Читать книгу Lume ja tuha hingus 2. osa - Diana Gabaldon - Страница 3

Lord John Greylt

Mount Josiah’ istandusest

Armas sõber

Kirjutan sulle mõningases ärevuses.

Kindlasti mäletad veel härra Josiah Quincyt. Ma poleks saatnud teda soovituskirjaga sinu juurde, kui oleksin teadnud, mis tagajärjed sellel on. Olen nimelt kindel, et just tema tegevuse tõttu on sinu nime hakatud seostama Põhja-Carolina niinimetatud korrespondentskomiteega. Üks sõber, kes teab, et tunnen sind, näitas mulle eile läkitust, mis pärines väidetavasti nimetatud komiteelt ning sisaldas eeldatavate saajate nimekirja. Nende seas oli ka sinu nimi ning näha sind säärases seltskonnas valmistas mulle nii suurt muret, et otsustasin kirjutada kohe ja anda sulle sellest teada.

Oleksin kõnealuse läkituse sedamaid ära põletanud, kui see poleks ilmselgelt olnud üks mitmest eksemplarist. Teised on ilmselt liikvel teistes kolooniates. Pead otsekohe midagi ette võtma, et katkestada avalikult sidemed seda laadi organisatsioonidega, ning kandma hoolt, et su nime edaspidi säärases kontekstis ei kasutataks.

Sest olgu sulle teada: postiteenistus ei ole usaldusväärne. Olen saanud mitu ametlikku dokumenti – neist mõni koguni kuningliku pitseriga –, mis ei kanna üksnes silmanähtavaid avamise märke, vaid mõnel puhul koguni avajate ja läbilugejate häbenematuid initsiaale või allkirju. On võimatu öelda, kas säärase nuhkimisega tegelevad viigid või toorid – igatahes laseb koguni kuberner Martin ise nüüd kuuldavasti saata oma posti New Yorgis elavale vennale, et see toimetataks talle kätte eraviisiliselt käskjalaga – üks neist einestas hiljaaegu minu pool –, sest ei saa Põhja-Carolina postiteenistuses kindel olla.

Mul jääb üle üksnes loota, et ükski sinu nime sisaldav inkrimineeriv dokument ei jõua inimesteni, kelle võimuses on arreteerida ja karistada neid, kes levitavad sääraseid mässulisi üleskutseid. Palun siiralt vabandust, kui seadsin härra Quincyt tutvustades sind kuidagi ohtu või ebamugavasse olukorda, ning luban teha kõik, mis seisab minu võimuses, et tekkinud olukorda parandada.

Esialgu annan sinu teenistusse härra Higginsi, juhuks kui sul on vaja turvaliselt kätte toimetada ükskõik missuguseid dokumente – mitte üksnes minule adresseeritud kirju. Härra Higgins on täiesti usaldusväärne ning saadan ta korrapäraselt sinu juurde, kui peaksid teda vajama.

Loodan endiselt, et üldist olukorda annab veel heastada. Usun, et enamik tulipäiseid mässuõhutajaid ei oska arvatagi, mida kujutab endast sõda; nad pelgavad sellega kaasnevaid õudusi ja raskusi ega söanda valada verd, veel vähem ohverdada oma elu võimudega tekkinud väikese lahkarvamuse pärast.

Londonis ollakse praegu seda meelt, et kogu lugu piirdub „paari veriseks löödud ninaga”, nagu ütleb lord Norton, ning tahan uskuda, et nõnda see ongi.

Sellel uudisel on ka isiklik aspekt: mu poeg William lunastas endale leitnandi auastme ning liitub peaaegu kohe oma rügemendiga. Olen tema üle mõistagi uhke, ent ometi … teades, kui raske ja ohtlik on sõdurielu, rõõmustanuksin, kui ta oleks valinud teistsuguse tee: pühendunud oma arvukatele maavaldustele või maahärra elu liiga vagaseks pidades suundunud ehk poliitikasse või ärisse, sest tal on loomupärane anne kõike endale kuuluvat suurendada, mistap ta võiks vabalt säärastes valdkondades edasi jõuda.

Kõik temale kuuluv on mõistagi minu kontrolli all, kuni William täisikka jõuab. Teda takistada ma siiski ei saanud, selleks oli tema soov liiga tungiv … ja mäletasin liiga eredalt, missugune olin temavanuselt ma ise ning kui suur oli mu soov astuda väeteenistusse. Jääb üle loota, et ta sõjaväest kiiresti tüdib ja siirdub teisele elualale. Sealjuures pean tunnistama, et sõdurielul ei puudu ka head küljed, nii karmid kui need mõnikord ka poleks.

Ent nüüd pisut rahumeelsemal teemal.

Iseendalegi ootamatult olen leidnud end taas diplomaadiametist. Kiirustan lisama, et ma ei esinda küll Tema Majesteeti, vaid hoopis Robert Higginsit, kes on palunud mul kasutada oma mõjuvõimu – olgu see nii suur või väike kui tahes – edendamaks tema abieluväljavaateid.

