Читать книгу Sügistrummid 2 - Диана Гэблдон - Страница 5

Oxford, aprill 1971

„Ei,” ütles Roger veendunult. Ta keeras kiirelt ringi, et piiluda aknast sombusesse taevasse, hoides telefonitoru kõrva ääres. „Ei tule kõne allagi. Ma ütlesin, olen järgmisel nädalal Šotimaal.”

„Kuule nüüd, Roks,” kostis meelitav naishääl, mis kuulus tema dekaanile. „See on just midagi sulle sobivat. Ja see ei muuda ivagi sinu ajakava; sa ei kavatse ometi selsinatsel aal minna mägedesse hirvi küttima – ja ise sa ütlid mulle, et sinu piiiiigakene ei tule enne kui juulikuus.” –

Roger kiristas dekaani tehtud šoti aktsendi peale hambaid ja avas suu, et uuesti keelduda, kuid ei olnud küllalt kiire.

„Ja need on veel ameeriklased ka, Roks,” öeldi talle. „Sa oled ameeriklastega nii hea. Kui kõnelda tüdrukuist,” lisas ta itsitades.

„Kuula nüüd, Edwina,” kostis Roger end kannatlikuks sundides, „mul on sel vaheajal tegemisi. Ja nende tegemiste hulka ei kuulu Ameerika turistide vedamine mööda Londoni muuseume.”

„Ei, ei,” kinnitas dekaan. „Turistikraami jaoks on meil lapsehoidjad palgatud, sinu mureks on ainult konverents ise.”

„Jah, aga...”

„Raha, Roks,” nurrus Edwina torusse, tõmmates välja oma salarelva. „Ma ütlesin, et need on ameeriklased. Ja sa tead, mida see tähendab.” Ta vakatas paljuütlevalt, et Roger saaks mõtiskleda tasu üle, mida makstakse küllasaabunud Ameerika teadlaste jõugule korraldatud nädalapikkuse konverentsi juhtimise eest, mille ametlik juht oli haigeks jäänud. Tema tavalise palgaga võrreldes oli tegemist astronoomilise summaga.

„Ee...”

Roger tundis, kuidas tema vastupanu hakkab raugema.

„Roks, ma olen kuulnud, et sa hakkad varsti naist võtma. Jõuaksid pulmalauale veel mõne hägise osta, mis?”

„Kas keegi on sulle öelnud, kui peenetundeline sa oled, Edwina?” küsis Roger.

„Mitte keegi,” vastas too, kihistas jälle lühidalt naerda ja läks sealsamas üle ülemusetoonile. „Selge, kohtume siis esmaspäevasel nädalakoosolekul,” ütles ta ja pani toru hargile.

Roger surus maha mõttetu tahtmise oma toru jõuga käest virutada ja kukutas selle lihtsalt hargile.

Võib-olla polegi see asi nii hull, mõtles ta rõõmutult. Rahast ta tõtt-öelda eriti ei hoolinudki, kuid konverentsi juhtimine viib ta mõtted mujale. Ta võttis telefoni kõrval lebava kõvasti kortsunud kirja, silus seda, ja lasi silmadel üle vabandavate lõikude libiseda, neid tegelikult lugemata.

Tal on nii kahju, kirjutas Brianna. Erikutse inseneride konverentsile Sri Lankal (jumal küll, kas kõik ameeriklased veedavad oma suved konverentsidel?), väärtuslikud kontaktid, tööintervjuud (töö- intervjuud? Jessas, ta teadis seda asja, tüdruk ei tulegi tagasi!) – nii et kuidagi ei klapi. Kohutavalt kahju. Näeme septembris. Kirjutan. Armastusega.

„Jajah, seda muidugi,” ütles ta. „Armastusega.”

Roger kägardas paberilehe uuesti palliks ja viskas kummutile. Pall põrkas hõbedaselt pildiraamilt tagasi ja kukkus vaibale.

