Читать книгу Lume ja tuha hingus 2. osa - Diana Gabaldon - Страница 7

Palavik rullus minu mõistusest üle nagu äikesetorm; kehas sähvisid valu eredad haralised välgunooled, mis põletasid korraks mõnd närvi või põimikut, jooksid kuumana alla mööda lihaskiude. Halastamatult eredana jagas see lakkamatult hoope – hävitusingli tulemõõk, mis ei heitnud armu.

Ma ei teadnud enamasti, kas mu silmad on lahti või kinni, ega sedagi, kas olen ärkvel või magan. Ma ei näinud midagi peale huljuva halli olluse, täis pööriseid ja punaseid sähvatusi. Pilvedest ümbritsetuna pulseeris see punane miski soontes ja kobarates. Haarasin ühest soonest ja liikusin selle sünge kuma jälil läbi mäsleva äikesetormi. Mida sügavamale tupruvasse tumedusse ma tungisin, seda valjemaks muutusid kärgatused, mis olid nüüd kurjakuulutavalt korrapärased nagu timpanikõmin ja panid mu kõrvad kumisema, otsekui kataks mu õõnsat pead üksnes pingule tõmmatud, iga heli peale vibreeriv nahk.

Heli allikas oli nüüd otse mu ees; raksatused olid nii valjud, et tundsin vajadust karjuda kuulmaks selle kõrval mingit muud häält, aga mu suu võis ju avaneda ja kõri karjeks pingulduda, kuulda oli ikkagi ainult tüminat. Meeleheites sirutasin käed välja – kui need ikka olid minu käed – ning haarasin kinni millestki soojast, niiskest ja väga libedast, mis tuksles kramplikult mu pihkude vahel.

Langetasin pilgu ja mõistsin otsekohe, et see on mu enda süda.

Täis õudust, pillasin selle käest ning see roomas punakat limarada maha jättes eemale, klapid pingutusest avanemas ja sulgumas nagu kuivale jäänud kalade suud – õõnsa kõlksatusega lahti ja taas vaikse lihava mütsatusega kinni.

Pilvedes võis aeg-ajalt märgata nägusid. Mõni tundus tuttav, aga nime ei osanud ma neile anda. Teised olid võõrad, kunagi vilksamisi nähtud näod, mis vilksatavad mõnikord silme eest läbi une ja ärkveloleku piiril. Nood vaatasid mind uudishimulikult või ükskõikselt ja pöördusid ära.

Teised, need, mida tundsin, seirasid mind kaastunde või murega; nad püüdsid tabada mu pilku, aga see libises süüdlaslikult kõrvale, kandus uimaselt eemale, suutmata millegi külge haakuda. Nende huuled liikusid ja teadsin, et nad räägivad minuga, ent ei kuulnud midagi, sõnad sumbusid mu hääletusse äikesetormi.

Mu enesetunne oli üpris veider, kuid esimest korda loendamatute päevade jooksul ei tundnud ma end haigena. Palavikupilved olid veerenud eemale; kusagilt üsna lähedalt kostis veel kõuekõminat, kuid praegu oli selge. Mu pilk oli klaar, nägin pea kohal toorest puidust laetalasid.

Tõtt-öelda nägin neid nii selgesti, et olin lausa rabatud puidu ilust. Lihvitud puusüü loogad ja silmused, ehkki staatilised, olid ometi tulvil graatsiat, nende värvid värelesid suitsust ja maa kvintessentsist, nii et adusin, et talad on küll teisenenud, ent kätkevad endas ometi puu olemust.

Sirutasin võlutult käe, et neid puudutada … ja puudutasingi. Täis rõõmu tundsin, kuidas mu sõrmed riivavad puidu jahedat pinda, tahutud sooni ja õnarusi, mis kulgesid kiilukujuliselt ja korrapäraselt üle tala nagu lendav haneparv. Kuulsin võimsate tiibade lööke ning tundsin samal ajal õlgu paindumas ja õõtsumas, käsivarsi rõõmsalt vibreerimas, kui kirves puitu raius. Seda vaimustavat tunnet analüüsides andsin endale ähmaselt aru, et laetala paikneb voodist kaheksa jalga kõrgemal.

Pöördusin pisimagi pingutuseta ning nägin end lamamas all voodis.

Lamasin selili, tekid puntras, otsekui oleksin tahtnud need mingil hetkel pealt heita, kuid olnud selleks liiga nõrk. Õhk oli toas kummaliselt liikumatu ja teki värvilaigud sädelesid läbi selle nagu merepõhjas lebavad pärlid – eredalt, kuid ometi sumbunult.

Otsekui kontrastiks paistis mu nahk pärlikarva, veretult valge ja küütlev. Ning nägin ka põhjust: ma olin nii kõhn, et näol ja jäsemetel liibus nahk otse luudele ning just valendavad luud ja kõhred – siledad ja läikivad läbipaistva naha all – andsid mu näole selle helgi.

Ja missugused luud need olid! Olin nende ilust lausa lummatud. Mu pilk libises hämmastuse ja aukartusega üle peenelt kaarduvate roiete, heldimapanevalt ilusa kolju.

Mu juuksed olid laiali, vanunud ja puntras … ent ometi tõmbas mind nende poole, silitasin looklevaid salke silma ja … mingil moel sõrmega. Ma ei teadnud, et oleksin liikunud, ent ometi tundsin oma juuste pehmust, siidiste pruunide jahedust ja hallide vibreerivat elastsust; kuulsin juuksekarvu üksteise vastu puutudes vaikselt helisemas; neilt voolas vaikse joana noote nagu harfilt.

Mu jumal, laususin ja kuulsin oma sõnu, ehkki õhk ei väratanud pisimastki häälelainest, kui ilus sa oled!

Mu silmad olid avatud. Vaatasin nende pehmesse merevaigu- ja kullakarva sügavusse ja pilgud kohtusid. Need silmad vaatasid minust läbi kuhugi kaugusse, kuid nägid ikkagi ka mind. Märkasin pupille kergelt laienemas ja tundsin, kuidas nendest hoovav hämar soojus ümbritseb mind äratundmise ja leppimisega. Jah, ütlesid need silmad. Ma tunnen sind. Lähme. Mind valdas lõputu rahu ja õhk hakkas mu ümber liikuma, justkui tuhiseks tuul läbi sulgede.

Siis pöördusin mingi heli ajel akna poole ja ja nägin seal seismas meest. Ma ei teadnud tema nime, ent ometi armastasin teda. Ta seisis, selg voodi poole, käsivarred aknaraamile toetatud ja pea rinnale langetatud, nii et koiduvalgus säras punasena tema juustel ning kuldas üle käsivarred. Mehe keha lõi vappuma; tundsin tema kurbust nagu kauge maavärina tõukeid.

Tema kõrval liigatas keegi. Tumedajuukseline naine, tüdruk. Ta astus lähemale, puudutas mehe selga, ütles vaikselt midagi. Nägin, kuidas tüdruk meest vaatab, pea õrnalt kallutatud, keha intiimsel moel tema poole nõtkumas.

Ei, mõtlesin täiesti rahulikult. Nii ei lähe.

Vaatasin veel kord voodile, kus ma lamasin, ning hingasin täis kindlat otsustavust ja mõõtmatut kahetsust uuesti sisse.