” vastas Allan, „aga siis kuulsime sealkandis pantrit kriiskamas.” Ta osutas umbmääraselt peaga ümbritsevale metsale. „Ian ütles, et kui siin luusib ringi panter, on hirved ammuilma läinud.”

Roger kiikas teraselt Iani poole ning tolle ebaloomulikult ilmetu nägu ütles talle rohkem, kui ta teada oleks tahtnud. Edinburghis sündinud ja kasvanud Allan Christie ei pruukinud ehk pantri kriiset tunda, aga Ian kindlasti tundis. „Kahju küll, kui panter teie jahisaagi minema peletas,” lausus ta ning kergitas Ianit vaadates kulmu. „Aga lähme siis, ma tulen koos teiega tagasi.”

Roger oli valinud esimese jutluse teemaks „Armasta oma ligimest nagu iseennast”.

„Kindla peale minek,” oli ta Briannale öelnud, mispeale naine kergelt turtsatas. Olles kuulnud vähemalt sadat selle teema variatsiooni, võis Roger olla enam-vähem kindel, et nõutavaks kolmekümneksneljakümneks minutiks tal materjalist puudu ei tule.

Tavapärane kiriklik teenistus kestis märksa kauem, sellesse kuulusid psalmid, päevasõnumi arutamine ja koguduseliikmete tellitud eestpalved, aga sellele ei peaks tema hääl veel vastu. Täismõõdus jumalateenistuseks – ja see võib kesta tubli kolm tundi – peab ta endaga veel vaeva nägema. Ta lepib kokku Tom Christiega, kes on õppinud mees, et too loeks hakatuseks kirjakohti ja palveid. Siis on juba näha, kuidas asjad edasi hakkavad minema.

Brianna oli nüüd seina ääres tagasihoidlikult istet võtnud ja vaatas teda – mitte küll nagu Jackie Kennedy, jumal tänatud, vaid sisemise naeratusega, ning iga kord kui nende pilgud kohtusid, lõid naise silmad soojalt särama.

Juhuks kui mõte peaks umbe jooksma või inspiratsiooniallikas kuivama, oli Roger võtnud kaasa märkmed, kuid leidis, et neid pole vaja. Kõigest hetke oli ta seisnud sõnatuna, kui epistliga lõpule jõudnud Tom Christie piibli kinni lõi ja tähendusrikkalt tema poole vaatas, aga kord juba vedama saanud, tundis ta end nagu kala vees; see tundus umbes sama mis tudengitele ülikoolis loengut pidada, ehkki tuli tunnistada, et kogudus jälgis teda märksa tähelepanelikumalt, kui oli enamasti kombeks üliõpilastel. Pealegi ei katkestanud kuulajad teda siin küsimustega ega vaielnud vastu – igatahes mitte sel ajal, kui ta kõneles.

Esialgu oli Roger kõigest ümbritsevast teravalt teadlik: õhus võis aimata ihude, eelmisel õhtul söödud praesibula ja leheliseseebiga puhtaks küüritud kulunud põrandalaudade hõngu; tuba oli inimesi täis tuubitud, osa mahtus pinkidele, osa seisis tihedasti üksteise vastu pressituna püsti. Ent juba mõne minuti pärast ei märganud Roger enam ümbrust, vaid üksnes otse enda ees olevaid nägusid.

Allan Christie polnud liialdanud: kohale olid tulnud kõik. Rahvast oli peaaegu sama tihedalt kui Wilsoni-memme ootamatu ülestõusmise ajal.

Ei tea, kui palju too juhtum tema praegusele populaarsusele kaasa aitas, mõtiskles Roger. Ta nägi, kuidas paar inimest teda varjatud huviga silmitsevad, justkui oodates, et lõpetuseks muudab jutlustaja vee veiniks, aga üldjoontes paistsid kõik teenistusega rahul olevat. Tema hääl oli küll kähe, kuid, jumalale tänu, siiski piisavalt vali.

Roger uskus sellesse, mida rääkis, ning kui algus oli kord juba tehtud ja jutt jooksis nii vabalt, et polnud enam vaja keskenduda, võis ta peatada pilgu kord ühel, kord teisel näol, jättes mulje, justkui kõneleks igaühega eraldi, ning tehes ise samal ajal alateadlikult väikesi tähelepanekuid.