„Oleksid võinud mulle otse öelda,” lausus ta valjusti. „Ühesõnaga, sa leidsidki kellegi teise; sul oli tookord õigus, eks ole? Sina olid tark ja mina olin loll. Aga kas sa ei oleks võinud vähemalt aus olla, sina väike valelik ülbik?”

Ta püüdis endas korralikku viha üles kütta – ükskõik mida, mis täidaks õõnsuse kõhukoopas. Kuid sellest polnud abi.

Ta võttis hõberaamis pildi ja tahtis seda puruks lüüa – ja südamele suruda. Lõpuks ta lihtsalt seisis ja vaatas pilti pikalt ning pani siis vaikselt kummutile, näoga allapoole.

„Nii kahju,” kordas ta. „Jah, minul ka.”

***

Mai 1971

Kui ta konverentsi viimasel päeva kolledžisse tagasi jõudis – higine, väsinud ja ameeriklastest põhjalikult tüdinenud –, ootasid teda uksehoidja konkus mingid kastid. Viis suurt puukasti, kaetud rahvusvahelisi postipakke tähistavate kirevate kleebistega.

„Mis need on?” Roger žongleeris paberialusega, mille pakivedaja talle ulatas ja otsis teise käega taskust jootraha.

„No kuda mina seda tean, mis?” Üle õue uksehoidja korteri vahet käimisest hingetu ja märg pakivedaja kukutas viimase kasti kolksuga virna otsa. „Kõik sinu jagu, vennas.”

Roger lükkas prooviks kergelt pealmist kasti. Kui seal polnud raamatud, siis vist küll tina. Kuid lüke oli lasknud tal märgata korralikult järgmise kasti külge kleebitud ümbrikku. Teatavate raskustega tõmbas ta selle kasti küljest ära ja rebis lahti.

Kunagi sa ütlesid mulle, et igaüks vajab iseenda ajalugu, öeldi ümbrikusse pandud kirjas. See siin on minu oma. Kas sa hoiaksid seda koos enda omaga? Lõpus polnud ei tervitust ega hüvastijätusõnu, kõigest üksik jämedate nurgeliste joontega kirjutatud B-täht.

Roger põrnitses natuke aega kirja, murdis selle siis kokku ja pani särgitaskusse. Ta lasi põlved ettevaatlikult konksu, võttis pealmisest kastist kinni ja tõstis selle üles. Jeerum, see pidi kaaluma vähemalt kuuskümmend naela!

Higisena pani Roger kasti oma elutoa põrandale, läks kabinetti ja soris natuke lauasahtlis. Ta tuli tagasi kruvikeeraja ja pudeli õllega relvastatult ning asus kastiga tegelema. Ta üritas oma kasvavat erutust alla suruda, kuid ei suutnud. Kas sa hoiaksid seda koos enda omaga? Kas üks tüdruk saadaks poole oma varandust jorsile, kellest ta kavatseb lahku minna?

„Ajalugu, jah?” pomises ta. „Pakkimise järgi otsustades muuseumikõlbliku kvaliteediga.” Kasti sisu oli veel omakorda kastis, mida ümbritses kiht laaste, ja kui ta sisemise kasti lahti tegi, vaatas sealt vastu väiksemate karpide ja ajalehepaberisse mässitud pontsakate pakikeste salapärane segadik.

Roger võttis ühe tugeva kingakarbi ja piilus sisse. Ülesvõtted; vanaaegsed, laineliste äärtega, ja uuemad, läikivad ja värvilised. Teiste vahelt paistis suure stuudiofoto serv ja ta tõmbas selle välja.

Pildil oli Claire Randall, enam-vähem selline, nagu ta teda mäletas: soojad ja pilkupüüdvad merevaigukarva silmad siidjaspruuni juuksepahmaka all, kerge naeratus kenal lopsakal suul. Roger pistis foto karpi tagasi, tunne nagu mõrtsukal.

Ajalehepaberist ilmus välja väga asjakohase nimega kaltsunukk Kaltsu-Kati, värviga tehtud nägu peas nii luitunud, et sellest olid alles vaid tühjalt ja väljakutsuvalt põrnitsevad saapanööpidest silmad. Nuku kleit oli rebenenud, kuid hoolikalt ära parandatud, ja pehme keha küll plekiline, kuid pestud.

