Читать книгу Lume ja tuha hingus 2. osa - Diana Gabaldon - Страница 8

Magasin ikka veel palju, ärgates ainult lühikeseks ajaks, et süüa. Palavikuunenäod mind siiski enam ei piinanud ning uni oli justkui sügav tumeda veega järv, kus triivisin mõttevabalt nagu kala veetaimede vahel, hingates unustust.

Mõnikord tõusin üsna pinna lähedale, nii et kuulsin õhumaailma olendeid ja asju, kuid ei suutnud neisse sekkuda. Minu lähedal räägiti summutatult, aga ma ei tabanud sõnade mõtet. Aeg-ajalt tungis mind ümbritsevasse läbipaistvasse vedelikku mõni lause, sõnad nagu võrgusilmad, ja ujus mulle pähe, et hulpida seal ringi justkui tilluke millimallikas, ümar ja läbipaistev, ent mingist salapärasest sisemisest tähendusest tukslev.

Nood laused püsisid iseäralikult omaenda rütmis laperdades mõnda aega, kerkisid siis tasahilju üles ja kadusid, jättes endast maha vaikuse.

Millimallikatele järgnesid mõnikord avarad valgusküllased selge vee lagendikud, mõnikord täielik pimedus ja rahu. Ma triivisin pinna ja sügaviku vahel tundmatutest hoovustest tõugatuna üles-alla.

„Arst, vaata.” Kahin. Miski liigatas, uinuv teadvusekübe, mida olid häirinud mingid mullistused, õõtsumised, virvendused. Siis metalselt terav torge: Kes mind hüüab? „Arst, vaata.”

Avasin silmad.

Ei midagi vapustavat: tuba oli täis õhtukuma, videv, ent ikkagi valge, nagu viibiksin endiselt vee all, ning ma ei tajunud häirivat üleminekut.

„Oo, Issand Jeesus Kristus, suur arst, vaata halastavalt oma teenri peale, anna tarkust ja hoolivust neile, kes põetavad teda tema haigevoodil, õnnista kõike, mida tehakse tema tervenemise heaks …”

Sõnad voolasid vuliseva ojana minust mööda ja riivasid jahedana mu nahka. Mu ees oli üks mees, tume pea raamatu kohale kummardunud. Toa hämar valgus mähkis ta endasse, ta oli otsekui selle osa.

„Siruta oma käsi välja,” sosistas mees raamatu lehtedele, hääl katkev ja kähe, „ning kui see on sinu tahe, anna talle tagasi tervis ja jõud, et ta saaks elada, kiites su headust ja heldust, tehes au sinu pühale nimele. Aamen.”

„Roger?” ütlesin, olles otsinud endast mehe nime ja leidnud selle. Ka minu hääl oli pikaajalisest kasutamatusest kähe ja rääkida tundus talumatult raske.

Palveks suletud silmad avanesid, täis uskumatust, ning ma imestasin, kui kirkad need on – rohelised nagu märjad serpentiinkivid ja suvised lehed.

„Claire?” Mehe hääl katkes nagu teismelisel poisil ja ta pillas raamatu käest.

„Ma ei tea,” vastasin, tundes, kuidas unenäolaine ähvardab mind jälle enda alla matta. „Olen või?”

Suutsin kergitada hetkeks või paariks kätt, aga olin liiga nõrk, et tõsta pead, veel vähem end istukile upitada. Roger sikutas mind abivalmilt padjakuhila najale püstakile, toetas kuklast, et mu pea ei väriseks ja tõstis veekruusi mu kuivadele huultele. Hakkasin ähmaselt midagi aimama juba siis, kui tundsin tema kätt oma paljal kaelal. Siis tajusin selle soojust selgelt ja vahetult kuklal ning võpatasin nagu orgi otsa torgatud lõhe, nii et kruus laias kaares eemale lendas.

„Mida? Mida?” pobisesin peast kinni haarates – liiga rabatud, et moodustada terviklikku lauset, märkamata isegi seda, kuidas külm vesi läbi linade valgub. „MIS ASJA?”