Härra Higgins on olnud hea ja ustav teener, sestap teen rõõmuga kõik, et teda aidata; loodan, et oled omalt poolt samamoodi meelestatud, sest nagu kohe näed, vajatakse selles asjas hädasti, lausa möödapääsmatult sinu nõu ja abi.

Asi on nimelt mõnevõrra delikaatne, seepärast palun sul pisut mõelda – sinu diskreetsusele võin niigi kindel olla. Paistab nimelt, et härra Higgins on kiindunud kahte noorde daami, kes on mõlemad Fraserimäe asukad. Olen juhtinud tema tähelepanu sellele, kui raske on võidelda korraga kahel rindel, ning soovitanud koondada jõud ja rünnata ühte objekti tagamaks maksimaalne edulootus, jättes endale algse rünnaku luhtumise korral võimaluse taganeda ja ümber formeeruda.

Kõnealused kaks daami on preilid Wemyss ja Christie – mõlemad erakordselt ilusad ja võluvad, kui uskuda härra Higginsit, kes ei väsi neid ülistamast. Kui õhutasin teda nende vahel valima, kinnitas härra Higgins esiti, et see on võimatu, kuid otsustas pärast väikest arutelu siiski, et tema esimene valik on preili Wemyss.

See on praktiline otsus ega johtu üksnes kõnealuse daami vaieldamatutest võludest, vaid ka argisemat laadi kaalutlustest: näiteks sellest, et daam ja tema isa on sunnismaistena teie teenijad. Lähtudes härra Higginsi ustavast teenistusest, olen valmis – kui see sulle sobib – ostma mõlema lepingud, juhul kui preili Wemyss on nõus härra Higginsiga abielluma.

Ma ei tahaks jätta sind ilma kahest väärtuslikust teenijast, aga härra Higginsile on jäänud mulje, nagu ei sooviks preili Wemyss isa juurest lahkuda. Ühtlasi loodab ta, et lubadusest isa ja tütar sunnismaisusest vabastada – olen lubanud seda teha, tingimusel, et härra Higgins jääb minu teenistusse – piisab ületamaks kõiki vastuväiteid, mida härra Wemyssis võivad põhjustada härra Higginsi sidemete ja isikliku vara vähesus ning muud abiellumise teele ette tulla võivad väikesed komistuskivid.

Ehkki preili Christie on sama võluv, võib tema isa – nagu ma aru saan – olla raskem veenda ning peale selle on tema seltskondlik seisund pisut kõrgem kui preili Wemyssil. Aga siiski: kui preili Wemyss või tema isa peaks härra Higginsi ettepaneku tagasi lükkama, teen sinu kaasabil kõik endast sõltuva, et leida ka härra Christiele mõni ahvatlev peibutis.

Mida sina säärasest rünnakuplaanist arvad? Palun kaalu väljavaateid hoolikalt ning kui arvad, et ettepanek võiks leida heakskiitu, räägi sellest ääri-veeri härra Wemyssi ja tema tütrega, võimaluse korral nii diskreetselt, et ohtu ei satuks teine sõjakäik, kui see peaks vajalikuks osutuma.

Härra Higgins on valusalt teadlik, et peigmehekandidaadina pole tema väljavaated just hiilgavad, ning annab endale seega aru, kui suurt teenet ta palub, samamoodi kui sinu alandlikem ja kuulekaim teener

John Grey

… muud abiellumise teele ette tulla võivad väikesed komistuskivid, lugesin üle Jamie õla. „Ei tea, kas ta mõtleb nende all seda, et Bobby on mõistetud süüdi mõrvas ja kannab põsel põletusmärki ning tal pole ei sugulasi ega raha?”

„Mida muud,” nõustus Jamie, siludes paberilehti ja patsutades nende servad sirgeks. Sir Johni kiri tegi talle ilmselgelt nalja, aga tema kulm oli tõmbunud siiski kipra ning ma ei teadnud, kas teda muudab murelikuks see, mida lord John oli teatanud Willie kohta, või kaalub ta hoopis Bobby Higginsi kosjaasju.

Paika pidas ilmselt viimane oletus, sest ta tõstis pilgu lakke, Lizzie ja isa ühise toa poole. Liikumist sealt ei kostnud, ehkki olin näinud Josephit natukese aja eest üles minemas.

„Magab või?” küsis Jamie kulme kergitades. Tema pilk liikus otsekui iseenesest aknale. Õhtu oli alles kaugel, õu kümbles mahedas rõõmsas valguses.

„Depressiooni tavaline ilming,” laususin, kehitades kergelt õlgu. Härra Wemyss oli võtnud Lizzie kihluse katkemist rängalt südamesse, see rusus teda märksa rohkem kui tütart. Niigi kõhetu kehaehitusega, oli ta jäänud viimasel ajal kõhnemaks ja tõmbunud endasse. Nüüd rääkis ta üksnes siis, kui teda kõnetati, ja hommikuti oli teda järjest raskem üles saada.

