Читать книгу Lume ja tuha hingus 2. osa - Diana Gabaldon - Страница 5

Päevad muutusid küll järjest lühemaks, aga valgeks läks ikka veel varakult. Fassaadipoolsed aknad vaatasid itta ja mu vastuvõtutoa küüritud valgest tammest põrand säras tõusva päikesekiirtes. Vaatasin, kuidas hele valgus käsitsi hööveldatud põrandalaudadel edasi liigub; olnuks mul tegelik ajamõõtja, saanuksin teha nendest päikesekella, märkides minutid laudade vahekohtadele.

Praegu pidasin nende üle arvet südamelöökidega, oodates, millal valgus jõuab lauani, kus juba ootas mu mikroskoop, kõrval klaasplaadikesed ja kolb.

Koridorist kostsid sammud; Jamie lükkas ukse õlaga lahti, kummaski käes kuuma jooki täis tinakruus, lapi sisse mähitud, et ei kõrvetaks.

„Ciamar a tha thu, mo cridhe,” lausus Jamie tasa ja ulatas ühe kruusi mulle, suudeldes mind seejuures laubale. „Kuidas siis on?”

„Pole just kõige hullem.” Mu tänuliku naeratuse katkestas kohe haigutus. Seda, et Padraic ja tema vanem tütar on esialgu veel elus, polnud tarvis öelda: mu nägu reetnuks Jamiele kohe, kui juhtunud oleks midagi väga halba. Lootsin, et mõlemad paranevad, kui ei teki just tüsistusi; olin veetnud kogu öö nende juures, äratades nad iga tunni tagant ning sundides jooma vähese soolaga meevett vaheldumisi kange piparmündi-ja kontpuutõmmisega, et rahustada soolestikku.

Tõstsin kruusi – vesiheinatee –, hingasin kinnisilmi sisse nõrka mõrkjat lõhna ning tundsin, kuidas krampis kaela- ja õlalihased tänulikus eelaimuses lõtvuvad.

Jamie oli näinud mind kaela lõdvestades pead pööramas; ta asetas käe mu kuklale – suure, kuumast teekruusist veel imeliselt sooja kämbla. Tema puudutus oli nii mõnus, et oigasin ekstaatiliselt ning Jamie hakkas mu valusaid lihaseid mudides vaikselt kõri põhjast naerma.

„Peaksid äkki voodisse minema, inglismann. Sa pole silmatäitki maganud.”

„Magasin ikka … natuke.” Olin lahtise akna juures istudes hooti tukastanud, ärgates aeg-ajalt, kui küünlatulest ligi meelitatud ööliblikad mulle vastu nägu lendasid. Koidikul oli tulnud proua Bug, puhanud ja tärgeldatud, valmis rasket põetustööd üle võtma.

„Lähen varsti ja heidan pikali,” lubasin. „Aga kõigepealt tahaksin natuke uurida.” Osutasin ebamääraselt mikroskoobi poole, mis ootas juba kokkupanduna laual. Selle kõrval seisis mitu riidenutsakuga suletud väikest klaaspudelit, igaühes püdel pruunikas ollus. Jamie seiras neid, kulm kortsus.

„Uurida? Mida?” küsis Jamie. Ta tõstis pika sirge nina ja nuusutas kahtlustavalt õhku. „Kas see on sitt?”

„On jah,” vastasin, püüdmatagi alla suruda lõualuid nihestavat haigutust. Olin – nii diskreetselt kui võimalik – võtnud Hortense’i ja pisitüdruku ning hiljem ka ellujäänud patsientide väljaheite proovid.

„Mida sa sealt õieti otsid?” uuris Jamie ettevaatlikult.

„Ma ei tea seda isegi,” tunnistasin. „Ja tõele au andes ei leia ma sealt võib-olla midagi – vähemasti midagi niisugust, mida ära tunneksin. Aga pole välistatud, et MacNeillid tegi haigeks amööb või bakter, ning amööbi tunneksin ma ikkagi ära, nood on päris suured. Mõistagi suhteliselt,” lisasin kähku.

„Tõesti?” Jamie ruuged kulmud tõmbusid ninajuurele kokku ja kerkisid siis. „Miks?” küsis ta.

Jamie ei pruukinud aimatagi, kui hea küsimus see oli.

„Noh, osaliselt uudishimust,” tunnistasin. „Aga teisalt: kui leian ja tuvastan haigusetekitaja, saan taudi kohta nii mõndagi teada: näiteks kui kaua see kestab ja millised tüsistused võivad sellega kaasneda. Ja kui nakkav see on.”

Jamie vaatas mulle otsa, tassi suu juurde tõstev käsi poolel maal peatunud.

„Kas see võib hakata külge ka sinule?”

