Читать книгу Lume ja tuha hingus 2. osa - Diana Gabaldon - Страница 4

Kahekümnendal septembril pidas Roger jutluse, mille teemaks oli võtnud kirjakoha „Jumal on valinud need, kes on maailma silmis nõrgad, et häbistada tugevaid”6. Kahekümne esimesel septembril võttis üks neist nõrkadest nõuks seda tõestada.

Padraic ja Hortense MacNeill polnud oma lastega kirikusse tulnud. Nad käisid muidu alati ja nende puudumine äratas tähelepanu – koguni sel määral, et Roger küsis järgmisel hommikul Briannalt, kas naine ei astuks nende poolt läbi veendumaks, et kõik on ikka hästi.

„Läheksin ise,” ütles ta pudrukausi põhjast viimast kraapides, „aga lubasin sõita koos John MacAfee ja tema isaga Brownsville’i, poiss mõtleb kosida seal üht piigat.”

„Kas ta tahab, et kinnitaksid nende kihluse sealsamas ametlikult, või on sind vaja selleks, et Brownide pesakond teda maha ei notiks?” Pärast seda kui viisime tagasi Lionel Browni surnukeha, polnud avalikke vaenuilminguid olnud, kuid väikesi kokkupõrkeid tuli aeg-ajalt ikkagi ette, kui Brownsville’i kamp Fraserimäe meestega avalikus kohas vastamisi sattus.

„See viimane,” tunnistas Roger ja krimpsutas kergelt nägu. „Aga loodan siiski, et kui Fraserimäe ja Brownsville’i vahel õnnestub sõlmida paar abielu, hakkavad asjad ehk ajapikku paranema.”

Jamie, kes oli parajasti süvenenud ühte viimase saadetise ajalehte, tõstis seepeale pilgu.

„Tõesti või? See on hea mõte. Paraku ei lähe kõik alati nii, nagu plaanitud.” Ta muigas. „Onu Colum mõtles ka, et parandab Grantidega suhteid, pannes mu ema ühele Grantile mehele. Paraku,” lisas ta lehte pöörates, „olid mu emal teised plaanid. Ta andis Malcolm Grantile korvi, tsuskas onu Columit noaga ja põgenes mu isaga.”

„Tõesti?” Brianna polnud seda lugu veel kuulnud ning näis olevat vaimustatud. Roger kiikas tema poole, köhatas ning võttis tema käest teatraalse liigutusega ära terava noa, millega naine vorste oli tükeldanud.

„Olgu sellega kuidas on,” lausus ta ning lükkas end, nuga käes, lauast eemale. „Äkki astud siis Padraici pere poolt läbi ja vaatad, kas neil on kõik korras?”

Lõpuks läksime Briannaga kaasa ka Lizzie ja mina, mõeldes astuda läbi Marsali ja Ferguse poolt, kelle maja asus MacNeillide omast pisut kaugemal. Viskiallika juurest tuleva Marsaliga saime juba poolel teel kokku ning MacNeillide hüti juurde jõudsime neljakesi.

„Miks siin korraga nii palju kärbseid on?” Lizzie laksas käsivarrele maandunud suurt porikärbest ja peletas vehkides eemale kaks, kes tiirlesid tema näo ümber.

„Siin kusagil on korjus,” lausus Marsali, tõstes pea ja vedades ninaga. „Võib-olla metsas. Kaarnaid kuulete?”

Läheduses kasvavate puude otsas kraaksusid tõesti kaarnad; üles vaadates nägin veel mitut pilvitu taeva all mustade täpikestena tiirlemas.

„See ei tule metsast,” lausus Brianna äkki ärevalt. Tema pilk oli pööratud hütile. Uks oli suletud, ent loomanahaga kaetud akna juures tungles parvena kärbseid. „Kähku!”

Hütis valitses kirjeldamatu lehk. Ukse lahti tõmmanud, nägin tüdrukuid õhku ahmimas ja suud kõvasti kinni pigistamas. Hingata oli paraku vaja. Väga pindmiselt hingates läksin läbi pimeda toa ja rapsasin tihedasti akna ette naelutatud loomanaha lahti.