Näo järgi otsustades oli Roger peaaegu sama rabatud kui mina. Ta neelatas sõnu otsides. „Ma … ma arvasin, et sa tead,” lausus ta katkeval häälel ja kogeldes. „Sa siis ei teadnud …? Seda et … Ma arvasin … kuule, need kasvavad tagasi!”

Tundsin oma huuli liikumas, proovimas asjatult kord üht, kord teist asendit, mis võimaldaks kuuldavale tuua sõnu, aga keele ja aju vahel puudus ühendus; polnud midagi peale teadmise, et mu harjumuspärane pehme raske juuksepahmakas on läinud ning sellest on järel ainult harjased.

„Malva ja proua Bug lõikasid need üleeile maha,” lausus Roger parinal. „Nad … meid polnud siin, ei Breed ega mind, meie poleks lasknud seda teha, muidugi mitte … aga nad mõtlesid … nad tõepoolest mõtlesid, et hirmus kõrge palaviku korral on sellest abi – praegu tehaksegi nõnda. Bree oli nende peale kohutavalt vihane, aga nemad arvasid … nad tõesti arvasid, et päästavad su elu … oh jumal, Claire, palun ära ole nii õnnetu!” Rogeri nägu kadus valgesse sähvatusse, alla langev sillerdav veekardin varjas mind maailma pilkude eest.

Ma ei andnud endale üldse aru, et nutan. Kurbust lihtsalt paiskus minust jugadena välja nagu veini noaga puruks torgatud nahklähkrist. Punasena nagu luusäsi pladises ja pritsis seda igale poole.

„Ma kutsun Jamie!” lausus Roger kähedalt.

„EI!” Haarasin tal varrukast jõuga, mida polnud teadnudki endas peituvat. „Issand jumal, ei! Ma ei taha, et ta mind säärasena näeks!”

Roger vakatas hetkeks ja see ütles mulle kõik, ent ometi hoidsin tal kangekaelselt varrukast kinni, suutmata välja nuputada, mismoodi veel ära hoida mõeldamatut. Pilgutasin silmi, vesi valgus mööda mu nägu nagu üle kivi voolav oja ning Rogeri nägu ilmus taas ähmasena nähtavale.

„Ta … ee … on sind näinud,” lausus Roger karedalt. Ta vaatas maha, kartes kohata mu pilku. „On näinud seda. Juba. Pean silmas …” Roger tegi käega ebamäärase liigutuse omaenda tumedate lokkide poole. „Ta nägi seda.”

„Tõesti või?” See tuli mulle peaaegu sama suure šokina kui algne avastus. „Mida … mida ta ütles?”

Roger kogus ennast ja tõstis vastu tahtmist pilgu, otsekui kardaks näha Gorgot10.Või pigem küll tolle vastandit, mõtlesin kibedalt.

„Ta ei öelnud midagi,” vastas Roger väga leebelt ja asetas käe mu käsivarrele. „Ta … ta ainult nuttis.”

Mina nutsin samuti ikka veel, aga juba vaospeetumalt, mitte enam õhku ahmides nagu enne. Üdini tungiv jahedus oli järele andnud ning jalad tundusid soojad; üksnes peanahka riivav õhk oli häirivalt külm. Süda hakkas taas aeglasemalt lööma ning tajusin ebamääraselt, nagu paikneksin kehast väljaspool.

On see šokk, mõtlesin pisut üllatunult, kui see sõna, plastiline ja laialivalguv, mu teadvuses kuju võttis. Oli ju vist võimalik kogeda hingehaavade tõttu ehtsat füüsilist šokki – muidugi oli, ma teadsin seda …

„Claire!” Korraga sain teadlikuks, et Roger hüüab üha tungivamalt mu nime ja raputab mind käsivarrest. Tohutu jõupingutusega koondasin pilgu ja vaatasin talle otsa. Ta paistis olevat tõsiselt ähmi täis ning mul vilksatas peast läbi mõte, kas polnud ma ehk hakanud jälle surema. Aga ei … selleks oli liiga hilja.

„Mis on?”

Roger ohkas, paistis, et kergendatult.