„Ma ei tea,” tunnistasin. „Aga olen kaunis kindel, et võib. Tüüfuse ja paratüüfuse vastu on mind vaktsineeritud, aga nendega ei paista praegu tegu olevat. Ning düsenteeria ja lamblioosi vastu vaktsiini ei ole.”

Kulmud tõmbusid ninajuurele ja jäidki sinna, kui Jamie teed rüüpas. Sõrmed pigistasid veel korra mu kaelasooni ja lasksid siis lahti.

Minagi rüüpasin ettevaatlikult teed ning ohkasin mõnust, kui see kergelt kõrvetades mul kurgust alla voolas ja kuumana makku valgus. Jamie lamaskles oma toolil, pikad jalad välja sirutatud. Ta langetas pilgu ja vaatas pihkude vahel auravat kruusi.

„Kas see tee on sinu meelest tuline, inglismann?” küsis ta.

See küsimus pani mind kulme kergitama. Mõlemad kruusid olid ikka veel lapi sisse mähitud ning tundsin pihkudes kuumust isegi läbi riide.

„On küll,” vastasin. „Miks sa küsid?”

Jamie tõstis tassi, rüüpas lonksu ja hoidis teed natuke aega suus, enne kui alla neelas. Nägin, kuidas pikad lihased tema kaelal jõnksatasid.

„Brianna tuli kööki, kui ma teed keetsin,” ütles Jamie. „Ta võttis kausi ja seebitüki, ammutas kopsikuga katlast auravat vett ja valas kätele – enne ühele, siis teisele. Vesi kees, kui ma katla hetk tagasi tulelt tõstsin.”

Suutäis, mille olin just rüübanud, läks hingekurku ja ajas mind köhima.

„Kas ta põletas ennast?” küsisin, kui jälle rääkida sain.

„Põletas küll,” vastas Jamie kaunis mornilt. „Tüdruk hõõrus end sõrmeotstest küünarnukini ja nägin, kuidas kohta, kuhu ta vett oli valanud, tekkisid villid.” Ta vaikis natuke aega ning vaatas mulle üle kruuside otsa, sinised silmad murest tumedad.

Võtsin oma meeta teest veel ühe lonksu. Tuba oli koidujärgsel ajal nii jahe, et kui ohkasin, moodustas mu kuum hingeõhk väikesi udukeeriseid.

„Padraici väiksem laps suri Marsali rinnal,” laususin tasa. „Brianna hoidis teist. Ta teab, et see haigus on nakkav.” Ning seda teades ei söandanud ta ju ometi oma last puudutada ega sülle võtta enne, kui oli hirmu endalt maha pesnud.

Jamie liigatas rahutult.

„Seda küll,” ütles ta. „Aga ikkagi …”

„See on hoopis midagi muud,” ütlesin ja asetasin käe Jamie randmele rahustamaks niihästi ennast kui teda.

Hommikuselt karge õhk riivas nägu, jahutades nii keha kui vaimu ning peletades eemale unenägude sooja sasipuntra. Rohul ja puudel väreles ikka veel jahe koidukuma, varjud olid sinised ja salapärased ning Jamie tundus selles heitlikus valguses kindla toetuspunktina.

„Midagi muud,” kordasin. „See tähendab tema puhul.” Hingasin sügavalt sisse sulnist hommikuõhku, täis niiske rohu ja uue päeva tõotuste hõngu.

„Mina sündisin pärast sõda … pärast suurt sõda, nagu seda kutsuti, sest maailm polnud midagi niisugust veel näinud. Ma rääkisin sulle sellest.” Mu hääl kõlas küsivalt ning Jamie noogutas, vaadates mulle otse silma ja kuulates.

„Aasta pärast minu sündi puhkes suur gripiepideemia. Kogu maailmas. Inimesi suri sadade ja tuhandetena. Terved külad kadusid nädalaga maa pealt. Ning siis tuli uus, minu sõda.”

Olin öelnud seda alateadlikult, kuid kuuldes oma sõnu, tundsin suunurka irooniliselt tuksatamas. Jamie nägi seda ja ka tema huuli riivas põgus naeratus. Ta teadis, mida ma tunnen: toda veidrat uhkust, mis valdab neid, kes on läbi elanud kohutava konflikti ja käituvad hiljem, otsekui oleksid neil sellele mingid õigused. Jamie pööras rannet ja võttis mul kõvasti käest kinni.

„Ning tema pole kunagi näinud taude ega sõda,” lausus Jamie, olles hakanud aru saama. „Mitte kunagi?” Tema häälest aimus midagi kummalist. See oli peaaegu hoomamatu mehele, kes oli sündinud sõdima, kasvatatud võitlema, niipea kui suutis mõõka käes hoida. Kandnud endas sünnist saadik teadmist, et peab kaitsma – ja kaitsebki – ennast ja oma peret relvaga. Mõistetamatu arusaam … kuid kaunis kütkestav.