Marsalit ja Fergust polnud – seda oli arvatagi –, aga Germain oli kohal ning istus koos Jemi ja Aidan McCallumiga Brianna kõrval. Kui Roger rääkima hakkas, olid kõik kolm poissi üksteist erutatult müksinud ja tema poole osutanud, kuid Brianna pominal lausutud ähvardus mõjus nii tõhusalt, et edaspidi piirdusid nad üksnes nihelemisega. Aidani ema istus poja teisel käel ja vaatas Rogerit varjamatu imetlusega, mis tekitas temas ebalust.

Christied olid end sisse seadnud esimese pingi keskel aukohal: siivsa moega Malva Christie, juuksed pitsilise tanu all, vend kaitsvalt ühel ja isa teisel pool, poleks nagu märganudki, kuidas üks või teine noormees teda aeg-ajalt piidleb.

Rogeri mõningaseks üllatuseks olid kohale tulnud ka Jamie ja Claire, ainult et nemad seisid päris taga. Äia ilme oli rahulik ja läbitungimatu, kuid Claire’i nägu oli otsekui avatud raamat: kõigest võis näha, et asjade käik teeb talle nalja.

„… ja kui me tõesti näeme Kristuse armastuses seda, mida …” Arvututes loengutes lihvitud vaist oli see, mis sosistas talle kõrva, et miski pole päris nii, nagu peaks olema. Kaugemas nurgas kohmitseti kahtlaselt, sinna oli kogunenud salkkond noorukeid. Nende seas võis näha paari teismelist poissi MacAfeede arvukast pesakonnast ning Jacky Lachlanit, kes oli laialdaselt tuntud kui suur paharet.

Ega seal olnudki enamat kui väike küünarnukimüks, kerge silmapilgutus, vaoshoitud elevus. Aga ära ta selle igatahes tabas ning pidas sellel nurgal silma peal, lootes poisse niiviisi talitseda. Ning just siis, kui ta järjekordselt sinnapoole vaatas, ilmus proua Crombie kingade vahelt vingerdades nähtavale madu. See oli kaunis suur eredate punaste, kollaste ja mustade triipudega kuningmadu, kes nägi asjaolusid arvestades välja kaunis rahulik.

„Te võite nüüd küsida: „Kes siis õieti on mu ligimene?” Ja see on hea küsimus, kui olete tulnud elama kohta, kus pooled, kellega kokku puutute, on võõrad … ja nendest omakorda paljud kaunikesti pentsikud.”

Kogudusest käis seepeale läbi tunnustav kõhin. Madu näis laisalt aru pidavat, kuhupoole minna; pea õhus, nälpsas ta otsekui maitstes keelega õhku. See pidi olema taltsas roomaja, et ei lasknud end inimsummast häirida.

Inimeste kohta see paraku ei kehtinud: Šotimaal oli madusid vähe ja enamik immigrante pelgas neid. Asi polnudki üksnes selles, et neid seostati saatanaga – enamik inimesi ei teinud lihtsalt vahet mürgistel ja mürgita madudel, sest Šotimaa ainus liik, rästik, oli mürkmadu. Nad lähevad paanikasse, mõtles Roger, kui langetavad pilgu ning näevad, kes nende jalge juures hääletult põrandalaudadel roomab.

Süüdlaste nurgast kostis lühike summutatud turtsatus, mispeale nende poole pöördus sedamaid mitu pead ning nagu ühest suust kostis manitsev „Tst!”.

„„… sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa ning mul oli janu ja te andsite mulle juua.”1 Ning kas tunnete siin mõnda, kes pööraks selja, kui võõras – olgu too või inglismann – tuleks näljasena teie ukse taha?”

Jälle naeruümin ja paar pisut ehmunud pilku Claire’ile, kes õhetas näost, aga Rogeri arvates pigem küll allasurutud naerust kui solvumisest.

Kiire pilk põrandale; natuke aega puhanud madu jätkas nüüd teekonda ja vingerdas aeglaselt pingi otsa tagant välja. Rogeri silm tabas äkilise liigutuse: Jamie oli roomajat märganud ja võpatanud. Nüüd seisis ta jäigalt ja seiras toda nagu pommi.