Maadelnud natuke aega depressiooni mõistega, heitis Jamie selle pead raputades kõrvale. Ta kopsis parema käe kangete sõrmedega mõtlikult lauale.

„Mida sina sellest arvad, inglismann?”

„Bobby on kena noormees,” vastasin kõhklevalt. „Ja Lizziele ta ilmselt meeldib.”

„Ning kui Wemyssid oleksid ikka veel sunnismaised, võiks Bobby ettepanekul olla isegi jumet,” nõustus Jamie. „Aga nad ei ole.”

Ta oli juba mitu aastat tagasi Josephile lepingu tagasi andnud ning Brianna oli pärast seda otsekohe vabastanud ka Lizzie. Laiemalt polnud see siiski teatavaks saanud, sest Josephit kaitses sunnismaisus rahvaväeteenistuse eest ning Lizzie, keda peeti Jamie omandiks, seisis kaudselt tema kaitse all: keegi poleks julgenud teda tülitada või avalikult solvata.

„Võib-olla tahab ta võtta nad palgaliseks teenijaks,” pakkusin. „Kahele teenijale palka maksta tuleks odavam kui nad vabaks osta.” Meie maksime Josephile, aga tema aastapalk oli kõigest kolm naela – eluase, toit ja riided peale selle.

„Pakun selle võimaluse välja,” ütles Jamie, kuid tema hääl kõlas kahtlevalt. „Aga enne tuleb mul rääkida Josephiga.”

„Mis Malvasse puutub …”sõnasin, heites pilgu üle koridori ja madaldades häält. Tüdruk oli vastuvõtutoas ning nõrutas hallitusekaussidest vedelikku, millest pidid täiendust saama meie penitsilliinivarud. Olin lubanud saata proua Sylviele lisa ühes süstlaga; lootsin, et ta kasutab seda.

„Kas arvad, et Tom Christie võtab vedu, kui me Josephiga kaubale ei saa? Tüdrukud on minu meelest mõlemad Bobbyst kaunis sisse võetud.”

Selle mõtte peale turtsatas Jamie pilkavalt.

„Et kas Tom Christie on nõus andma oma tütar mõrtsukale ja pealegi veel puupaljale mõrtsukale? John Grey ei tunne seda meest üldse, vastasel korral ei pakuks ta niisugust võimalust väljagi. Christie on uhke nagu Nebukadnetsar, kui mitte uhkemgi.”

„Oo, või koguni nõnda uhke?” tähendasin; tõdedes vastu tahtmist, et see asi teeb mullegi natuke nalja. „Keda sobivat loodab ta siit metsikust paigast leida?”

Jamie kehitas üht õlga.

„Mind pole ta neis asjus oma usaldusega austanud,” vastas Jamie kuivalt. „Kohalike noormeestega Tom tütrel igatahes käia ei luba. Küllap ei pea ta noid tema vääriliseks. Ma ei imestaks põrmugi, kui tal õnnestuks sokutada tüdruk mingil moel Edentoni või New Berni, et seal mehele panna. Roger Macile olevat ta midagi niisugust igatahes maininud.”

„Tõesti või? Tundub, et ta on hakanud Rogeriga viimasel ajal üsna tihedalt läbi käima, eks?”

Jamie muigas vastu tahtmist.

„Nojah. Roger Mac hoolitseb oma lambukeste eest, aga peab kindlasti silmas ka omaenda heaolu.”

„Mida sa sellega öelda tahad?”

Jamie silmitses mind uurivalt, justkui tahaks veenduda, kas ma ikka saladust suudan hoida.

„Mnjah. Briannale ei maksa seda mainida, aga Roger Mac proovib mängida Tom Christie ja Amy McCallumi vahel kosjasobitajat.”

Pilgutasin üllatusest silmi, kuid hakkasin siis mõtlema. Tõtt-öelda polnud see sugugi paha plaan, ehkki ma ise poleks ilmaski selle peale tulnud. Jah, Tom oli Amy McCallumist oma kakskümmend viis aastat vanem, kuid ikka veel piisavalt terve ja tugev, et elatada naist ja tema poegi. Ning elatust too kahtlemata vajas. Iseasi kas Amy ja Malva ühe katuse alla mahuksid: Malva oli hoolitsenud isa majapidamise eest juba üsna õrnast east peale. Ehkki kahtlemata sõbralik, oli ta minu arvates paraku siiski sama uhke kui isa ega salliks seda, et ohjad lähevad kellegi teise kätte.

„Hmm,” ümatasin kahtlevalt. „Võib-olla. Aga mida sa Rogeri enda heaolu all silmas pidasid?”

Jamie kergitas üht tihedat kulmu.

„Kas sa pole siis märganud, missuguse pilguga McCallumi lesk teda vaatab?”

„Ei,” vastasin jahmunult. „Sina oled või?”