„Sa olid natukese aja eest pisut iseäralik.” Rogeri hääl oli katkev ja kähe, tundus, nagu oleks tal valus rääkida. „Mõtlesin, et … tahad ehk veel juua?”

See soovitus oli nii kohatu, et oleksin äärepealt naerma hakanud. Aga mul oli tõesti kohutav janu … ning ühtäkki tundus kruusitäis külma vett maailma kõige ihaldusväärsem asi.

„Jah.” Pisarad voolasid mul ikka veel üle näo, ent tundusid nüüd vaat et lohutavad. Ma ei teinud katset neid peatada – see näis liiga raske –, vaid pühkisin lihtsalt põski niiske linaservaga.

Hakkasin aimama, et polnud teinud ehk kõige targemat – või vähemasti kõige kergemat – valikut, otsustades surma lävelt tagasi pöörduda. Kõik, mis jäi väljapoole minu keha piire, hakkas tasapisi tagasi tulema. Mured, raskused, ohud … kurbus. Hämarad hirmsad asjad nagu nahkhiireparv. Pelgasin uurida lähemalt pilte, mis vedelesid korratu kuhjana mu aju sügavuses – olin heitnud need üle parda meeleheitlikus soovis jääda pinnale.

Aga kui olin kord juba naasnud, siis mõttega saada taas selleks, kes olin … ja ma olin arst.

„Haigus …” Kuivatasin viimased pisarad ja lasksin Rogeri pihkudel toetada oma käsi, mis hoidsid uut tassi. „Kas see on ikka veel …?”

„Ei.” Rogeri hääl oli leebe ning ta suunas tassiserva mu huulte juurde. Mis see on, mõtlesin ebamääraselt. Vesi küll, aga selles oli veel midagi … piparmünt ning midagi vängemat, mõrkjamat … kikkaputk?

„Otsa sai.” Roger hoidis tassi ning laskis mul võtta väikesi lonkse. „Viimasel nädalal pole enam keegi haigeks jäänud.”

„Nädalal?” Tass väratas ja muist vett valgus mul mööda lõuga alla. „Kui kaua ma …?”

„Just nädala jagu.” Roger köhatas kurgu puhtaks. Tema pilk püsis tassil ja pöial pühkis mu lõualt veetilku. „Sina olid üks viimaseid, kes haigeks jäi.”

Hingasin sügavalt sisse ja jõin veel pisut. Vedeliku mõrkjast maitsest aimus ka midagi mahedalt magusat … mesi. Teadvus leidis õige sõna ning mind valdas kergendus, et üks puudu olnud tegelikkusetükk on jälle oma kohale asetatud. Rogeri hoiakust võisin välja lugeda, et mõned haiged olid surnud, kuid ei küsinud esialgu midagi. Valida elu oli üks asi. Liituda uuesti elavate maailmaga nõudis pingutust ning selleks ei olnud mul praegu jõudu. Olin oma juured pinnasest välja kiskunud ja lamasin närbunud taimena, suutmata neid esialgu uuesti mulda ajada.

Tõsiasi, et inimesed, keda olin tundnud – võib-olla koguni armastanud – on surnud, näis mulle sama kurb kui juuste kaotus ning mõlemal puhul käis lein mulle praegu üle jõu.

Jõin kibeduse kiuste veel kaks tassitäit meega magustatud vett ja vajusin siis ohates patjadele, kõht nagu väike külm õhupall.

„Peaksid nüüd pisut puhkama,” soovitas Roger, pannes tassi lauale. „Ma kutsun Brianna, eks? Aga sina jää magama, kui tahad.”

Mul polnud jõudu noogutada, suutsin üksnes kergitada otsekui naeratada püüdes suunurka. Tõstsin väriseva käe ning libistasin ettevaatlikult üle pöetud pealae. Roger võpatas vaevu märgatavalt.

Ta ajas end püsti ning nägin, kui kõhn ja kurnatud ta on; oletasin, et ta on terve nädala aidanud hooldada peale minu ka teisi haigeid. Ja matnud surnuid. Tal oli luba pidada matusetalitusi.

„Roger.” Rääkida oli tohutult vaevarikas; kohutavalt raske oli leida peas valitsevast sasipuntrast sõnu ning harutada neid lahti. „Kas sa üldse söönud oled?”