Järgmine komps sisaldas räbaldunud Miki-Hiire mütsi, õhuke roosa vahtkummiriba uljaste kõrvade vahel alles. Odav mängutoos, mis mängis avades „Over the Rainbow”.^[1.] Kaisukoer, sünteetiline kasukas laiguti ära tulnud. Luitunudpunane M-mõõtu meesterahva dressipluus. See võinuks Briannale paras olla, aga kuidagi Roger teadis, et see oli kuulunud Frankile. Räbal kastanpruunist siidist ja vateeritud hommikumantel. Hetkeaje sunnil surus ta selle vastu nina. Claire. Lõhn, kõik see õrn muskusearoom ja taimehõng, tõi ta Rogerile elavalt meelde ja mees lasi rõivatüki vapustatult käest kukkuda.

Tavaliste asjade kihi all peitusid suuremad aarded. Kasti raskus tulenes peamiselt kolmest suurest lamedast karbist kasti põhjas, millest igaüks sisaldas hõbedast lõunaserviisi, mis oli hoolikalt mässitud tuhmumisvastasesse riidesse. Kõigisse karpidesse oli pandud masinakirjas sedel, millel oli kirjas hõbeda päritolu ja elukäik.

Prantsuse hõbetatud serviis sõlmemustriliste äärtega, meistrimärk DG. Omandatud William S. Randalli poolt 1842. aastal. George III stiilis vanainglise muster, omandatud 1776. aastal eskvaier Edward K. Randalli poolt. Pähklikooremuster, valmistanud Charles Boyton, omandatud 1903. aastal Lamert Beauchampi poolt, kingitud pulmadeks Franklin Randallile ja Claire Beauchampile. Perekonnahõbe.

Roger jätkas oma tegevust kasvava segadustunde saatel ja ladus kõik vääris- ja tarbeesemed, millest koosnes Brianna Randalli isiklik ajalugu, enda kõrvale põrandale. Ajalugu. Jumal küll, miks ta nende kohta nii ütles?

Segadusse kiilus ärevus, kui talle veel üks mõte pähe tuli, ja ta haaras kastikaane, et kontrollida aadressi. Oxford. Jah, ta saatis nad nimelt siia. Aga miks siia, kui ta teadis – või arvas teadvat –, et Roger veedab kogu suve Šotimaal? Ja olekski veetnud, kui viimasel hetkel poleks tulnud seda konverentsi – millest Roger talle ei teatanud.

Kõige tagumisse nurka oli surutud ehtekarp, mis oli väike, kuid sisukas. Seal leidus mitu sõrmust, sõlge ja kõrvarõngapaari. Seal oli ka suitsukvartsist pross, mille Roger oli talle sünnipäevaks kinkinud. Kaelakeed ja -ketid. Kuid kaht asja ei olnud.

Rogeri kingitud hõbekäevõru – ja Brianna vanaema pärle.

„Kristuse püstol...” Roger vaatas veel korra ja et olla kindel, kallas karbi sätendava sisu kaanele välja ning lükkas laiali. Pärle ei olnud. Päris kindlasti ei olnud seal keetäit barokseid Šoti helmeid, mida lahutasid üksteisest kullast naastud.

Ta ei saanud neid ometi kanda – inseneride konverentsil Sri Lankas. Need pärlid olid tema pärandus, mitte ehe. Ta kandis neid üldse harva. Need olid tema side...

„Seda sa ometi ei teinud,” ütles Roger valjusti. „Jumal, ütle mulle, et ta ei teinud seda!”

Ta viskas ehtekarbi voodile ja kõmistas trepist alla telefonituppa.

Rahvusvaheliste kõnede operaatori liinilesaamine võttis terve igaviku ja siis kulus veel teine igavik ebamäärase elektroonilise plõksumise ning piuksumise peale, kuni lõpuks kostis ühendamisklõpsatus ja seejärel kauge kutsuv toon. Üks helin, teine, siis klõks ja Rogeri süda hüppas rõõmust. Ta oli kodus!