Roger oli saatnud jutluse vahepeal taeva poole lühikesi palveid, et kõrgemad väed oma heasoovlikkuses mao avatud tagaukse kaudu vaikselt välja juhataksid. Nüüd palus ta seda üha innukamalt, tehes samal ajal otsekui muuseas lahti kuuenööbid, juhuks kui on vaja midagi otsustavat ette võtta.

Kui too pagana madu ei mõtlegi siirduda tahapoole, vaid võtab suuna ette, peab ta tegema kiire sööstu lootuses püüda elukas kinni, enne kui too kõigi silma alla ilmub. See tekitaks segadust, aga pooltki mitte nii suurt kui …

„… teil on ju meeles, mida ütles Jeesus kaevu juures Samaaria naisele …”

Otsekui suunda valides viivitas madu ikka veel pooleldi pingi jala ümber põimununa. Ta oli Jamiest napilt kolm jalga eemal. Äi jälgis teda nagu pistrik, tema laubal pärlendas higi. Roger teadis, et Jamie jälestab roomajaid, ning polnud ka ime, arvestades, et kolm aastat tagasi oleks ta ühe suure lõgismao hammustusse äärepealt surnud.

Nüüd poleks Roger toda elukat enam kätte saanud: teda eraldas maost juba kolm pingitäit inimesi. Bree, kes võinuks sellega toime tulla, istus teise seina ääres. Pole midagi parata, otsustas ta olukorraga leppides. Tal tuleb jutlus katkestada ning paluda väga rahulikult mõnd usaldusväärset inimest … aga keda? Ta laskis pilgul kiiresti ringi käia ning leidis Ian Murray, kes oli, jumalale tänu, piisavalt lähedal, et roomaja kinni nabida ja välja toimetada.

Tõtt-öelda oli ta juba avanud suu, et seda teha, kui madu enda ees avanevast vaatepildist tüdinuna siugles kiiresti ümber pingi ja suundus otse tagumise rea poole.

Rogeri pilk oli maol, seepärast oli ta sama üllatunud kui iga teine – madu kahtlemata kaasa arvatud –, kui Jamie ühtäkki kummardus, jahmunud roomaja kinni krahmas ja endale pleedi alla torkas.

Jamie oli suur mees ja tema liigutuste peale vaatas mitu inimest üle õla tagasi, et näha, mis juhtus. Jamie niheles pisut, ent manas näole ilme, nagu oleks pööraselt huvitatud Rogeri jutlusest. Nähes, et selja taga ei toimu midagi huvitavat, pöördusid uudistajad tagasi ja sättisid end taas mõnusasti kuulama.

„… Samaarlaste juurde jõuame taas halastaja samaarlase loo2 kaudu. Seda mõistujuttu tunnete kõik – ainult väikesed lapsed pole ehk veel kuulnud …” Roger naeratas Jemile, Germainile ja Aidanile, kes hakkasid nihelema ja tõid kuuldavale rõõmsaid häälitsusi, et neid oli esile tõstetud.

Silmanurgast nägi ta Jamiet, kes seisis tardunult nagu kivikuju, näost sama valge kui uus linane särk. Nimetatud särgi all liikus miski ning äia kokkusurutud sõrmede vahelt võis põgusalt näha vilksatamas eredavärvilisi soomuseid: madu, kellel Jamie meeleheitlikult sabast kinni hoidis, püüdis ilmselt vingerdada mööda käsivart üles, et põgeneda kaeluse kaudu.

Jamie higistas pööraselt ning Roger samuti. Ta nägi Briannat kergelt kulmu kortsutamas.

„… niisiis käskis samaarlane öömaja peremehel vaese vennikese eest hoolitseda, siduda tolle haavad ja anda talle süüa ning lubas tagasi tulles astuda läbi ja tasuda kõik arved. Nõndaviisi …”

Roger nägi Claire’i Jamie poole kummardumas ja talle midagi sosistamas. Oletatavasti oli Claire madu märganud – teisiti ei saanud see olla – ning õhutas teda elukaga välja minema, aga Jamie keeldus õilsameelselt, sest sel juhul oleks ta pidanud mitmest seisjast mööda trügima.