Jamie noogutas.

„Olen küll ja Brianna on ka. Ta hoiab end esialgu veel tagasi, aga kui Roger-poisil ei õnnestu leske õige pea mehele panna, läheb tal kodus varsti põrgu lahti.”

„Mis jutt see on! Roger ei vaata ju proua McCallumi poolegi, ega?” nõudsin.

„Ei vaata jah,” kinnitas Jamie kõiketeadvalt, „ning sellepärast tal munad veel alles ongi. Aga kui arvad, et mu tütar kavatseb sallida …”

Olime rääkinud vaikselt ning kuuldes arstitoa ust avanemas, jäime vait. Malva pistis pea kabinetiukse vahelt sisse; tema põsed õhetasid ja näo ümber hõljusid vallandunud tumedad kiharad. Plekilisest põllest hoolimata nägi ta välja nagu portselanist nipsasjake, nii värske ja õhevil, et nägin Jamiet naeratamas.

„Palun, proua Fraser, ma nõrutasin kogu vedeliku ära ja panin pudelitesse; käskisite vist ülejäägid kohe seale sööta … kas sellele suurele valgele emisele, kes elab maja all?”

See väljavaade näis tekitavat tüdrukus täiesti mõistetavaid kõhklusi.

„Lähen teen seda ise,” laususin tõustes. „Tänan sind, kullake. Sina mine õige kööki ning lase proua Bugil anda endale enne kojuminekut meeleiba.”

Malva tegi kniksu ja seadis sammud köögi poole; sealt kostis proua Bugi narritava Iani häält ning nägin, kuidas Malva korraks peatus, lahtise kihara ümber sõrme keeras, et see põsel kenasti lokki tõmbuks, ning enne kööki astumist selja sirgu ajas.

„Noh, Tom Christie võib ju plaane pidada,” laususin vaikselt Jamiele, kes oli minu kannul koridori astunud ja näinud tüdrukut minemas, „aga sinu tütar pole ainus, kes teab, mida tahab, ja surub oma tahtmise läbi.”

Jamie mühatas ükskõikselt ja läks kabinetti tagasi ning mina astusin üle koridori vastuvõtutuppa, kus seisis laual kenasti kokku kogutuna suur kausitäis viimase penitsilliinilaari sogaseid jäätmeid.

Tegin lahti maja küljele avaneva akna ja vaatasin välja. Neli jalga allpool oli vundamendi alla koopa kaevanud valge emise eluaset tähistav mullahunnik.

„Siga,” hõikasin end välja kallutades. „Oled sa kodus?” Kastanid olid küpsed ja langesid puust, emis võis olla metsas ja nuumata end nendega. Aga ei, pehmes pinnases oli näha maja alla suunduvaid sõrajälgi ja sealt kostis astmaatilist ähkimist.

„Siga!” kamandasin valjemini ja nõudlikumalt. Kuuldes põrandalaudade all hiiglasliku looma müdistamist ja kraapimist, kummardusin üle aknalaua ning kukutasin puidust kausi nii kenasti pehmele mullale, et üle ääre ei loksunud suurt midagi.

Vastuseks maandumise mütsatusele torgati kohe välja tohutu valgete harjaste ja roosa kärsaga pea, millele järgnesid tubakatünnijämedused õlad. Innuka röhkimise saatel ilmus nähtavale emis kogu oma suuruses ning laskis hõrgutisel hea maitsta, saba naudingust tihedasti rõngas.

„Ära ainult unusta, kes sulle kõiki neid hüvesid jagab,” manitsesin teda, tõmbusin tagasi ja panin akna hoolikalt kinni. Väljaspool oli puit sõrgadest pinnuliseks äestatud: jäätmekauss oli jäetud liiga kauaks lauale ning kui sellega emise meelest ülearu pikalt viivitati, oli too oma kannatamatuses täiesti valmis tulema sellele ise majja järele.

Ehkki mu mõtted olid poolenisti hõivatud seast, polnud Bobby Higginsi naisevõtuplaanid ja nendega kaasneda võivad komplikatsioonid päris tagaplaanile surutud. Rääkimata siis Malvast. Poisi sinised silmad ei jätnud teda kindlasti ükskõikseks, Bobby oli väga nägus noormees. Aga Ian, kes polnud võib-olla küll nii kütkestav, huvitas teda ilmselgelt samuti.

Ning mida arvaks Tom Christie Ianist kui väimehest, mõtisklesin endamisi. Ian polnud just päris puupaljas, tal oli kümme aakrit enamjaolt raadamata maad, aga ei mingit arvestatavat sissetulekut. Kas indiaani tätoveeringud on seltskondlikus mõttes vastuvõetavamad kui mõrtsuka põletusmärk? Võib-olla … aga teisalt: Bobby oli protestant, Ian seevastu vähemasti nime poolest katoliiklane.