„Teatame kahjutundega,” ütles meeldiv, isikupäratu naisehääl, „et antud number on suletud ja kasutusest maas.”

***

Jumal, ta ei võinud seda ometi teha! Või võis? Jah, kurat võtaks, võis küll, see igavene ullike. Kus kurat ta ometi on?

Roger trummeldas sõrmedega rahutult vastu reit, kärsitusest nõrkemas, ookeaniülene telefoniliin plõksus, undas ja andis ühendusi, tema aga jageles pidevate venimiste ja totrustega võideldes mitmesuguste haiglakommutaatorite ja sekretäridega. Lõpuks kuulis ta tuttavat, madalat ja kõlavat häält.

„Joseph Abernathy.”

„Doktor Abernathy? Roger Wakefield siinpool. Kas sa tead, kus Brianna praegu viibib?” küsis ta ilma sissejuhatuseta.

Madal hääl muutus üllatusest pisut kõrgemaks.

„Sinu juures. Kas ei ole?”

Külmavärin jooksis üle Rogeri ihu ja ta haaras telefonitorust kõvemini kinni, nagu võinuks ta seda sundida talle sobivaid vastuseid andma.

„Ei, ei ole,” vastas ta nii rahulikult, kui suutis. „Ta pidi sügisel tulema, pärast seda kui ta on oma kraadi ära kaitsnud ja kuskil konverentsil käinud.”

„Ei-ei, see ei olnud nii. Ta lõpetas kursusetöö aprilli lõpus – viisin ta selle puhul õhtust sööma – ja siis ta ütles, et sõidab nüüd otsejoones, promotsiooni ära ootamata Šotimaale. Oota, las ma mõtlen... jah, nii see oli, mu poeg Lenny sõidutas ta lennujaama... kunas? Just, teisipäeval, 27. aprillil. Kas ta siis ei jõudnud kohale?” küsis doktor Abernathy ja tema hääletoon kerkis erutunult.

„Ma ei tea, kas ta jõudis siia või mitte.” Roger vaba käsi oli rusikasse surutud. „Ta ei teatanud mulle, et ta tuleb.” Ta sundis ennast sügavalt sisse hingama. „Kuhu ta lendas, kas te teate – mis linna? Londonisse? Edinburghi?” Oli võimalik, et Brianna tahtis teda ootamatu kohalesaabumisega üllatada. Üllatunud ta oligi, kuid Roger kahtles, kas see ikka oli tüdruku kavatsus.

Ta peast lendasid läbi visioonid röövimisest, kallaletungist, IRA pommitamisest. Üksinda suures linnas liikuva tütarlapsega võib juhtuda peaaegu kõike – ja peaaegu kõik olnuks ikkagi parem kui see, mida ütles talle tema kõhutunne. Neetud naine!

„Invernessi,” kostis ta kõrva doktor Abernathy hääl. „Bostonist Edinburghi ja sealt rongiga Invernessi.”

„Jumal küll.” See oli ühtaegu palve ja kirumine. Kui ta lendas Bostonist välja teisipäeval, siis jõudis ta Invernessi ilmselt kunagi neljapäeval. Ja reede oli kolmekümnes aprill – Beltane’i eelõhtu, iidne tulepüha, mil muistse Šotimaa mäetippudel lõõmasid puhastavad ja viljastavad lõkked. Mil haldjamäe – Craigh na Duni – väravad olid nähtavasti ristseliti lahti.

Abernathy hääl prääksus talle kõrva, nõudes kategooriliselt mingit vastust. Roger võttis tähelepanu kokku ja sundis ennast teda kuulama.

„Ei,” vastas ta teatud raskustega. „Ei, ta ei ole. Ma olen alles Oxfordis. Ma ei teadnud sellest midagi.”

Tühjus nende vahel vibreeris ja asendus siis õudse vaikusega. Ta pidi küsima. Ta tõmbas kopsud uuesti täis – näis nagu oleksid tema hingetõmbed käinudki ükshaaval, igaüks teadvustatud jõupingutuse tulemus – ja vahetas toru hoidvat kätt, et pühkida oma krampis ning higist peopesa püksisääre vastu.