Roger tegi väikese pausi, et pühkida Briannalt selleks puhuks saadud suure taskurätiga nägu, ning nägi selle varjust, kuidas Claire tõmbab seelikulõhiku vahelt välja mahuka kalingurkoti.

Ta näis Jamiega sosinal vaidlevat; too raputas stoiliselt pead nagu spartalane, kes laskis rebasel oma sisikonna välja kraapida.

Siis ilmus nälpsava keelega maopea ühtäkki Jamie lõua all nähtavale ja Jamie silmad läksid suureks. Claire ajas end sedamaid kikivarvule, haaras roomajal kaelast, vedas jahmunud eluka mehe särgi alt välja nagu nöörijupi, toppis pea ees kotti ja rapsas krookpaela kinni.

„Kiidetud olgu Issand!” pahvatas Roger, mispeale kogudus, ehkki sellest ootamatust hüüatusest üllatunud, vastas kuulekalt: „Aamen!”

Claire’i kõrval seisev mees, kes oli seda kiiresti vahelduvate sündmuste jada pealt näinud, jäi teda jõllitama. Claire sokutas märsi, mis nüüd märgatavalt vonkles, uuesti seelikuvoltide varju, kattis salliga, mõõtis meest mida-iseäralikku-siis-sina-siin-näed-pilguga, pöördus taas Rogeri poole ning manas ette vagura ja keskendunud näo.

Täis kergendust, et madu on kindlas kohas, jõudis Roger jutlusega läbi häda lõpule ning isegi otsatuna edasi-tagasi liikuv lõpulaul, mille iga rida tuli tal ette laulda, et kogudus seda kordaks, ei nõudnud talt liiga suurt pingutust, ehkki häält tal selleks ajaks õieti enam ei olnudki ning ta kääksus nagu õlitamata uksehing.

Kui Roger koguduse liikmetel kätt surus ja nende häid sõnu vastu võttis, kleepus tal särk ihule ja jahe välisõhk tundus kosutava palsamina.

„Suurepärane jutlus, härra MacKenzie, suurepärane!” kinnitas proua McGwilty. Ta müksas enda kõrval seisvat igerikku meest, kes võis olla tema abikaasa või väimees. „Kas polnud suurepärane jutlus, härra McGwilty?”

„Mhh,” ümatas igerik mehike arupidavalt. „Polnud paha, polnud paha. Lühikesevõitu küll ja tolle kena mõistujutu hoorast jätsite rääkimata, aga küllap te aja jooksul asjaga hakkama saate.”

„Küllap ikka,” vastas Roger noogutades ja naeratades ning mõeldes seejuures endamisi: Missugusest hoorast? „Tänan, et tulite.”

„Oh, ma poleks mingi hinna eest tulemata jätnud,” kuulutas järgmine proua. „Lauluga ei saanud ehk küll päris rahule jääda või mis?”

„Ei, ega vist. Võib-olla järgmine kord …”

„109. psalm pole mulle eluilmaski meeldind, see on nii sünge. Järgmine kord valite ehk meie tarvis midagi särtsakamat.”

„Jah, arvatavasti …”

„IssiIssiIssi!” Jemmy sööstis talle kahurikuulina vastu jalgu, haaras tal armastavalt reite ümbert kinni ja oleks ta äärepealt pikali lükanud.

„Kenasti tehtud,” lausus Brianna, nägu naerul. „Mis seal tagapool toimus? Sa muudkui vaatasid sinnapoole, aga mina ei näinud midagi ja …”

„Kena jutlus, söör, kena jutlus!” Vanem härra Ogilvie kummardas talle, kõndis siis naist käevangus hoides edasi ja ütles tollele: „Laulda ei mõista too vaene poiss põrmugi, aga jutlusel polnud lõppkokkuvõttes häda kedagist.”

Germain ja Aidan liitusid Jemmyga ning püüdsid teda kolmekesi emmata ja tema kallistas neid korraga, nii hästi kui suutis, katsudes seejuures kõigile naeratada ja noogutada vastuseks soovitustele rääkida valjemini, jutlustada gaeli keeles, hoiduda ladina keelest (missugusest ladina keelest?) ja paavstlikest viidetest, proovida olla tõsisema moega, proovida olla rõõmsama moega, hoiduda nihelemast ja rääkida rohkem lugusid.