Seepeale muutus Rogeri nägu heledamaks: pinge ja mure asendusid seal kergendusega.

„Ei,” vastas ta, köhatas uuesti ja naeratas. „Eile õhtust saadik.”

„Aa,” sõnasin ja kergitasin tinarasket kätt. „Söö. Otsi endale midagi. Eks?”

„Jah,” lausus Roger. „Küll ma otsin.” Ta ei lahkunud siiski, vaid jäi kõheldes seisma, tuli siis paari kiire sammuga tagasi, võttis voodi kohale kummardudes mu näo käte vahele ja suudles mind laubale.

„Sa oled ilus,” ütles ta tundeküllaselt, pigistas veel korra mu põski ja lahkus.

„Mida?” küsisin jõuetult, kuid ei saanud vastust; üksnes kardinad kummusid korraks sissepoole ja tuul kandis tuppa õunalõhna.

*

Kui olin kogunud lõpuks nii palju jõudu, et suutsin sundida Jamiet endale peeglit tooma, tõdesin, et tegelikult näen ma välja nagu iseäranis sobimatu siilisoenguga luukere.

„Mütsi sa vist kanda ei taha,” pakkus Jamie, sõrmitsedes areldi musliinist peakatet, mille Marsali mulle oli toonud. „Ainult senikaua, kui juuksed on natuke kasvanud?”

„Tont võtaks, ei taha jah.”

Rabatuna sellest jubedast ilmutisest, mis mulle peeglist vastu vaatas, pidin pingutama, et neid sõnu kuuldavale tuua. Tõtt-öelda tundsin tugevat tungi haarata Jamielt tanu, tõmmata pähe ja sikutada õlgadeni.

Varasemad pakkumised proua Bugilt – kes oli valjuhäälselt kirjutanud mu ellujäämise oma oskusliku palavikuravi arvele –, Marsalilt, Malvalt ja teistelt mind vaatamas käinud naistelt olin kõik tagasi lükanud.

See oli olnud sulaselge jonn: minu lahtised juuksed olid kõvasti riivanud nende šoti arusaama, mis on naise puhul sünnis ja mis mitte, ning nad olid juba aastaid – mõni kaudsemalt, mõni otsesõnu – püüdnud sundida mind tanu kandma. Olgu ma neetud, kui lasen neil olude sunnil endast võitu saada.

Nüüd, kui olin end peeglist näinud, lõi mu otsusekindlus pisut vankuma. Lisaks oli mu pöetud peal tõepoolest natuke külm. Teisalt mõistsin, et praegu järele andes ajaksin Jamiele kõvasti hirmu nahka. Otsustades tema kurnatud ilme ja mustendavate silmaaluste järgi, oli ta pidanud minu pärast niigi kõvasti hirmu tundma.

Ning kui olin tema pakutud tanu tagasi lükanud, lõigi Jamie nägu märksa klaarimaks ja ta viskas peakatte kõrvale.

Keerasin peegli kummuli ja asetasin ohet alla surudes kapile.

„Saan ehk vähemasti natuke naerda, nähes missuguse näoga inimesed mind vaatavad, kui nende silma alla ilmun.”

Jamie heitis mulle pilgu, tema suunurk võbeles.

„Sa oled väga ilus, inglismann,” ütles ta tasa. Siis pahvatas ta turtsudes ja läkastades naerma. Võtsin kulmu kergitades peegli ja vaatasin uuesti ning see pani ta veel kõvemini naerma.

Nõjatusin patjadele ja tundsin end natuke paremini. Palavikku mul enam polnud, aga olin endiselt nõrk ja närb, ei suutnud toetamata isegi istuli tõusta ning võisin pisimagi pingutuse järel vaat et silmapilk unne vajuda.

Ikka veel turtsudes võttis Jamie mu käe, tõstis huultele ja suudles seda. See puudutus oli nii soe ja intiimne, et mu käsivarte heledad karvakesed tõusid püsti ja pigistasin tahtmatult tema kätt.