„Jäta uks lahti,” ütlesin, eirates voodi poolt valgusvihu peale kostnud vaikset ägamist. „Lizzie, mine süüta väljas suitsulõkked – üks ukse, teine akna juures. Kasuta hakatuseks kuluheina ja kuivi raage, siis lisa niiskeid puid, sammalt või märgi lehti, et tekiks suitsu.”

Ei möödunud üle paari sekundi, kui avatud aknast hakkas sisse lendama kärbseid, kes vihisesid mu näost mööda – põdrakärbsed, porikärbsed, sääsed. Haisust ligi meelitatuna olid nad parvedena kogunenud väljas päikesesoojadele palkidele, otsides aplalt sissepääsu, mis tõotas toitu ja kohta, kuhu muneda.

Mõne minutiga ähvardas see paik muutuda sumisevaks põrguks, aga et meil oli vaja valgust ja õhku, pidime kärbestega toime tulema nii hästi või halvasti, kui suutsime. Tõmbasin kaelast räti, voltisin kokku ja jagasin voodi poole suundudes selle improviseeritud kärbsepiitsaga kahele poole hoope.

Hortense ja kaks last lamasid seal. Kõik olid alasti, kahkjad jäsemed kilgendasid hüti palavuses higist. Nende niisketel valgetel kehadel ja jalgadel võis päikese käes näha punakaspruune triipe. Lootsin, et see pole veri, vaid üksnes kõhulahtisus.

Keegi oli oianud; keegi liigutas end. Jumalale tänu, nad pole surnud. Voodiriided vedelesid puntrana põrandal ja parem oligi, sest need olid veel enam-vähem puhtad. Arvasin, et õlgmadrats tuleb meil ära põletada, niipea kui oleme ema ja lapsed välja tassinud.

„Ära sõrmi suhu pane,” ütlesin Breele, kui asja kallale asusime ning katsusime jõuetult tõmblevat inimkehade pundart lahti harutada.

„Nalja teed või?” vastas Bree läbi hammaste, naeratades viie-kuuesele lapsele, kes lamas pärast järjekordset kõhulahtisushoogu kurnatuna kägaras. Ta torkas käed tüdrukule kaenla alla. „Tule nüüd, kullake, las ma tõstan su üles.”

Laps oli liiga nõrk, et häirimise vastu protestida; tema käed ja jalad rippusid lõdvalt nagu nöörijupid. Õde oli veel raskemas seisundis: vaevalt aastane laps ei liigutanud end üldse ja tema silmad olid auku vajunud, mis rääkis tugevast veetustumisest. Võtsin tillukese käe ning näpistasin pöidla ja nimetissõrmega õrnalt tema nahka. Väike hallikasvalge tipp püsis viivu ja hakkas siis õige pikkamisi alanema.

„Sa kuradi kurat,” pomisesin endale nina alla ning kummardusin kiiresti kuulama, käsi lapse rinnal. Ta polnud surnud – tundsin tema südant väga vaikselt löömas –, aga palju ei puudunud ka. Kui ta on liiga nõrk, et imeda või juua, ei õnnestu mul teda kuidagi päästa.

Jõudmata seda mõtet veel lõpetada, ajasin end sirgu ja vaatasin hütis ringi. Mitte tilkagi vett. Voodi kõrval vedeles külili maas õõnestatud pudelkõrvits, kuid seegi oli tühi. Kui kaua olid nad juba joomata olnud?

„Bree,” laususin häält kõrgendamata, kuid tungivalt. „Mine too vett – kähku.”

Brianna, kes oli asetanud vanema lapse põrandale ja pühkis temalt saasta, tõstis nüüd pilgu, pillas mu nägu nähes sedamaid lapi käest ja ajas end sirgu. Haaranud katla, mille talle kätte surusin, tormas ta uksest välja ja kuulsin samme üle õue eemaldumas.

Kärbsed olid laskunud Hortense’i näole; äigasin rätikuga, et neid eemale peletada. Rätiserv riivas tema nina, aga lõtvunud näojooned ei võpatanudki. Ta hingas. Nägin gaasist kummis kõhtu pisut liikumas.

Kus on Padraic? Võib-olla jahil.