Jamie tuli välja ja surus tal tõsiselt kätt.

„Väga tubli,” lausus ta.

„Aitäh.” Roger pingutas, et leida õigeid sõnu. „Sa kordas ta.

… Aitäh sulle,”

„Ei ole olemas suuremat armastust …”3 tähendas Claire, vaadates talle Jamie kõrvalt naeratades otsa. Tuul kergitas salliserva ning Roger nägi tema seelikut veidralt liikumas.

Jamie turtsatas vaikselt.

„Khm. Võiksid ehk Rab MacAfee ja Isaiah Lachlani poolt läbi astuda ja nendega sõnakese juttu puhuda – äkki väike epistel kirjakohast „isa, kes armastab oma poega, manitseb teda tõsiselt”4.”

„MacAfee ja Lachlan. Jah, see tuleb ära teha.” Või siis otsib ta lihtsalt MacAfee-poisid ja Jacky Lachlani üles ja manitseb neid ise.

Jätnud hüvasti viimase koguduseliikmega, tänas ta Tom Christiet ja tema peret, ütles head aega ning hakkas oma pere eesotsas kodu poole minema, et süüa lõunat. Õhtupoolikul tulnuks õigupoolest pidada veel üks teenistus, aga selleks ei olnud Roger veel valmis.

Abernathy-memm kõndis neist natuke eespool, toetatuna sõbrannast proua Coinneachist, kes polnud päris nii muldvana kui tema.

„Nägus poiss teine,” kandus karges sügisõhus nendeni proua Abernathy vana rabe hääl. „Aga hirmus närviline! Higi voolas lausa ojadena, nägid?”

„On ehk tsipa häbelik,” vastas proua Coinneach mõnusasti. „Küllap harjub mõne aja pärast ära.”

Roger lamas voodis, tundes rõõmu päevastest saavutustest ja kergendust kõrvale juhitud katastroofidest ning nautides vaatepilti, mida pakkus kolde juures põlvitav naine, nahk õhukese särgi all süte paistel kumamas ja juuste otsad helendamas, otsekui kiirgaks temast sisemist valgust.

Söed ööseks tuha alla maetud, tõusis Brianna, heitis pilgu peale voodikeses kerra tõmbunud ja petlikult ingelliku näoga Jemmyle ning tuli siis voodisse.

„Sa oled nii arupidava moega,” ütles Brianna madratsile ronides. „Millest sa mõtled?”

„Mõtlen, mida härra MacNeill küll ladina keeleks võis pidada – rääkimata siis juba katoliiklikest sugemetest,” vastas Roger naisele sõbralikult ruumi tehes.

„„Ave Mariat” sa igatahes laulda ei proovinud,” kinnitas Bree. „Ma oleksin märganud.”

„Mhh,” ümatas Roger. „Laulmisest ära parem räägigi, eks?”

„See läheb paremaks,” lausus Brianna veendunult, keeras end külili ning hakkas nügides ja niheldes endale pesa tegema. Madratsisse oli topitud villa, mis oli märksa mugavam – ja tohutult vaiksem – kui maisiõled, ent kippus moodustama iseäralikke muhke ja lohke.

„Võib-olla küll,” vastas Roger, mõeldes seejuures endamisi: Võib-olla. Aga niisuguseks nagu enne ei lähe see enam kunagi. Ainult et seda polnud mõtet taga nutta – ta oli leinanud oma jao. Nüüd oli aeg olukorraga leppida ja edasi minna.

Leidnud lõpuks mugava asendi, pöördus naine rahuldusohkega Rogeripoole ning tema keha kohandas end otsekui sulades sedamaid mehe omaga – üks Bree rohketest imelistest oskustest. Juuksed oli Brianna ööseks kinni palmitsenud ning Roger libistas käe mööda pikka jämedat patsi alla, võpatades korraks, kui talle meenus madu. Ei tea, mida Claire sellega tegi, mõtles ta. Laskis kindlasti oma aias lahti, et ta seal hiiri püüaks – praktilise loomuga, nagu ämm oli.