„Ma armastan sind,” ütles Jamie väga tasa, õlad ikka veel naerust võbisemas.

„Aa,” sõnasin, enesetunne ühtäkki palju parem. „Tore on. Mina armastan sind samuti. Ja juuksed kasvavad lõppude lõpuks tõesti tagasi.”

„Kasvavad jah.” Suudelnud veel kord mu kätt, asetas Jamie selle õrnalt tekile. „Kas sa söönud oled?”

„Natuke olen,” vastasin kärsitust alla surudes. „Pärastpoole söön veel.”

Olin juba aastate eest selgeks saanud, miks on hakatud patsiente nimetama just selle sõnaga, mis tähendab kannatlikkust: haige inimene on enamasti jõuetu ning sunnitud välja kannatama kõik, millega terved neid kiusavad ja tüütavad.

Kaks päeva tagasi oli mul palavik alanenud ja ma olin teadvusele tulnud ning sestpeale olid kõik mind vaatamas käinud inimesed käitunud ühe malli järgi: ahhetanud mu välimust nähes, õhutanud mind kandma tanu ja proovinud mind seejärel väevõimuga toita. Jamie, kes oskas mu hääletoonist rohkem välja lugeda kui proua Bug, Malva, Brianna või Marsali, heitis kiire pilgu voodi kõrval olevale kandikule veendumaks, et midagi olen ma ikka söönud, ning hoidus targu peale käimast.

„Räägi, mis vahepeal on juhtunud,” laususin patjadele naaldudes ja end kokku võttes. „Kes veel haigeks jäid. Kuidas neil on? Ja kes …” Köhatasin klimbi kurgust. „Kes surnud on?”

Jamie uuris mind pingsalt, proovides ilmselt ette näha, kas ma tõtt kuuldes minestan, suren või kargan voodist välja.

„Kas tunned end ikka piisavalt hästi, inglismann?” küsis ta kõhklevalt. „Need uudised ei lähe seistes halvemaks.”

„Seda küll. Aga varem või hiljem pean ma neid ju ikka kuulma, eks? Ja teada on parem kui võib-olla asjatult muretseda.”

Jamie sai minust aru, noogutas ja kogus end pisut.

„Hüva. Padraic ja tema tütar paranevad jõudsalt. Evan … tema jäi ilma kõige nooremast, pisi-Bobbyst; Grace on ikka veel tõbine, aga Hugh ja Caitlin ei jäänudki taudi.” Jamie kortsutas arupidavalt kulmu. „Siis veel Tom Christie. Tema on kuuldavasti endiselt kehvas seisus.”

„On või? Malva ei maininud seda.” Aga jah, Malva oli keeldunud ennist üldse mu küsimustele vastamast, kinnitades, et pean puhkama ega tohi muretseda.

„Aga Allan?”

„Ei, tema on terve,” kinnitas Jamie.

„Kui kaua Tom haige on olnud?”

„Ma ei tea. Tüdruk võib öelda.”

Noogutasin; see oli viga, sest pea kippus ikka veel ringi käima ning nüüdki olin sunnitud silmad kinni pigistama ja padjale naalduma, sest laugude taga sähvisid eredad välgud.

„Väga veider,” laususin ja ahmisin kergelt õhku, kuuldes, kuidas Jamie mu väikese kokkuvarisemise peale püsti kargas. „Kui ma silmad kinni panen, näen sageli tähekesi … aga need pole nagu taevatähed. Näevad välja nagu need, mis olid nuku kohvri, see tähendab sumadani voodril – mul oli lapsepõlves niisugune mänguasi. Ei tea miks?”

„Mul pole õrna aimugi.” Kostis kahinat, Jamie istus uuesti taburetile. „Sa ei soni ju enam, ega?” küsis ta talitsetult.

„Ma ei usu. Kas ma siis sonisin?” Hingates aeglaselt ja sügavalt, avasin ettevaatlikult silmad ja püüdsin talle naeratada.

„Sonisid jah.”

„Kas ma tahan teada, mida rääkisin?”

Jamie suunurk tuksatas. „Ega vist. Aga võib-olla ma kunagi ikka räägin sulle.”