Üle väljaheidete lämmatava leha tungis mu ninna mingi muu lõhn – magus, vänge käärinud aroom, mis meenutas mädaõunu. Torkasin käe Hortense’i õla alla ja tõmbasin, veeretades teda enda poole. Naise keha alt tuli nähtavale tühi pudel. Mul pruukis ainult korra nuusutada, et teada, mida see oli sisaldanud.

„Kuradi kuradi kurat,” pressisin vaikselt läbi hammaste. Rängalt haigena ja tilgagi veeta, oli ta joonud õunabrändit – kas siis janukustutuseks või valuvaigistuseks. See võinuks tunduda kaunis loogiline, ainult et alkohol oli diureetik, mis imes niigi veetustunud kehast välja viimsegi vedeliku ning ärritas omakorda seedetrakti, mis vajas rahu.

Issand halasta, kas ta oli andnud seda ka lastele?

Kummardusin vanema tüdruku juurde. Too oli lõtv nagu kaltsunukk ega suutnud pead püsti hoida, aga tema ihus oli veel säilinud pisut elastsust. Näpistasin kätt; nahk moodustas terava tipu, aga see vajus kiiremini alla kui väikesel õel.

Kui tema kätt näpistasin, läksid lapse silmad lahti. See oli hea. Naeratasin talle ja pühkisin tema paokil suult ära sinna kogunenud kärbsed. Pehmed roosad limaskestad olid kuivad ja pisut kleepja moega.

„Tere, kullake,” ütlesin leebelt. „Ära enam karda. Ma olen siin.”

Aga kas sellest on mingit kasu, mõtlesin. Pagan võtaks, oleksin ma ainult tulnud päev varem!

Kuulsin Bree tõtlikke samme ja läksin talle uksele vastu.

„Mul on vaja …” alustasin, aga ta katkestas mind.

„Härra MacNeill on metsas!” ütles Bree. „Leidsin ta allika poole minnes. Ta on …”

Katel, mida ta käes hoidis, oli endiselt tühi. Haarasin selle kärsitu hüüatusega.

„Vett! Mul on vaja vett!”

„Aga ma … härra MacNeill on …”

Torkasin katla tema kätte tagasi.

„Ma otsin ta ise üles,” ütlesin. „Sina too vett! Jooda neid – pisikest kõigepealt! Kutsu Lizzie appi, lõkked võivad oodata! Jookse!”

Kõigepealt kuulsin kärbseid, valju suminat, mis tõi mulle tülgastusest kananaha ihule. Siin väljas oli hais nad kiiresti ligi meelitanud. Ahminud kiiresti suure sõõmu õhku, trügisin läbi põõsaste sinna, kus lebas sükamoori all rohu sees kägaras Padraic.

Nägin kohe, et ta pole surnud, kärbsed ei katnud teda tekina, vaid ümbritsesid pilvena, et maanduda korraks ja tõusta vähimastki liigutusest uuesti lendu.

Ta lamas kerratõmbunult maas, seljas ainult särk ja pea juures vedelemas veekann. Laskusin põlvili, puudutasin ja uurisin teda. Särk ja jalad olid mustusega koos nagu rohigi, seal kus ta lamas. Väljaheide olid suuresti vedel – enamik oli nüüdseks maasse imendunud –, kuid leidus tahkemat. Ta oli nähtavasti haigestunud hiljem kui Hortense ja lapsed, kõht polnud veel pikalt lahti olnud, vastasel korral poleks siin suurt midagi peale vereseguse vee.

„Padraic.”

„Proua Claire, jumal tänatud, et te tulite.” Mehe hääl oli nii kähe, et eristasin hädavaevu sõnu. „Mu lapsukesed … kas nende eest on hoolitsetud?”

Padraic upitas end värisedes küünarnuki najale, hallid juuksesalgud higistele põskedele kleepunud. Silmad avanesid pisut ja ta proovis mulle otsa vaadata, aga need olid põdrakärbeste hammustustest kitsasteks piludeks paistetanud.

„Ma hoolitsen nende eest.” Asetasin käe mehele õlale ja pigistasin, proovides teda rahustada. „Heida pikali, Padraic. Oota pisut, kuni olen nendega tegelnud, pärast seda tulen sinu juurde.” Mees oli küll väga haige, kuid mitte veel surmaohus nagu tema lapsed.