„Doktor Abernathy,” alustas ta kobavalt. „On võimalik, et Brianna sõitis lihtsalt ema – see tähendab Claire’i juurde. Ütle palun, kas sa tead, kus ta viibib?”

Seekord praksus vaikus ettevaatusest.

„Ee... ei,” vastas Abernathy aeglaselt ja vastumeelselt. „Kahjuks mitte. Üldiselt, jah, ei tea.”

Üldiselt ei tea. Väga vaimukas viis seda väljendada. Roger tõmbas peoga üle näo ja tundis habemetüüka kraapimist.

„Las ma küsin siis nii,” jätkas ta ettevaatlikult. „Kas sa oled kunagi kuulnud sellist nime nagu Jamie Fraser?”

Telefonitoru ta käes oli täiesti tumm. Siis jõudis ta kõrvu sügav ohe.

„Oh sina issa rist ja ristike,” lausus doktor Abernathy. „Ta tegigi seda.”

***

Kas sina siis ei oleks?

Nii oli Joe Abernathy talt nende pika jutuajamise lõpetuseks küsinud, ja see küsimus kumises endiselt ta peas, kui ta uduse vihmakardina taga möödavihisevaid liiklusmärke peaaegu tähele panemata põhja poole sõitis.

Kas sina siis ei oleks?

„Mina küll oleks,” oli Abernathy öelnud. „Kui sa ei oleks iial oma isa näinud, teda üldse tundnud – ja siis saaksid äkki teada, kus ta asub? Kas sa siis ei sooviks temaga kohtuda ja teada saada, milline ta päriselt oli? Mina oleksin küll üksjagu uudishimulik.”

„Sa ei mõista,” ütles Roger masendunult laupa masseerides. „See ei ole midagi sellist, kus keegi on lapsendatud, saab siis teada oma pärisisa nime ja lihtsalt läheb ja koputab tema uksele.”

„Mulle meenutab see just seda,” lausus madal hääl rahulikult. „Bree ju oli lapsendatud, eks ole? Ma arvan, et ta oleks läinud varemgi, kui ta ei oleks seda pidanud ebalojaalseks Franki suhtes.”

Roger raputas pead, laskmata end häirida tõsiasjast, et Abernathy teda ei näinud.

„Mitte see – see on tere-ma-olen-nüüd-siin-kalli-kalli osa. Aga see – see läbiminek – kuidas ta läks – oota, kas Claire rääkis sulle...?”

„Jaah, rääkis küll,” torkas Abernathy vahele. Ta häälest kostis lõbus noot. „Jaah, ta ütles, et see oli midagi muud kui pöörduksest läbi jalutada.”

„Kui pehmelt väljenduda.” Paljas mõte Craigh na Dunil seisvast kiviringist tekitas Rogeris jäist õudu.

„Kui pehmelt väljenduda – kas sina siis tead, mismoodi see on?” Kauge hääl muutus uudishimust teravaks.

„Jah, kurat võtaks, tean küll!” Ta hingas pikalt ja sügavalt sisse. „Vabandust. Vaata, see ei... ma ei saa seda kirjeldada, ma ei usu, et keegi saaks. Need kivid... ilmne on, et mitte igaüks ei kuule neid. Aga Claire kuulis. Bree kuuleb neid – ja mina kuulen. Ja meile...”

Claire oli Craigh na Dunil läbi kivide läinud iidsel tulepühal Samhainil, 1. novembril, ning see juhtus kahe ja poole aasta eest. Roger vabises, kuid mitte külmast. Tal tõusid alati ihukarvad püsti, kui ta sellele mõtles.

„Nii et siis kõik ei saa sealt läbi minna – aga sina saad.” Abernathy hääl pakatas uudishimust – ja sealt kostis ka midagi, mis meenutas kadedust.