„Ainult kinos. Filmides. Televisioonis.” Seda ei suudaks Jamie eales mõista ja mina ei oskaks seletada. Viisi, kuidas säärased linateosed keskenduvad sõjale: pommidele, lennukitele ja allveelaevadele; kui heroiliselt valatakse neis eesmärgi nimel verd, kui õilsaks muudetakse vabatahtlik surmaminek.

Jamie teadis, mida tähendavad lahinguväljad tegelikult – lahinguväljad ja see, mis tuleb pärast neid.

„Mehed – ja naised – ei surnud nendes sõdades enamjaolt haavadesse. Nad surid nõnda …” Osutasin kruusiga lahtisele aknale, sinnapoole, kus seisis nähtamatuna orus Padraic MacNeilli hütt. „Nad surid haigustesse, sest polnud, kes oleks nende eest hoolitsenud, ning seda kõike oli võimatu takistada.”

„Mina olen seda näinud,” ütles Jamie vaikselt, vaadates kinni korgitud pudelikesi. „Linnas möllavat taudi ja palavikku, poolt rügementi suremas kõhutõppe.”

„Muidugi oled.”

Õues tõusis lilledelt lendu liblikaid, valgeid ja kollaseid, isegi mõni hiline suur ratsuliblikas oli varjulisest metsast välja tulnud ja purjetas laisalt mööda. Mu pöial puhkas ikka veel Jamie randmel, tundsin tema aeglasi tugevaid südamelööke.

„Brianna sündis seitse aastat pärast seda, kui võeti kasutusele penitsilliin. Ta sündis Ameerikas; mitte selles,” osutasin uuesti aknale, „vaid tolles, mis tuleb. Siis ei sure inimesed enam massiliselt nakkushaigustesse.” Vaatasin Jamie poole. Valgus oli jõudnud talle vöökohani ja pani metallkruusi tema käes helendama.

„Kas sa mäletad veel esimese tuttava inimese surma?”

See tuli Jamiele üllatusena; tema näoilme väljendas esiti mõistmatust, aga elavnes kohe ja ta hakkas meenutama. Hetk hiljem raputas ta pead.

„Nendest, keda tähtsaks pidasin, oli vend esimene, aga enne teda oli kindlasti surnud teisigi tuttavaid.”

„Mina ka ei mäleta.” Vanemad mõistagi – nende surm oli isiklik –, aga Inglismaal sündinuna olin elanud mälestussammaste ja memoriaalide varjus ning minu perekonnaga kokku puutunud inimesi suri aeg-ajalt ikka; ühtäkki kerkis mu silme ette pilt, kuidas isa paneb pähe kõvakübara ja selga musta kuue, et minna pagariproua matustele. Tolle nimi oli proua Briggs. Aga tema polnud esimene: olin olnud siis surmast ja matustest juba teadlik. Kui vana ma toona olin … neljane ehk?

Tundsin kohutavat väsimust. Silmad kipitasid magamatusest ja mahe hommikuvalgus muutus päikese kerkides lõõskavamaks.

„Briannale oli vist Franki surm esimene, mis teda isiklikult puudutas. Oli ehk teisigi, ma ei tea. Aga mida ma öelda tahan …”

„Ma tean, mida sa öelda tahad.” Jamie võttis mult tühja tassi ja asetas lauale; jõi seejärel tühjaks enda oma ja pani sellegi käest.

„Aga ta ei karda enda pärast, ega?” küsis ta mulle tungivalt silma vaadates. „Ta kardab lapse pärast.”

Noogutasin. Teoreetiliselt pidi Brianna muidugi teadma, et säärased asjad võivad juhtuda. Aga näha last otse oma silme all suremas, millessegi nii lihtsasse kui kõhulahtisus …

„Brianna on hea ema,” ütlesin ja haigutasin äkki. Seda ta oli. Aga sisimas poleks ta osanud aimatagi, et midagi nii tähtsusetut kui üks bakter võib ühtäkki röövida temalt lapse. Mitte enne eilset.

Jamie tõusis korraga ja tõmbas mind jalule.

„Mine magama, inglismann,” lausus ta. „See seal võib oodata.” Ta nooksas mikroskoobi poole. „Ma pole kuulnud, et sitt seistes halvaks läheks.”

Hakkasin naerma ja vajusin pikkamisi Jamie vastu, põsk surutud vastu tema rinda.

„Sul on vist õigus.” Ometi ei tõmbunud ma eemale. Jamie võttis mul ümbert kinni ja me vaatasime, kuidas päikesevalgus kosub ja seinal aeglaselt edasi liigub.