„Ärge minu pärast muretsege,” pomises Padraic. „Ärge … muretsege …” Ta lõi vankuma, äigas näol ja rinnal roomavatele kärbestele ning tõmbus järjekordse spasmi ajal otsekui hiiglasliku käe survel oiates kägarasse.

Aga mina jooksin sedaaegu juba tagasi maja poole. Teetolmus oli näha märgi laike – väga hea, Brianna oli siit juba kiiruga läbi läinud.

Düsenteeria? Toidumürgitus? Paratüüfus? Tüüfus? Koolera … jumal hoidku, ainult mitte seda. Need kõik ja veel hulk teisigi taude olid praegu mõistetavatel põhjustel koondatud verise kõhutõve ühisnimetaja alla. Esialgu polnudki nimetusel tähtsust.

Kõigi kõhulahtisushaiguste vahetuim oht oli lihtlabane veetustumine. Püüdes vabastada end ärritavast mikroskoopilisest sissetungijast, uhtus seedetrakt end ühtejärge läbi, jättes keha niiviisi ilma veest, mida too vajas, et ajada verd soontes ringi, väljutada jääkaineid, jahutada end higi abil, hoida töös aju ja limaskestad – vesi tähendas elu.

Kui oleks võimalik hoida veeni tilgutatava füsioloogilise lahuse ja glükoosisüstide abil patsiendi veevarud normaalsed, parandaks sisikond end tõenäoliselt pikapeale ise ja patsient saaks terveks. Veenisiseste vahendite puududes jäi üle manustada vedelikku suu või päraku kaudu nii kiiresti ja pidevalt kui võimalik ning nii kaua kui vaja. Kui suudeti.

Kui patsient ei suutnud sees pidada isegi vett … MacNeillid vist ei oksendanud, seda lõhna polnud mu nina hüti haisude seas tabanud. Ilmselt pole neil siis ikkagi koolera, hea seegi.

Brianna istus vanema lapse kõrval põrandal; ta hoidis tüdruku pead rüpes ja surus talle tassi huultele. Lizzie põlvitas kolde juures ning üritas tuld hakatada, ise pingutusest punane. Kärbsed olid hakanud laskuma liikumatult voodis lamava naise kehale ning Marsali kummardus süles oleva väikese lõdva keha kohale ja püüdis meeleheitlikult õhutada teda jooma.

Tema seelik oli maha nõrgunud veest triibuline. Nägin, kuidas tilluke pea tema rüpes tahapoole langes ja vesi mööda kohutavalt lõtva ja sissevajunud põske alla valgus.

„Ta ei suuda,” ütles Marsali ikka ja jälle. „Ta ei suuda, ta ei suuda!”

Eirates omaenda keeldu panna sõrmi suhu, torkasin nimetissõrme robustselt lapse suhu ja kobasin okserefleksi otsides suulage. Seal see oli: laps läkastas veest ja ahmis õhku. Korraks pigistas tema keel tugevasti mu sõrme.

Tüdrukuke imes. Ta oli imik ning sai ikka veel rinda … ja imemine oli esimesi ellujäämisinstinkte. Pöördusin kannapealt ja vaatasin naise poole, aga piisas ainult ühest pilgust tema lamedatele rindadele ja sissetõmbunud nibudele; sellegipoolest krahmasin ühe rinna pihku ja surusin sõrmedega nibu suunas. Veel ja veel … aga ei, ainsatki piimatilka ilmunud pruunikale nibule ja rind oli mu käe all lõtv. Ei vett ega piima.

Mõistes mu mõttekäiku, krahmas Marsali kinni pluusikaelusest, rebis selle lahti ja surus lapse oma paljale rinnale. Tillukesed jalad rippusid lõdvalt tema kleidil, verevalumites varbad konksus nagu närtsinud õielehed.

Mina olin sedaaegu lükanud Hortense’i pea kuklasse ja tilgutasin vett tema avatud suhu. Silmanurgast nägin, kuidas Marsali rütmiliselt rinda pigistab – kiire massaaž pidi piima valla päästma –, ning mu enda sõrmed liikusid samas taktis, masseerides teadvusetu naise kõri, õhutades teda neelama.