Ent siiski, ta oli Jamie õepoeg – asjaolu, mis võis rääkida nii tema poolt kui vastu. Seda, kuidas Christie Jamiet kadestab, ma teadsin. Kas peaks ta enda ja meie perekonna vahelist sidet soovitavaks või millekski, mida tuleb iga hinna eest vältida?

Muidugi kui Rogeril õnnestuks Tom Amy McCallumiga abielusadamasse juhtida, lahutaks see ehk natuke tema meelt. Brianna ei olnud mulle lese kohta küll sõnakestki lausunud, aga kui mõtlema hakata, võis just tõik, et ta polnud lausunud sõnakestki, viidata vaoshoitud pahameelele.

Köögist kostis juttu ja naeru, neil seal oli ilmselt lõbus. Mõtlesin minna nende seltsi, aga kabineti ukse vahelt sisse kiigates nägin Jamiet seismas, käed seljal, laua ääres ja silmitsemas mõtlikult kulmu kortsutades lord Johni kirja.

Ta ei mõtle praegu tütrele, taipasin, tundes rinnus kummalist pitsitust, vaid hoopis pojale.

Astusin kabinetti, võtsin Jamiel selja tagant ümbert kinni ja toetasin pea tema õlale.

„Peaksid ehk proovima lord Johni veenda,” laususin pisut kõhklevalt. „Püüdma seletada talle oma vaatenurka … et ameeriklastel võib olla õigus.” Lord John ise tulevases sõjas ei osale, küll aga võib seda teha Willie, ning valel poolel. Sõdida oli muidugi ohtlik nii ühel kui teisel poolel, aga tõsiasi oli see, et võitjaks tulevad ameeriklased ning Williet suudaks kallutada üksnes tema väidetav isa, kelle arvamust ta austas. Jamie mühatas, ent põimis mulle käe ümber piha.

„Johni? Kas mäletad, mida ütlesin sulle mägismaalaste kohta, kui Arch Bug oma kirvega minu juurde tuli?”

„Nad järgivad ustavusvannet kogu elu ja surevadki selle nimel.”

Väratasin korraks ja surusin end kõvemini Jamie vastu, ammutades tema tugevast kehast kindlust. Jamiel oli õigus; olin olnud selle brutaalse klannitruuduse tunde tunnistaja, ent ometi oli seda isegi lähedalt nähtuna raske hoomata.

„Mäletan,” vastasin.

Pilku kirjalt tõstmata nooksas Jamie selle poole.

„Tema on samasugune. Seda ei saa öelda kõigi inglaste kohta … aga tema kohta küll.” Ta vaatas mulle otsa, pilgus nukrusega segatud austus. „Sir John on kuninga sõdur. Ilmugu tema ette või peaingel Gabriel ise kuulutama, mis juhtub – tema jääb oma vandele truuks.”

„Arvad või?” küsisin, olles julgust kogunud. „Mina selles küll nii kindel ei ole.”

Jamie kergitas üllatunult kulme ning ma jätkasin kõhklevalt, sõnu otsides.

„Seda et … ma tean, mida sa öelda tahad: ta on aumees. Aga see ongi kõik. Ma ei usu, et teda seoks kuningaga vandetõotus – mitte nõnda, nagu Columi mehed vandusid ustavust talle või Lallybrochi omad sulle. Temale on tähtis ainult üks: au … selle nimel ohverdaks ta elu.”

„Nojah … nõnda see on,” tunnistas Jamie, laup keskendunult kipras. „Aga sõjamehele – ja seda lord John on – tähendab au kohusetäitmist, eks? Ning selleks tuleb tal ju ometi jääda ustavaks kuningale?”

Ajasin end sirgu, vedasin sõrmega nina alt läbi ja proovisin panna oma mõtet sõnadesse.

„Jah, aga ma ei pidanud silmas otseselt seda. Temale on tähtis pigem idee. Tema pole ustav ühele inimesele, vaid ideaalile. Kõigist su tuttavatest suudab ehk just ainult tema mõista: see sõda tuleb ideaalide pärast, võib-olla esimese omataolisena.”

Jamie pigistas ühe silma kinni ja uuris mind kahtlustavalt teisega.

„Seda oled sa kuulnud Roger Macilt. Ise poleks sa eluilmaski midagi niisugust välja mõelnud, inglismann.”

„Nagu ilmselt sinagi,” vastasin, vaevumata tõrjuma varjatud solvangut. Pealegi oli tal õigus. „Niisiis saad sa minust aru?”

Jamie šotipärasest mühatusest võis välja lugeda kõhklevat nõusolekut.

„Küsisin, mida ta arvab ristisõdadest – kas ei peetud neidki ideaalide pärast? Ta oli sunnitud möönma, et ideaalid olid küll samuti mängus, kuid nende kõrval ikkagi ka raha ja poliitika, mispeale mina kostsin, et nendeta ei ole kunagi läbi saadud ega saada arvatavasti seegi kord. Aga jah, ma mõistan,” lisas ta kähku, nähes mu sõõrmeid puhevile minemas. „Mis puudutab John Greyd …”

„Mis puudutab John Greyd,” ütlesin, „siis teda on sul ehk ikkagi võimalik veenda, sest ta pole üksnes idealist, vaid ka pragmaatik. Sul on vaja talle üksnes selgeks teha, et au nimel ei tule ustav olla kuningale, vaid vabaduseideaalile. See pole võimatu.”