„Kas selle nuputasid välja, missugusest hoorast sa rääkida unustasid?” küsis Brianna vaikselt ja nihutas puusad mehe vastu – otsekui muuseas, ent kindlasti mitte juhuslikult.

„Ei. Piiblis on kohutavalt palju hoorasid.” Roger võttis naise kõrvast väga õrnasti hammastega kinni ning Bree ahmis vaikselt õhku.

„Misse hoor on?” kostis voodikesest vaikne unine hääl.

„Jää magama, poisu, hommikul räägin,” hõikas Roger ning libistas käe üle Brianna väga ümara pringi ja sooja puusa.

Jemmy uinus kindlasti mõne sekundiga, kuid nad piirdusid teki all siiski väikeste vargsete puudutustega, oodates, et laps sügavalt magama jääks. Kord juba kindlalt unehõlma vajunud, magas Jemmy enamasti nagu nott, aga esimesest uimast oli vanemate isevärki häälitsuste peale nii mõnelgi puhul virgunud.

„Kas kõik läks nii, nagu olid ette kujutanud?” küsis Brianna, asetades pöidla mõtlikult Rogeri nibule ja tehes sellega ringe.

„Et mis … aa, jutlus. Nojah, madu välja arvatud …”

„Mitte ainult jutlus – üleüldse kõik. Kas arvad, et …?” Bree otsis tema pilku ning Roger nägi vaeva, et juhtida mõtted naise tegevuselt sõnadele.

„Aa …” Ta pigistas naise kätt ja hingas sügavalt sisse. „Jah. Sa mõtled, kas ma olen endiselt kindel? Olen küll. Vastasel korral poleks ma midagi niisugust ette võtnud.”

„Isa … paps rääkis alati, kui suur õnn on tunda ära oma kutsumus – teada, et oled sündinud siia ilma kindla ülesandega. Kas usud, et see on algusest peale olnud sinu … kutsumus?”

„Noh, mõnda aega olin täiesti veendunud, et minust peab saama süvaveetuuker,” vastas Roger. „Päriselt ka, ära naera. Aga sina?”

„Mina?” Brianna näis olevat üllatunud, ent ajas siis huuled mõtlikult prunti. „Noh, ma käisin katoliiklikus koolis, kus meie mõtted suunati sellele, et võiksime saada preestrinnaks või nunnaks, aga olin üsna kindel, et religioon mind ei köida.”

„Jumal tänatud,” lausus Roger nii innukalt, et Brianna hakkas naerma.

„Seejärel mõtlesin kaunis pikalt, et võiksin saada – tahan saada – ajaloolaseks. See huvitas mind tõesti,” ütles ta pikkamisi. „Oleksin võinud selle ala valida. Aga … päriselt tahtsin ma ikka midagi ehitada. Oma kätega teha.” Ta tõmbas käe teki alt välja ning liigutas pikki graatsilisi sõrmi. „Ainult et seda ei saa vist küll kutsumuseks nimetada.”

„Kas pole emadus sinu meelest ka omamoodi kutsumus?” See oli hell teema. Brianna kuupuhastus oli mitu päeva hiljaks jäänud, aga kumbki ei teinud sellest juttu … ega kavatsenudki esialgu teha.

Bree vaatas üle õla lapsevoodi poole ja tegi kerge grimassi, mille tähendust Roger ei mõistnud.

„Kas on ikka võimalik nimetada kutsumuseks midagi niisugust, mis saab enamikule inimestele osaks juhuslikult?” küsis Brianna. „Ma ei taha öelda, nagu poleks see tähtis, aga kas mängus ei peaks mingil määral olema ka valikumoment?”

Valik? Nojah, Jem tuli tõepoolest täiesti juhuslikult, aga selle lapse – kui teda üleüldse on – olid nad ju ikkagi valinud.

„Ma ei tea.” Roger silus pika palmiku vastu Bree selga ja naine surus end loomusunniliselt tema ligi. Brianna keha tundus tema meelest kuidagi küpsem, rinnad natuke teistsugused. Pehmemad. Suuremad.