Kaalusin, kas panna silmad kinni, jääda magama ning pääseda piinlikest paljastustest, kuid võtsin end kokku. Kui pidin juba kord edasi elama – ja seda ma pidin – tuli korjata üles need niidiotsad, mis mind eluga sidusid, ja uuesti kokku sõlmida.

„Bree ja Marsali pere … nendega on kõik korras?” küsisin moe pärast: nii Bree kui ka Marsali käinud murelikult kummardumas mu haigevoodi kohale ning ehkki mõlemad olid hoolega hoidunud mainimast asju, mis võinuksid mind nende meelest mu nõrgestatud seisundis kurvastada, olin kaunis kindel, et kumbki poleks varjanud, kui ühe või teise laps oleks olnud raskesti haige.

„Jah,” vastas Jamie aeglaselt, „nendega on kõik korras.”

„Mis on?” küsisin, kuuldes tema hääles kõhklust.

„Nendega on kõik korras,” kordas Jamie kiiresti. „Neist ei jäänud keegi haigeks.”

Mõõtsin teda külma pilguga, kandes siiski hoolt, et ma end seejuures palju ei liigutaks.

„Lao parem lagedale,” laususin. „Proua Bugilt pinnin selle niikuinii välja.”

Otsekui oleksin ta oma jutuga esile mananud, kuulsin trepil proua Bugi puukottade selgesti äratuntavaid kolksatusi. Ta liikus tavalisest aeglasemalt ja ettevaatlikumalt, mis lubas arvata, et tal on käed kraami täis.

Ma ei eksinud: ta puges, külg ees, tuppa, ühes käes raskelt koormatud toidukandik, teine ümber Henri-Christiani, kes klammerdus tema külge nagu väike pärdik.

„Tõin teile natuke süüa, a leannan,” lausus ta reipalt, nihutades peaaegu puutumata pudrukausi ja külmaks läinud röstleiva taldriku kärmesti kõrvale, et teha ruumi värskele proviandile. „Teilt ei hakka ju enam külge, ega?”

Ootamatagi õieti mu pearaputust, kummardus ta voodi kohale ja poetas Henri-Christiani mu käte vahele. Valimatult sõbralik nagu alati, toetas mõnusasti rinnal lebav laps pea mulle lõua alla ning hakkas lutsutama mu sõrmenukke, nii et teravad titehambad jätsid naha sisse tillukesi jälgi.

„Kuulge, mis siin on juhtunud?” Lükkasin kulmu kortsutades pruunid lokid lapse ümaralt laubalt, nii et nähtavale tuli inetu kollakaks tõmbuma hakanud verevalum.

„Too saatana sigidik tahtis vaese lapsukese ära tappa,” kuulutas proua Bug ja surus suu kitsaks triibuks. „Ja olekski tapnud, kui poleks olnud Roger Maci, olgu ta õnnistatud.”

„Tõesti? Missugune saatana sigidik see oli?” küsisin, olles tuttav proua Bugi iseäralike kirjeldustega.

„Üks rannarahva jõmpsikas,” lausus Jamie. Ta puudutas HenriCristiani nina; kui laps hakkas sõrme krahmama, napsas ta selle tagasi ja puudutas siis uuesti. Mängust võlutuna haaras Henri-Christian kilgates kinni omaenda ninast.

„Nood hirmsad jõnglased tahtsid ta ära uputada,” täpsustas proua Bug. „Varastasid vaese väikse vennikese koos korviga ja lasksid mööda jõge ujuma!”

„Ei usu, et nad teda uputada tahtsid,” ütles Jamie mängu jätkates leebelt vahele. „Vastasel korral poleks nad kindlasti hakanud korviga jändama.”

„Mhh!” mühatas proua Bug selle süllogismi peale. „Midagi head neil temaga igatahes plaanis polnud,” lisas ta pahuralt.

Olin sedaaegu Henri-Christiani kiiresti üle vaadanud ning avastanud veel paar paranevat verevalumit, kärnaga kaetud kannahaavakese ja kriimustatud põlve.

„Noh, oled saanud pisut klobida või?” küsisin.