„Ma ei tea.” Roger sasis juukseid. Ta silmad punetasid, nagu oleks ta öö otsa üleval istunud. „Võib-olla. Asi on selles...,” alustas ta aeglaselt, püüdes kontrollida oma häält ja ühes sellega hirmu. „Asi on selles, et isegi kui ta läks läbi, siis ei oska keegi öelda, kas üldse või kus ta väljus.”

„Või nii.” Madal ameerika aktsendiga hääl oli kaotanud reipuse. „Ja Claire’i kohta sa ka ei tea. Et kas ta üldse pääses läbi.”

Ta raputas taas pead, Joe Abernathy pilt nii selgelt silme ees, et unustas uuesti, et too teda ei näe. Doktor Abernathy oli vaevalt keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega mustanahaline mees, kuldraamiga prillid ees, kuid temast õhkus sellist autoriteetsust, et juba tema kohalviibimine tekitas kindlustunnet ja sisendas külma verd. Rogerit üllatas, et doktorikohalolek suutis edasi kanduda ka mööda telefoniliine, ja oli selle eest ütlemata tänulik.

„Ei,” ütles ta kuuldavalt. Jätame selle, vähemalt praegu. Ta ei tahtnud praegu rääkida kõigest – telefoni teel ja peaaegu võõra inimesega. „Ta on naine ja tolleaegsed avalikud allikad naiste tegemisi kuigi palju ei kajasta – välja arvatud juhul, kui tehti midagi erakordset, näiteks põletati naine nõiana tuleriidal või poodi mõrva eest üles. Või kui naine ise mõrvati.”

„Haa-haa,” ütles Abernathy, kuid ei naernud. „Kuid vähemalt ühel korral see tal ikkagi õnnestus. Ta läks ja tuli ka tagasi.”

„Jaa, õnnestus.” Roger oli püüdnudki ennast selle tõigaga lohutada, kuid oli nii palju muid võimalusi, mis kõik talle pähe tikkusid. „Kuid me ei tea, kas Brianna läks nii kaugele tagasi – või läks ta hoopis kaugemale. Ja isegi kui ta elas läbimineku üle ja astus välja õiges ajas... on sul aimu, kui ohtlik aeg see 18. sajand õieti oli?”

„Ei,” vastas Abernathy kiretult, „ehkki ma saan aru, et sina tead seda. Aga paistab, et Claire sai seal hästi hakkama.”

„Jah, sai hakkama,” nõustus Roger. „Aga sellegipoolest, mida arvata puhkusereisist stiilis – „kui sul veab, tuled eluga tagasi”.” Vähemalt ühe korra.

Nüüd Abernathy naeris, kuid see kõlas närviliselt. Siis hakkas ta köhima ja köhatas lõpuks kurgu puhtaks.

„Jah. Nojah. Konks on selles, et Bree on läinud kusagile. Ja ilmselt oletad sa õigesti, kuhu. Ma tahan öelda, et mina tema asemel oleksin läinud. Kas sina ei oleks?”

Kas sina siis ei oleks? Ta tõmbas kõrvale ja lasi mööda veoauto, mis sisselülitatud tuledega läbi udu kündis.

Mina küll oleksin. Abernathy kindel hääl kajas ta kõrvus.

INVERNESS 30, seisis teeviidal ja ta pööras oma väikese Morrise märjal teekattel liugu lastes järsult paremale. Vihm trummeldas niisuguse jõuga asfaldile, et teeservas kasvava rohu kohale kerkis auru.

Kas sina siis ei oleks? Roger puudutas särgi rinnataskut, kus tema südame kohal seisis ruudukujuline Brianna foto. Siis puudutasid sõrmed midagi ümmargust ja kõva – see oli tema ema medaljon, mille ta viimasel hetkel õnnetoojaks kaasa oli võtnud.

„Jah, võib-olla oleksin,” pomises ta tuuleklaasil voolavast veest läbi kissitades. „Aga ma oleksin sulle öelnud, et ma seda kavatsen. Jumal küll, tüdruk – miks sa siis mulle ei öelnud?”

1 Laul filmist „Võlur Oz” (1939). [ ↵ ]