Jamie ümatas jälle, sedapuhku sügavalt kõripõhjast, kõhklevalt. Ning lõpuks sain ma aru.

„Sa ise ei tee seda samuti ideaalide nimel, ega? Iseseisvuse, enesemääramisõiguse ja muu säärase nimel?”

Jamie raputas pead.

„Ei,” vastas ta tasa. „Ega ka mitte soovist sõdida – kas või kordki – võitjate poolel. Usun siiski, et sellest tuleb uudne kogemus.” Ta naeratas mulle nukralt ning hakkasin üllatusest naerma.

„Mispärast siis?” küsisin juba leebemalt.

„Sinu pärast,” vastas Jamie kõhklemata. „Brianna ja väikemehe pärast. Tuleviku pärast. Kui see pole ideaal, mis siis veel on?”

Jamie tegi saadikuna kõik mis suutis, aga Bobby põletusmärgi mõju polnud võimalik kõigutada. Härra Wemyss möönis küll, et Bobby on meeldiv noormees, kuid ei suutnud siiski leppida mõttega, et peab andma tütre naiseks mõrtsukale – ükskõik millistel asjaoludel too ka süüdi poleks mõistetud.

„Inimesed ei võta teda omaks, söör, te teate seda väga hästi,” ütles ta ning raputas Jamie argumente kuulates pead. „Kui mees on kord süüdi mõistetud, ei hakka keegi küsima, mis ja kuidas. Tema silm … olen kindel, et ta polnud säärast jõhkrat rünnakut kuidagi ära teeninud. Kuidas võiksin ma anda oma armsa Elizabethi niisuguste katsumuste meelevalda? Kui need ei tabakski ehk teda ennast, mis saab temast ja ta lastest siis, kui mees ühel päeval tänaval maha lüüakse?” Selle mõtte peale ringutas härra Wemyss ahastavalt käsi.

„Ning kui ta peaks ühel päeval tema lordliku kõrguse kaitsest ilma jääma, ei leia ta selle häbimärgiga enam kusagilt korralikku teenistust. Neist saaksid kerjused. Olen säärast viletsust ise tundnud, söör, ega taha riskida, et mu tütrele langeb uuesti osaks sama saatus.”

Jamie vedas endal käega üle näo.

„Jah. Ma mõistan, Joseph. Kahju küll, aga sul on ehk omamoodi õigus. Pean siiski mainima – niipalju kui sellest tähelepanekust abi on –, et vaevalt lord John teda oma kaitsest ilma jätab.”

Härra Wemyss, näost kaame ja õnnetu, raputas üksnes pead.

„Mis siis ikka.” Jamie lükkas tooli lauast eemale. „Saadan poisi sisse ja sa võid öelda talle oma otsuse.” Minagi ajasin end jalule ning härra Wemyss kargas hirmunult püsti.

„Oi, söör! Te ei jäta mind ju ometi temaga omavahele!”

„Noh, vaevalt kavatseb ta sind lüüa või solvata, Joseph,” lausus Jamie leebelt.

„Ei,” vastas härra Wemyss kõhklevalt. „Eeei … ega vist. Aga ikkagi, mul oleks väga hea meel, kui … kui viibiksite juures, kuni ma temaga räägin. Ja teie ka, proua Fraser.” Ta vaatas mulle anuvalt otsa. Pöörasin pilgu Jamiele, kes noogutas olukorraga leppinult.

„Hästi,” lausus ta. „Lähen kutsun ta siis siia.”

„Palun vabandust, söör.” Joseph Wemyss oli peaaegu sama õnnetu kui Bobby Higgins. Väikest kasvu ja argliku hoiakuga, polnud ta sääraste vestlustega harjunud ning vaatas moraalset tuge otsides järjepanu vilksamisi Jamie poole, et keskenduda siis taas tütre tülikale kosilasele.

„Palun tõesti vabandust, söör,” kordas ta, vaadates Bobbyle abitu siirusega otsa. „Te meeldite mulle, noormees, ja Elizabethile kindlasti ka. Aga mina vastutan tema käekäigu, tema õnne eest. Ja ma ei usu … Ma tõesti ei arva …”

„Ma oleksin tema vastu lahke,” kinnitas Bobby ärevalt. „Võite selles kindel olla, söör. Ta saaks igal aastal uue kleidi ja kingad ka, isegi kui peaksin endalt kõik hinge tagant ära müüma!” Temagi vaatas abiotsivalt Jamie poole.