Minu toimingutest suurt lõbu tundev Henri-Christian kõgistas vastuseks naerda.

„Roger oli siis see, kes ta päästis?” küsisin Jamie poole vaadates.

Jamie noogutas, üks suunurk pisut naerukil.

„Jah. Ma ei teadnud sellest kõigest midagi, enne kui väike Joanie ummisjalu minu juurde jooksis ja karjus, et tema vend on ära viidud … aga kohale jõudes nägin üksnes loo lõppu.”

Poisid olid pannud titekorvi forellikäärus, laias aeglase vooluga kohas vette. Tihedasti punutud kõrkjakorv oli jäänud ujuma – piisavalt kauaks, et vool jõudnuks kanda selle käärust edasi sinna, kus vesi voolas mõnda aega tormakalt kivide vahel ning langes seejärel vahutades kolme jala kõrguselt alla kivirahnude vahele.

Roger oli ehitanud jõe ääres kuuldekaugusel lattaeda. Kuuldes poisse hõikumas ja Félicitéd udupasunana kriiskamas, oli ta visanud lati käest ja tormanud nõlvakust alla, mõeldes, et tüdrukut kiusatakse.

Puude vahelt jõudis Roger lagedale just sel hetkel, kui korv forellikäärust kärestikku kandus, voolus pööreldes ja ühest kivist teise põrgates edasi liikuma hakkas ning vett sisse võttis. Kaldast alla sööstnud, viskus ta kose all lapiti vette täpselt siis, kui hirmust karjuv Henri-Christian kukkus vettinud korvist välja, tuhises veega alla ja maandus otse Rogerile, kes temast kinni haaras.

„Just selleks ajaks jõudsin kohale mina,” ütles Jamie ja hakkas sellele mõeldes naerma. „Nägin, kuidas Roger Mac tõusis veest nagu muistne merejumal, lemled juustes, nina verine ja pisipoiss kindlalt käte vahel. Hirmuäratav vaatepilt.”

Pahategijad, kes olid hõigeldes mööda kallast korviga kaasa kõndinud, jäid keeletuks. Üks hakkas ära jooksma, teised võtsid ka hoogu nagu lendu tõusev tuviparv, aga Roger osutas neile sõrmega ja möirgas Sheas! nii valjusti, et seda ei summutanud isegi kärestiku mühin.

Tema olek oli nii võimukas, et poisidki jäidki hirmust tardununa seisma. Pilku nendelt pööramata kahlas Roger peaaegu kaldani. Seal laskus ta kükki, ammutas pihuga vett ja valas karjuvale lapsele pähe, mispeale too silmapilk vait jäi.

„Ma ristin sind, Henri-Christian,” oli Roger kähedal katkeval häälel hüüdnud. „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel! Kas kuulete, väikesed nadikaelad? Tema nimi on Christian11! Ta kuulub Issandale! Proovige vaid teda veel kimbutada, te tõprakari, ning saatan ilmub kohale ja lohistab teid ulgudes otse PÕRGUSSE!”

Ta osutas veel kord süüdistavalt sõrmega poistele ning nüüd vabanesid nood tardumusest ja pistsid jooksu – putkasid ummisjalu võssa, tõugeldes ja kukkudes, täis tulist soovi eemale pääseda.

„Oh heldus,” ütlesin, teadmata, kas naerda või vihastada. Langetasin pilgu Henri-Christianile, kes oli hiljaaegu avastanud, kui mõnus on pöialt lutsutada, ning uuris seda peent kunsti nüüd põhjalikumalt. „See pidi olema muljet avaldav.”

„Mulle avaldas see igatahes küll muljet,” kinnitas Jamie, nägu ikka veel naerul. „Ma ei osanud arvatagi, et Roger Mac võib kuulutada ka hukatust ja põrgutuld. Selles poisis peitub möirgaja lõukoer – olgu tema hääl pealegi kähe ja katkev. Kogudus oleks vapustatud, kui ta seda teenistuse ajal kuulda laseks.”

„Noh, nüüd ma siis tean, mis tema häälega on juhtunud,” laususin. „Jõudsin juba mõtlema hakata. Aga kas see ikka oli