„Jem magab,” lausus naine tasa ning voodikesest kandus Rogeri kõrvu üllatavalt sügavat aeglast hingamist. Brianna asetas ühe käe uuesti tema rinnale ja teise mõnevõrra madalamale.

Pisut hiljem, ka ise juba pooleldi unehõlmas, kuulis Roger naist midagi ütlemas ning virgutas end küsimaks, mis see oli, ent suutis kuuldavale tuua üksnes: „Mh?”

„Olen ikka arvanud, et ka mul on oma kutsumus,” kordas Bree, pilk otsimas midagi hämarusse vajunud laetalade vahelt. „Miski, mille tarvis ma siia ilma sündisin. Aga ma ei tea veel, mis see on.”

„Nunnaks sa igatahes küll ei sündinud,” vastas Roger uniselt. „Rohkem ei oska ma öelda.”

Mehe nägu jäi varju. Ta nägi üksnes märjalt läikivat silma ja tema süda vasardas hirmunult. Kostis bodhran’ite tüminat. Tal oli käes mingi puutükk, võib-olla trummipulk, võib-olla malakas; see näis olevat kord suurem, kord väiksem, kuid ta käsitses seda raskusteta otsekui omaenda käe pikendust – tagus sellega trumminahka ja peksis vastu pead mehele, kes pööras hirmust läikivad silmad tema poole.

Tal oli kaasas mingi loom; suur elukas, keda ta pigem aimas kui nägi; too trügis verd haistes innukalt tema reitest mööda pimedusse ning ta järgnes: käis jaht.

Nui langes korra, teise; üles-alla, üles-alla liikus see tema randmeliigutuste rütmis; bodhran oli ellu ärganud ja kõneles tema luudes; mütsud vibreerisid käsivartes, kolju purunes pehmelt lirtsudes.

Sel hetkel olid nad üks, lähedasemad kui mees ja naine; üksainus süda; hirm ja verejanu ühendatud pehme märja mütsatuse ja kõleda öö kaudu. Keha langes; ta tundis seda endast eemalduvat, adus rebestavat kaotusvalu, tajus maha kukkudes põse all maapinda ja männiokkaid.

Silmad läikisid niiskelt ja tühjalt; talle vaatas tule paistel vastu lõtvade huultega nägu, mis oli tuttav, ehkki ta ei teadnud surnu nime, ning loom hingas öös talle selja tagant kuklasse kuuma leitset. Rohi, puud, taevas – kõik põles.

Bodhran’id kõnelesid tema luudes, kuid mõistmata nende juttu, peksis ta maad, pehmet lõtva keha ja põlevat puud niisuguse raevuga, et sädemeid paiskus igasse kaarde – lahkuksid ainult nood trummid tema verest ning kõneleksid selgesti. Siis lendas trummipulk tal pihust, käsi tabas puud ja lahvatas leekidesse.

Roger ärkas õhku ahmides; käsi tulitas. Ta tõstis sõrmenukid vaistlikult huultele ja ja tundis vere hõbedast maitset. Süda vasardas nii pööraselt, et ei lasknud õieti hingatagi, ning Roger püüdis südamelööke vaigistada, hingata rahulikult, võidelda paanikahooga, et kõri ei sulguks ja ta ära ei lämbuks.

Oligi hea, et käsi valutas, see ei lasknud tal mõelda lämbumisele. Unes virutatud vägev hoop oli tabanud palkseina. Tundus, nagu oleksid sõrmenukid sodiks löödud. Roger pigistas hambad risti ning surus teise käe päka kõvasti vastu nukke.

Ta keeras end külili, nägi süte videvas valguses niiskelt läikivaid silmi ja oleks karjatanud, aga õhku ei jätkunud.

„Juhtus midagi või, Roger?” sosistas Brianna, hääles hirm. Vigastust otsides kompis naine kiiruga mehe õlga, selga, kulmukaart …

„Ei,” vastas Roger õhku ahmides. „Halb … uni.” Aga ta ei näinud lämbumist unes; rinnus pitsitas tõesti ja iga hingetõmme nõudis teadlikku pingutust.

Brianna heitis teki pealt, tõusis linade kahisedes ja upitas ta istuma.