„Olen kindel, et härra Wemyss hindab kõrgelt sinu häid kavatsusi, Bobby,” lausus Jamie nii leebelt, kui suutis. „Aga tal on õigus, eks? Tema kohus on panna Lizzie-tüdruk võimalikult hästi mehele. Ja võib-olla …”

Bobby neelatas kramplikult. Ta oli end selle jutuajamise tarvis toredasti üles löönud: kandis livreekuue kaeluses tärgeldatud rätti, mis ähvardas teda ära kägistada, ning jalas puhtaid villaseid pükse ja hoolikalt hoitud siidsukki, mis olid kõigest paarist kohast kenasti nõelutud.

„Jah, raha mul küll suurt ei ole,” tunnistas ta. „Ega ka varandust. Aga mu olukord pole ikkagi laita, söör! Lord John maksab mulle kümme naela aastas; ta on lahkesti lubanud mul ehitada oma maale tulevikus väikese maja ning senikaua võime elada tema majas.”

„Jah, seda te juba ütlesite.” Härra Wemyssi olek muutus järjest hädisemaks. Ta ei vaadanud Bobbyle otsa; ühelt poolt tulenes see ehk loomupärasest ujedusest ja soovist vältida silmsidet, aga teiselt poolt – olin selles kindel – ei tahtnud ta jätta muljet, nagu uuriks poisi põsel olevat põletusmärki.

Läbirääkimised jätkusid veel mõnda aega, aga ei viinud kuhugi, sest härra Wemyss ei suutnud tunnistada Bobbyle keeldumise tõelist põhjust.

„Ma … ma … mõtlen veel.” Suutmata niisugust pinget kauem taluda, kargas ta järsult püsti ja peaaegu jooksis toast välja, aga sundis end uksel siiski korraks pöörduma ütlemaks „Vaevalt ma siiski meelt muudan!”, enne kui kadus.

Bobby vaatas talle jahmunult järele ja pöördus siis Jamie poole.

„Kas mul on lootust, söör? Tean, et ütlete mulle tõtt.”

See kõlas nii kurvalt, et isegi Jamiel oli raske vaadata poisi suurtesse sinistesse silmadesse.

„Ei usu,” vastas ta. See oli öeldud lahkelt, kuid kindlalt, ning Bobby vajus pisut longu. Ta oli oma lainelised juuksed veega peadligi silunud; kuivades tihedast pahmakast esile kerkinud väikesed kiharad muutsid ta koomiliselt sarnaseks vastsündinud tallekesega, kes on saba kärpimise järel šokis ja hirmunud.

„Teate ehk, söör …või teie, proua,” pöördus Bobby minu poole, „kas preili Elizabeth on kinkinud oma tunded kellelegi teisele? Sest säärasel juhul oleksin mõistagi valmis olukorraga leppima. Aga vastasel korral …” Ta jäi kõheldes vait ja vaatas ukse poole, kuhu oli niisuguse rutuga kadunud Joseph.

„Kas ei õnnestu mul siiski mingil moel tema isa vastuväiteid kummutada? Kui leiaksin ehk võimaluse hankida natuke raha … või kui asi on religioonis …” Bobby tõmbus nende sõnade juures pisut kahvatuks, kuid ajas siis selja otsustavalt sirgu. „Oleksin valmis laskma end ristida Rooma usku, kui härra Wemyss seda nõuab. Plaanisin seda talle öelda, aga unustasin. Äkisti ütlete teie edasi, söör?”

„Jah … jah, ütlen küll,” nõustus Jamie vastu tahtmist. „Oled siis kindlalt otsustanud, et see peab olema Lizzie? Mitte Malva?”

See tuli Bobbyle üllatusena.

„Noh, kui päris aus olla, söör … olen kõvasti kiindunud mõlemasse. Aga … tõtt-öelda kardan ma härra Christiet nagu tuld,” tunnistas ta punastades. „Ning minu meelest ei salli ta teid eriti, aga härra Wemyssile te meeldite. Kui saaksite … tema juures minu eest kosta, söör? Palun.”

Lõpuks ei suutnud isegi Jamie noormehe siirastele palvetele kurdiks jääda.

„Ma proovin,” andis ta järele. „Aga ma ei saa sulle midagi lubada, Bobby. Kui kauaks sa saad sedapuhku jääda, enne kui pead lord Johni juurde tagasi pöörduma?”

„Tema lordlik kõrgus andis mulle nädala, et saaksin kosjaasju ajada, söör,” vastas Bobby juba märksa rõõmsamalt. „Aga teie ise sõidate ju vist homme-ülehomme juba ära?”

Jamie nägu väljendas üllatust.

„Kuhu ma sõidan?”

Nüüd oli Bobby kord üllatuda.

„Seda et … ma ei teagi täpselt. Arvasin, et teie teate.”