Tema ihu oli märg ja libe, kuid suuresti minu higist. Higi nõrgus mul mööda selga alla ja valgus kõditades kannikate vahele. Tundsin omaenda lõhna, veidrat metalset hõngu, mis meenutas kuuma vaske.

Kõri liigatas äkilises kokkutõmbes ning ma võtsin käe ära. Hortense kõõksatas ja hakkas läkastama, siis vajus tema pea viltu, kõht tõmbus kramplikult kokku ja paiskas oma kasina sisu üles. Pühkisin naise suu oksest puhtaks ja tõstsin tassi talle uuesti huultele. Need ei liikunud; vesi valgus suhu ning nõrgus mööda nägu ja kaela alla.

Läbi kärbeste sumina jõudis selja tagant minuni Lizzie hääl, rahulik, kuid umbisikuline, otsekui tuleks kusagilt kaugelt. „Palun ärge ometi vanduge nõnda, proua. Lapsed ju kuulevad.”

Pöördusin järsult ning andsin endale alles nüüd aru, et olin korranud tegutsedes ühtejärge valjusti: „Kuradi kuradi kurat!”

„Jah,” vastasin. „Palun vabandust.” Seejärel pöördusin uuesti Hortense’i poole.

Aeg-ajalt õnnestus mul panna ta neelama, aga sellest oli vähe. Liiga vähe, arvestades, et soolestik püüdis end ikka veel vabastada sellest, mis teda vaevas. Neetud kõhutõbi!

Lizzie palvetas.

„Ole tervitatud, Maarja, täis armu, issand on sinuga …”

Brianna pomises midagi omaette, julgustades last emalikult.

„Õnnistatud on sinu ihuvili Jeesus …”

Mu pöial oli unearteril. Tundsin pulssi järsult jõnksatamas, katkemas ja jätkamas lünklikult nagu vanker, millel on üks ratas puudu. Arütmia … Hortense’i süda hakkas üles ütlema.

„Püha Maarja, Jumala ema …”

Vajutasin rusikaga naise rindkere keskele nii kõvasti, et voodi ja kuhtunud keha värisesid. Kärbsed tõusid läbi ligunenud õlgedelt heitunud suminal õhku.

„Oo ei,” lausus Marsali vaikselt mu selja taga. „Oo ei, palun, ei.”

Olin seda tooni varem kuulnud – vapustus, eitus, palve, mida pole kuulda võetud – ning teadsin, mis on juhtunud.

„Palu meie, patuste, eest …”

Just nagu oleks temagi kuulnud, pööras Hortense korraga pead, avas silmad ja vaatas sinnapoole, kus istus Marsali, ehkki ma ei uskunud, et ta midagi näeb. Siis vajusid silmad kinni, Hortense langes kägarasse tõmbunult külili, põlved peaaegu lõua all. Pea jõnksatas kuklasse, keha kiskus krampi ning lõtvus siis äkki. Hortense ei lasknud lapsel lahkuda üksi. Kuradi kõhutõbi.

„… nüüd ja meie surmatunnil. Ole tervitatud, Maarja, täis armu …”7

Lizzie jätkas vaikselt ja mehaaniliselt, korrates sõnu sama iseeneslikult, nagu mina olin ennist korranud enda omi. Hoidsin pulssi otsides Hortense’i rannet, kuid see oli pelgalt formaalsus. Marsali kummardus tillukese keha kohale ja surus seda hällitades vastu rinda. Tursunud nibust tilkus väikesele liikumatule näole valge vihmana piima, algul aeglasemalt, siis üha kiiremini, tulvil tarbetut valmisolekut toita, säilitada elu.

Õhk oli ikka veel lämmatav, ikka veel haisust ja kärbestest paks ning täis Lizzie palveid, kuid ometi tundus hütt ühtäkki tühi ja kummaliselt vaikne.

Väljast kostis sahisevaid helisid; midagi oleks justkui lohistatud, keegi ägas valust ja pingutusest. Järgnes mütsatus; keegi kukkus ja ahmis õhku. Padraic oli vedanud end tagasi kodu ukselävele. Brianna vaatas ukse poole, kuid hoidis vanemat tüdrukut ikka veel süles ning too oli elus.

Lasksin lõdvast käest lahti, asetasin selle hellasti maha ja läksin appi.