„Tõuse istukile,” lausus ta vaikselt. „Ärka päris üles. Hinga aegamööda. Teen sulle teed … või igatahes mingit sooja jooki.”

Rogeril ei jätkunud õhku, et vastu vaielda. Üle kaela jooksev arm pitsitas kõri nagu pihtidega. Sõrmenukkides oli esimene valu järele andnud; nüüd hakkasid need südamelöökidega ühes rütmis tuikama – tore, just seda tal vaja oligi. Ta tõrjus unenäo, luudes kajava trummirütmi endast väevõimuga eemale ning avastas, et hingamine muutub seejuures pikkamisi vabamaks. Selleks ajaks kui Brianna tõi talle kruusitäie vastikult lõhnavatele taimedele valatud kuuma vett, hingas ta juba vaat et normaalselt.

Joogi, mis see ka poleks olnud, lükkas Roger tagasi ning tahtmata lasta tõmmisel raisku minna, loputas Bree sellega tema äestatud sõrmenukke.

„Kas tahad rääkida, mida sa unes nägid?” Briannal kippusid silmad kinni vajuma, ta tahtnuks magada, ent oli ikkagi valmis kuulama.

Roger kõhkles viivu, kuid tajus unenägu ikka veel enda taga liikumatus öises õhus varitsemas; heites nüüd pimeduses vaikselt pikali, laseks ta sellel uuesti ligi hiilida. Ning Bree oskab ehk seletada, mida see talle öelda tahtis.

„Uni oli segane, aga puudutas seda võitlust … kui käisime Claire’i tagasi toomas. Too mees … kelle ma tapsin …” See sõna jäi talle kurku kinni nagu okas, aga Roger pressis selle välja. „Ma lõin tal pealuu lõhki ning kui ta maha kukkus, nägin uuesti tema nägu. Ja korraga andsin endale aru, et olen teda ka varem näinud; ma … ma tundsin teda.”

Rogeri häälest võis aimata selle tõdemuse õudust ning Brianna rasked ripsmed kerkisid ja pilk oli ühtäkki valvas.

„Kas mäletad toda väikest vastikut vargapüüdjat, kelle nimi oli HarleyBoble? Me kohtusime temaga ainult ühe korra, Mount Heliconi kärajatel.”

„Mäletan küll. Tema? Oled sa kindel? Ütlesid ju, et oli pime ja ümberringi valitses pöörane tohuvabohu.”

„Kindel. Lüües ei teadnud ma veel, kes ta on, nägu nägin alles siis, kui ta kukkus – rohi põles, tundsin ta selgesti ära –, ja unenäos ilmus ta mulle uuesti; kui ärkasin, oli tema nimi mul meeles.” Roger painutas aeglaselt kätt ja krimpsutas nägu. „Tappa inimene, keda tunned, on millegipärast palju hirmsam.” Ja isegi teadmine, et oled tapnud võhivõõra, valmistanuks suurt piina. See sundis teda mõtlema endast kui niisugusest inimesest, kes on võimeline tapma.

„Noh, sel ajal sa teda ju ei tundnud,” osutas Brianna. „Või õigemini ei tundnud teda ära.”

„See on tõsi.” Oligi, aga kergendust see teadmine ei pakkunud. Söed olid ööseks tuha alla maetud ja tuba oli jahe; Roger märkas naise paljastel käsivartel kananahka, kuldsed karvakesed olid püsti tõusnud. „Sul on külm, heidame tagasi voodisse.”

Ase polnud veel päris jahtunud ning oli ütlemata mõnus tunda Breed enda selja taga kerra tõmbumas, nii et naise keha soojus peletas Rogerist luuni tunginud jaheduse. Käsi tuikas ikka veel, aga valu oli kahanenud tühipaljaks pakitsuseks. Brianna võttis tal kõvasti ümbert kinni, lõtv rusikas tema lõua all. Roger painutas pea alla, et suudelda naise sõrmenukke, tundis kaelal sooja hingeõhku ning kummalisel kombel meenus talle vilksamisi unenäoelukas.

„Bree … ma päriselt tahtsin ta tappa.”

„Tean,” vastas naine tasa ja võttis tal veel kõvemini ümbert kinni, justkui hoides teda kukkumast.