Pärast väikest ristküsitlust õnnestus meil kogu lugu Bobbylt kätte saada. Selgus, et ta oli rännakul liitunud väikese rühma talunikega, kes olid oma seakarjaga teel turule. Et sead pole just kõige meeldivamad reisikaaslased, oli Bobby veetnud nende seltsis ainult ühe öö, aga õhtusöögi ajal juttu puhudes oli ta kuulnud mainitavat mingit koosolekut ning arutatavat, kes sinna võiksid tulla.

„Nimetati ka teid, söör … Nad ütlesid „James Fraser” ja mainisid Fraserimäe nime, seepärast ei jäänud mulle kahtlust, et jutt käis teist.”

„Mis koosolek see pidi olema?” küsisin uudishimulikult. „Ja kus?”

Bobby kehitas abitult õlgu.

„Ma ei pannud tähele, proua. Muudkui et see pidi nende jutu järgi olema järgmisel esmaspäeval.”

Bobby ei mäletanud ka võõrustajate nimesid, sest oli kõvasti pingutanud, et sigade juuresolekust hoolimata süüa. Pealegi olid tema mõtted ebaõnnestunud kosjakatsest praegu liiga hõivatud, et meenutada üksikasju, ning pärast paari küsimust ja segast vastust laskis Jamie poisil minna.

„On sul õrna aimugi …” alustasin, ent märkasin siis Jamie kortsus kulmu – ilmselt oli.

„Koosolek, kus valitakse kontinentaalkongressi saadikud,” lausus ta. „Mis muu see võiks olla.”

Pärast Flora MacDonaldi auks korraldatud aiapidu oli Jamie saanud teate, et koosoleku algne koht ja aeg on muudetud, sest korraldajad kardavad sekkumist. John Ashe oli öelnud, et määratakse uus aeg ja koht ning talle saadetakse sõna.

Aga see oli juhtunud enne Cross Creeki kesklinna märulit.

„Teade võis teel kaotsi minna,” pakkusin, aga see ei kõlanud veenvalt.

„Üks küll,” nõustus Jamie. „Aga mitte kuus.”

„Kuus?”

„Kui teadet ei tulnud, kirjutasin kuuele korrespondentskomitee mehele, keda ma isiklikult tunnen. Ma ei saanud üheltki vastust.” Jäik sõrm kopsis vastu reit, kuid Jamie märkas seda ja sõrm peatus.

„Nad ei usalda sind,” ütlesin pärast hetkelist vaikust ning Jamie vangutas pead.

„Pole vist ka ime pärast seda, kui päästsin Simmsi ja tõrvasin Gerald Forbesi keset tänavat üle.” Sellele mõeldes pidi Jamie tahes-tahtmata korraks naeratama. „Vaene väike Bobby andis sellesse arvatavasti oma panuse: küllap ei teinud ta mingit saladust, et vahendab lord Johni ja minu kirjavahetust.”

See vastas ilmselt tõele: sõbralik ja jutukas Bobby suutis saladust pidada küll, ainult et tuli otsesõnu öelda, missugust saladust ta hoidma peab. Vastasel korral olid kõik, kes noormehega ühe laua taga istusid, tema asjadega pudingi ajaks põhjalikult kursis.

„Äkki saad selle kuidagi teisiti teada? Koosoleku pidamise paiga nimelt.”

Jamie hingas pisut närviliselt välja.

„Võib-olla küll. Aga kui saaksin selle teada ja läheksin kohale, aetaks mind tõenäoliselt minema. Või tehtaks midagi hullemat. Ma ei usu et säärane vastasseis end ära tasub.” Ta vaatas mulle mõrul ilmel otsa. „Pidanuksin vist laskma trükkali ära küpsetada.”

Ma ei vaevunud sellele vastama, vaid astusin tema kõrvale.

„Küllap mõtled midagi muud välja,” laususin, lootes, et mu hääl kõlab julgustavalt.

Suur tunnijaotustega küünal seisis poolest saadik põletatuna laual ja Jamie puudutas seda. Keegi ei paistnud märkavat, kui pikalt see vastu oli pidanud.

„Võib-olla …” vastas ta mõtlikult. „Leian ehk tõesti mingi väljapääsu. Ehkki ma ei tahaks panna selleks mängu veel ühte.”

Ta pidas silmas veel üht kalliskivi. Neid oli järel ainult kaks. Üks nina peale, juhul kui Roger või Bree ja Jemmy … aga ma tõrjusin selle mõtte endast otsustavalt eemale.

„„Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks maailma,”” tsiteerisin, „„aga teeks kahju oma hingele?”5 Meie salajasest varandusest pole vähimatki kasu, kui sind määritakse kokku tõrva ja sulgedega.” See mõte polnud eelmisest küll põrmugi parem, kuid seda polnud võimalik eemale tõrjuda.

Jamie heitis pilgu käsivarrele; ta oli kirjutades varruka üles käärinud ja põletatud koht oli ikka veel näha – kergelt roosatav jälg keset päikesest pleekinud karvu. Ta ohkas, kõndis ümber laua ja võttis purgist sule.

„Seda küll. Pean ehk kirjutama veel paar kirja.”